Barbara Cartland

Sinisilmne nõid


Скачать книгу

s

      Essexi alasid tuntakse ikka veel nõidade maana.

      Möödunud sajandil oli kogu rahvas, olenemata ühiskondlikust positsioonist, haaratud hirmust tundmatu ees. Põldudel kummitas. Teati rääkida, et kurat olevat kirikuõpetaja kantslist minema kihutanud.

      1860. aastal süüdistati üht vana naist Somersetis lapsele krampide pealepanemises, naisele seoti nöör ümber piha ja heideti tiiki. 1924. aastal kutsuti kohtu ette väikemaaomanik, kes oli üritanud üht vana naist nööpnõelaga veristada ja seejärel maha lasta. Ta väitis, et naine olevat ta sead ära nõidunud.

      1930. aastal elas Bristolis “võimetega naine”, valge nõid, kes oli suuteline maakaardi kohale riputatud nõela abil leidma kaduma läinud ja varastatud asju. Ipswichis oli “võimetega mees” ehk valge maag, kes suutis hüpnotiseerida varga distantsilt, nii et too eksles oma kuriteopaigal ringi, võimetu põgenema.

      1950. aastal asendati 1735. aasta nõiakunst šarlatanide tegevusega. Nõiakunst kujutas endast üht inimkonna suurt tragöödiat, mille tõttu tapeti tuhandeid inimesi. Ent sügaval inimeste alateadvuses pesitseb ikka veel tagakiusamissoov ja vajadus patuoina järele.

      Kloostris peetud “Veenuse pidustus” ja Walesi printsi ning leedi Jersey probleemidega seotud detailid vastavad tegelikkusele. Samuti vastab tõele proua Fitzherberti printsiga taasliitumise auks korraldatud vägev pidu 1800. aasta juunis.

      Esimene peatükk 1800

      Aldridge’i markii haigutas.

      Kui maailmas oli midagi, mis teda tõeliselt külmaks jättis, oli see bordell.

      Ehkki tema suhted naistega olid pakkunud inimestele palju aastaid kõneainet, polnud ta kunagi tõstnud oma jalga lõbumajja ega maksnud selle eest, et mõni naine talle anduks.

      Ent täna õhtul ei suutnud ta keelduda kõrtsiperemehe kutsest, kes andis oma parima, et Walesi printsi lõbustada ja tuua ta välja masendusest, millesse prints oli mõneks nädalaks langenud.

      Printsil on igati põhjust masendunud olla, mõtles markii.

      Peale selle, et printsi abielu oli osutunud tõeliseks katastroofiks, valmistas talle kujuteldamatult suuri raskusi armusuhte lõpetamine leedi Jerseyga.

      Alati emotsionaalne ja oma tundeid üledramatiseerida armastav prints oli põletava viha tõttu oma naise printsess Caroline’i vastu otsustanud, et võib leida lohutust vaid siis, kui taastab armuelu proua Fitzherbertiga.

      Sel ajal kui kaksteist paljureklaamitud näitsikut esitasid “kuulsat Veenuse pidustust Tahiti moodi”, ei mõelnud markii mitte neile, vaid printsile, kelle vastu ta tundis siirast ja sügavat kiindumust.

      Tegelikult oli teda sidunud troonipärijaga lähedane sõprus juba üheksa aastat.

      Markiid ei üllatanud, et leedi Jersey täiuslikud võlud ei kütkestanud enam printsi, ja mida varem ta sellest naisest vabaneb, seda parem.

      Ent äärmiselt otsusekindel leedi keeldus taipamast sellise kangekaelsusega, mis välistas igasuguse mõtte teda kuningliku soosiku positsioonilt välja tõrjuda.

      Markii arvates oli just leedi Jersey süüdi selles, et printsi abielu oli jooksnud karile veel enne, kui see alatagi jõudis.

      Leedi Jersey oli ta juba enda lummusesse haaranud ja proua Fitzherberti tagaplaanile tõrjunud, kui saabus printsess Caroline.

      Ehkki kuninga ministrid arvasid, et prints oli teinud uskumatult halva partii, oleks kuninglikul paaril olnud šansse oma liit vähemalt sõprussuhtena säilitada, kui leedi Jersey poleks sekkunud.

      “Kuidas võis prints küll selline tainapea olla, et laskis tal end kohe ümber sõrme keerata?” küsis markii endalt.

      Ja ta ei pidanud sugugi üllatavaks, et alguses oli proua Fitzherbert olnud õigustatult armukade.

      Leedi Jersey oli kujutanud endast printsi peaaegu idüllilisele õnnele proua Fitzherbertiga tõsist ohtu esimesest hetkest alates, mil ta püüdis vastutustundetut ja äärmiselt naistelembelist noort meest õnge võtta.

      See, et ta hakkas printsi taga ajama, oli paratamatu, ja ta ei teinud seda üksnes mehe positsiooni pärast. Prints oli väga võluv, teravmeelne, muhe, haritud ja, nagu markii teadis, võis pakkuda väga huvitavat seltskonda.

      Pealegi peeti leedi Jerseyt kaunitariks ja nii mõnigi mees oli temast rääkinud kui vastupandamatult võluvast ja lummavast naisterahvast.

      Isegi naised olid markiile maininud, et leedi Jersey on “kaval, põhimõteteta, kuid ilus”.

      Asjaolu, et ta oli printsist üheksa aastat vanem ja vanaema, polnud puudus, sest printsile olid alati meeldinud endast vanemad naised.

      Poisilikult mõjutatav prints oli langenud ambitsioonika, kogenud, sensuaalse ja südametu naise äärmise kergusega punutud ahvatluste võrku.

      Leedi Jersey oli üle kolmekümne aasta vana, ent oli suutnud printsil pea segi ajada ja ta endasse meeletult armuma panna.

      “Kuidas ta võib mind niimoodi kohelda?” oli proua Fitzherbert halanud, kui rääkis markiile, et prints oli talle leedi Jersey survel kirja kirjutanud, kus väitis, et “on leidnud oma õnne mujal”.

      “Madam, ma kardan,” kostis markii, “et leedi Jersey veenis Tema Kuninglikku Kõrgust mõnda aega, andes talle mõista, et teiega suhte jätkamine pole mõistlik. Olen kuulnud leedi Jerseyt rääkimas, et printsi ebapopulaarsuse põhjuseks on asjaolu, et teie olete roomakatoliiklane.”

      “Kuidas saab prints sellist valet uskuda?” hingeldas proua Fitzherbert.

      “Samuti olen kuulnud leedi Jerseyt kinnitamas,” jätkas markii, “et teieta oleks printsile valmistanud oma rahaasjade kontrolli all hoidmine vähem raskusi!”

      Proua Fitzherbert oli mõistagi vihane.

      Nii tema kui markii teadsid väga hästi, et prints oli ära kulutanud küllalt märkimisväärse varanduse, mille proua Fitzherberti hiljuti surnud mees oli oma naisele jätnud.

      Ent markii mõistis, et hoolimata leedi Jersey ahvatlustest, polnud printsil lihtne proua Fitzherbertita elada. Tegelikult tahtis ta mõlemaid naisi samaaegselt.

      Paraku, vaatamata oma malbele iseloomule, proua Fitzherbert ärritus ja hoolimata printsi sõprade vahetalitusest, muutusid tülid leedi Jersey pärast pidevaks.

      Viis aastat tagasi oli prints katkestanud proua Fitzherbertiga kõik sidemed ja maininud kuningale, et kui ta saab oma võlad makstud, on ta valmis kaaluma võimalikku abielu.

      Sellest hetkest alates, ütles markii endale, läks kõik allamäge!

      Printsi sõbrad olid hellitanud lootust, et abielludes vabaneb ta võlast. Ent kuna ta võlasumma ulatus 630 000 naelani, osutus see võimatuks.

      Samuti olid nad lootnud, et prints katkestab suhted leedi Jerseyga, ent ta hoolis naisest rohkem kui iial varem ja isegi sokutas ta ühte Carltoni maja naaberhoonesse elama.

      Printsess nimetas leedi Jerseyt “vanaks nõiaks” – selle kirjeldusega nõustus prints liiga hilja.

      Markii oli niivõrd sügavalt mõtteisse vajunud, et taipas järsku, et polnud üsna suurt osa “Veenuse pidustusest” tähelegi pannud.

      Kaksteist nägusat näitsikut, kes olid kõigi väiteil “rikkumata neitsid”, andsid proua Hayesi kehastatud kuninganna Oberea juhtimisel oma etendust.

      Charlotte Hayes oli mõned aastad juhtinud tohutult edukat kuninglikku meelelahutusasutust Pall Mallil, mida nimetati Kloostriks.

      Proua Hayes oli juba küllalt vana ja markii kahtlustas, et kogunud suure varanduse, läheb naine nagu tema eelkäijadki peagi erru.

      Charlotte Hayes parandas Londoni kurikuulsate “majade” taset, ja jälgides etendusel viibivaid külalisi, mõtles markii, et suursugusemat seltskonda on raske ühestki teisest salongist leida.

      Kohal oli kakskümmend kolm aadliseisusest härrasmeest, eesotsas Walesi printsiga, ja viis saadikutekoja liiget.

      Toit oli luksuslik, vein ülimaitsev ja ehkki markii teadvustas endale, et nad kõik peavad selle eest lõpuks maksma, polnud kahtlustki, et proua Hayes oli valmistunud neid võõrustama nende raha vääriliselt.

      Etendust pakkuvad näitsikud