ta sekretär ja üldine usaldusmees härra Graham toonud talle maalt ühelt volinikult kirja.
Kuna markiil oli niivõrd palju kinnisvara, oli ta igaühele eraldi vastutajaks määranud voliniku, kes saatis kord kuus härra Grahamile Berkeley Square’ile oma tegevusest aruandeid.
Sekretär ei tülitanud markiid nendega, kui volinikud just ei vajanud tema isiklikke juhtnööre mõne Grahami pädevusse mittekuuluva probleemi lahendamisel.
Ridge’i lossist hiljuti saabunud aruanne oli olnud asjakohane näide ja härra Graham oli juhtinud markii tähelepanu lõigule, milles seisis:
Pärast Sir Harold Trydelli surma on talusulaste seas aset leidnud hulganisti rahutusi. Trydellide valdused pärinud Sir Caspar põhjustab palju probleeme, muutes traditsioone viisil, mis tekitab pahameelt mitte üksnes talunike, vaid ka talutööliste hulgas.
Mul on tunne, võib-olla alusetu, et kui asjad kulgevad samas vaimus edasi, tuleb meil valmis olla mässuks. Loodetavasti ma eksin, kuid sooviksin tema kõrgeaulise lordi eeskujul teha, mis suudan, et kasvavat pahameelt vaigistada, võib-olla palgates juurde kohalikke mehi, ja sel moel olukorda leevendada.
“Ah et Sir Harold on siis surnud!” oli markii härra Grahamile aruannet tagasi ulatades imestanud.
“Ta suri kolm kuud tagasi, milord. Ma rääkisin sellest teile tookord, kuid te vist ei kuulanud mind.”
“See tuleb mulle üllatusena,” ütles markii. “Ma pole Caspar Trydellist kunagi lugu pidanud. Kahju, et ta vanem vend uppus.”
“Tõepoolest kahju, milord,” tähendas härra Graham. “Te kindlasti tundsite härra Johni.”
“Me olime sõbrad, kui ta oli poiss ja lossis elas,” kostis markii.
“Jah, muidugi, milord.”
“Ta oleks mõisate valitsemisega suurepäraselt hakkama saanud, kuid talle ei antud iialgi võimalust seda teha. Sir Harold oli väga kitsarinnaline vanamees ja türanniseeris oma poegi,” märkis markii.
“Tundub, et Sir Caspar päris nii mõnedki oma isa omadused.”
“Kindla peale,” lausus markii. “Olen Caspar Trydelli vahel Londonis näinud, ehkki ta liigub hoopis teistsugustes ringkondades kui mina. Ta on alati olnud elumees – see pole vist õige sõna –, parem oleks öelda liiderdaja.”
Markii pidas mõtlikult vahet. Siis ta jätkas:
“Mäletan, kui John Trydell ütles mulle, et ta vend on pidevalt võlgades. Võib arvata, et Sir Harold oli surres jõukas ja ta ainus elav poeg päris kogu tema varanduse.”
“Tõsi see on,” nõustus härra Graham, “ehkki see võib talle koormavaks saada, milord, kui ta ei lõpeta kohalike ärritamist. Essexi rahvas erineb teistest Inglismaa maainimestest. Nad on ülejäänud riigist eraldatud ja talupoegadel näib ikka veel olevat peaaegu keskaegne maailmavaade.”
Markii oli arvanud, et härra Graham liialdas, kuid nüüd meenus talle see jutuajamine, mis andis talle idee.
Ta otsustas külastada Ridge’i lossi. Ta polnud seal mitu aastat käinud; tõtt-öelda mõtles ta väga harva oma mõisale kõrgel kaljuneemel, mis piirnes ühest küljest Blackwateri jõe ja teisest küljest merega.
Poisina oli markii seda metsikut ja mahajäetud kohta armastanud ja veetnud seal enamiku oma koolivaheaegadest, sest ta isa pidas lapsi tülikateks.
“Ma lähen lossi,” otsustas markii. “Ütlen Grahamile, et mitte keegi Londonis ei tohi minu asukohta teada. Ainult sel moel õnnestub mul Nadine Bramptoni eest jäljetult pageda ja printsile saadan ma isikliku seletuskirja.”
Markii oli põgenemismõttega niivõrd rahul, et teda terve õhtu vallanud tüdimus andis pisut järele.
Ta mõtles isegi külastada rõõmsameelset näitlejannat, kellel oli hiljuti lubanud end sisse seada majja, mille kohta oli ta George Summersile öelnud, et see asub Chelsea haigla kõrval.
Midagi Hester Delfine’i juures meenutas markiile ähmaselt Nell Gwynni.
Ta oli haritum ja kindlasti ka parem näitlejanna. Oma teravmeelsusega suutis ta lahutada markii meelt ning punaste juuste tõttu ei sarnanenud ta Charlesi “kaunitarile”.
Markii polnud kunagi tundnud erilist kiindumust punapäiste naiste vastu, eelistades neile sinisilmseid blondiine.
“See on sellepärast, et sa oled tõmmu, kallis,” oli leedi Brampton lausunud ühel intiimsel hetkel tema kõrval lebavale markiile, kes silitas ta pikki kuldseid juukseid.
“Kas inimene peab alati tegutsema ootuspäraselt?” oli markii küsinud pahameelevarjundiga hääles.
“Miks ka mitte?” oli Nadine Brampton pärinud. “Tõmmudele meestele meeldivad heledapäised naised ning pikkadele ja suurtele meestele meeldivad lühikesed ja väikesed naised; samal ajal kui lühikesed mehed jooksevad eranditult amatsoonide nagu väikesed koerad suurte järele.”
Ehk just see väide sundis markiid uut punapäist armukest valima.
Markii valiku tegemisel sai määravaks asjaolu, et kombekohaselt pidid härrasmehed võtma armukese, kellel on maja ja tõld, ja et Hester Delfine’i imetlesid palavalt St. Jamesi keigarid.
Markiile oli pakkunud lõbu naine nende nina alt ära napsata, ja ehkki ta oli öelnud Hesterile, et õhtul pärast proua Hayesi pidu on aeg tema külastamiseks liiga hiline, otsustas ta nüüd meelt muuta.
Markii helistas kella ja kui ülemteener mõne sekundi pärast vastas, sõnas ta:
“Telli tõld ja teata härra Grahamile, et sõidan hommikul nii ruttu kui võimalik maale.”
“Jah, milord, ja kas te jääte kauaks?”
“Pole aimugi,” vastas markii. “Lahkun kell üheksa.”
Ülemteener teadis, et see tähendab, et tema kõrgeaulise lordi kammerteener, kes oli voodisse puhkama heitnud, tuleb kohe üles äratada ja asju pakkima käsutada.
Samuti tähendas see, et tema kõrgeauline lord ei sõida üksnes tavapärase hoburakendiga, vaid kaasas on ka reisitõld kammerteenrite ja pagasi vedamiseks, kuus eelratsutajat ja markii lemmikhobune koos spetsiaalselt tema eest hoolt kandva tallipoisiga.
Tegemist oli retkega, mis nõudis rohkesti planeerimist, ja see, et ettevalmistused ei pidanud tehtud olema jalamaid, tähendas, et enamik Berkeley Sqaure’i kodakondsetest on öö läbi üleval.
Et ta võib oma personalile ebamugavusi tekitada, ei tulnud markiile kordagi pähe.
Selle eest neile makstigi ja markii ootas, et kõik saaks organiseeritud ideaalselt ja tema käskude täitmine kulgeks tõrgeteta, ükskõik kui vähe selleks aega anti.
Heast organiseerimistööst tallides andis tunnistust asjaolu, et tõld oli ukse ees vähem kui viie minutiga.
Kui markii oli andnud ülemteenrile Chelsea aadressiga sedeli, ulatas too selle tõlla pukis istuvale livrees teenrile, kes omakorda ulatas selle kutsarile.
Teenrite hääles ei kõlanud ainsatki vihjet sellele, et neil on üldse mingit aimu, kuhu markii teel on, ja ometi teadsid seda kõik.
Ülemteenri huulil väreles põgus naeratus, kui ta Aldridge’i maja valgustatud halli tagasi kõndis, et anda käsk panna käima keerukas masinavärk, mis pidi alustama veeremist kohe, kui markii hommikul kokkulepitud ajal lahkub.
“Tema kõrgeauline lord on nagu isa suust kukkunud!” ütles ta endale ja tema naeratus laienes.
Terves majas polnud ainsatki meest, kes poleks salajas pigem uhkust tundnud selle üle, et nende isand on mingil määral elumees. See kuulus Aldridge’ide traditsioonide hulka.
Markii sõitis Chelseasse nii kiiresti, kui tema kallihinnalised hobused suutsid.
Ta peatus maja ees Royal Avenuel, meeldivas kohas, kus kasvasid varju andvad puud ja mis pakkus markiile meelepärast privaatsusevõimalust.
Teener ronis pukist alla ja helistas kella, ning mõne minuti pärast