tuli poliitika vastu rohkem huvi üles näidata.
Tänu markii poolsele mõjutusele oli ta saanud opositsiooni liikmetega lähedasemaks, korraldades Carltoni majas Charles Foxile, Sheridanile, Norfolki hertsogile ja teistele valitsuse juhtivatele opositsionääridele pidulikke õhtusööke.
Ükskord näis olevat võimalik, ehkki markii sellesse kunagi õieti ei uskunud, et uus valitsus moodustatakse printsi toetusel mõnedest opositsiooni ja praeguse haldusaparaadi torisevatest liikmetest.
Ent kahjuks seisis printsi üldtuntud ebapopulaarsus pärast abiellumist vankumatult tee peal ees.
Õhtused banketid aga taastasid Tema Kuningliku Kõrguse armastuse poliitika vastu, hoolimata sellest et üks külalistest tähendas küüniliselt:
“Kell neli hommikul kahanevad printsi oraatorlikud võimed iga allakulistatud pudeli veiniga!”
See võis tõsi olla, ent teine privilegeeritud külaline nentis enesekindalt, et ta pole kunagi kuulnud “nii halba seletust paremas ja briljantsemas esituses”.
Seeläbi leidis markii kinnitust, et printsil on suurepärane mõistus ja kiire taip, mida oli üksnes vaja õigesse suunda juhtida.
“Olen andnud endast parima,” mõtles markii ohates, “kuid mul on õigus aeg maha võtta nagu igal teiselgi.”
Nelja puhastverd ja äärmiselt kallihinnalise raudjaga rakend, millega markii sõitis, raputas peagi Londoni tolmu jalgadelt.
Nüüd olid nad avaras maakohas teel Essexisse, mis oli markii meelest üks metsikumaid ja mahajäänumaid Londonit ümbritsevaid maakondi.
Markii oletuste kohaselt võis põhjus seisneda tõsiasjas, et selles maakonnas oli vähe aristokraatlikke suurmaaomanikke ja et maa kuulus pigem vabatalupoegadele ning Essexis sündinud ja kasvanud mõisnikele, kes olid põlvkondade kestel harva oma maa piiridest väljunud.
Markii oli endalt sageli küsinud, mis oli ajendanud tema vanavanaisa sedavõrd isoleeritud piirkonnas asuvat Ridge’i mõisat ostma.
Loss, mis oli küll alati ligitõmbav olnud, polnud eriti soovitamisväärne ajani, mil ta isa kulutas väga suuri summasid selle restaureerimise ja remontimise peale.
Niipalju kui markii aru sai, oli ta teinud seda selleks, et oma ainus poeg “neil tüütutel ja täiesti tarbetutel koolivaheaegadel”, nagu ta oli alati avalikult kuulutanud, jalust ära saata.
Markiile oli loss säilitanud oma võlu, mis korvas selle, mida mõni vähem intelligentne poiss oleks võinud lausa karjuvaks üksinduseks pidada.
Talle pakkusid seltsi vaid hulk teenreid ja eakas koduõpetaja.
Ta oli saanud tuttavaks rentniktalupoegadega ja leidnud viimaks John Trydellis, kelle isa valdused piirnesid lossi omadega, hea sõbra ja kangelase, keda kummardada.
Vanemaks saades oli markii tihti imestanud, mis oli ajendanud temast kaheksa aastat vanemat John Trydelli väikesele poisile sellist lahkust osutama.
Vastus peitus markii arvates asjaolus, et ka John tundis end kodus üksiku ja õnnetuna.
Just John õpetas teda püssi laskma, viis teda ajujahile ja saarmaid küttima.
Just John tutvustas talle ümbrust, näitas talle mägra- ja rebaseurgu ning haruldaste lindude pesitsuskohti.
Ehkki markii polnud nii hea ujuja kui John, olid nad suviti võidu mööda Blackwateri jõge ja üsna ohtlikult kaugele merele ujunud.
Markii oli nende muretute päevade rõõmu peaaegu unustanud.
Ent nüüd tõid Essexi maastik, maakoha lõhn ja kõrgete hekkidega tarastatud väikesed põllud talle kõik jälle meelde.
Metsades kasvavad kellukad, viljapuude õied ja metslindude rohkus meenutasid talle, et käes on pesapunumise aeg.
Markii sõitis edasi ja jõudis Chelmsfordi rekordajaga.
Pagasit, kammerteenreid ja üht tema residentsis viibimise ajal lossi sujuvaks juhtimiseks vajaminevat ja härra Grahami abiga välja koolitatud sekretäri abilist vedav reisitõld oli kaugele selja taha jäänud.
Kolm eelratsutajat eskortisid tõlda, samal ajal kui kolm ülejäänut ratsutasid vahetult tema taga, hoides markii nägemisulatusse, teadlikud vankrirataste alt kitsalt sõiduteelt ülespaiskuvast tolmust.
Chelmsfordi kõrtsi võõrastetoas ootas teda suurepärane toit.
Selle oli tellinud härra Graham, saates juhised ette tallipoistega, kes olid varahommikul hobustega kohale sõitnud.
Need puhkasid sellest ajast alates mugavates tallides, oodates tema kõrgeaulise lordi saabumist.
Härra Graham teadis, et teelistele mõeldud kõrts ei suuda hankida selliseid roogi, mida valmistab tema isandale Aldridge’i majas töötav prantsuse kokk.
Toit kõrtsides, nagu ka mõnede härrasmeeste juures, oli kahetsusväärselt kehv. Värsked ja kvaliteetsed ained olid halvasti valmistatud ja tavaliselt serveeriti neid leigelt.
Kõik aadlikud, kes said seda endale lubada, palkasid prantsuse koka Tema Kuningliku Kõrguse eeskujul, kelle külalised kadestasid teda koka pärast.
Just markii oli troonipärijale kinnitanud, et peale veini on tähtis pöörata tähelepanu ka selle juurde sobivale toidule.
Pidulikud õhtusöögid Aldridge’i majas pakkusid erakordset naudingut ja olid äratanud printsis sellise võistlusvaimu, et tema tavapärased külalised avaldasid markiile Carltoni majas serveeritud toidu tohutu paranemise eest tänu.
Ent ehkki markiil oli Londonis viibides peen maitse, oli ta maal valmis leppima parima inglise toiduga.
Härra Graham oli korraldanud nii, et seda markiile kõrtsis Koer ja Part keskpäeval ka pakutaks.
Liha-neerupirukas oli küpsetatud krõbedaks ja pruuniks ning praetud lambaliha kapparikastmega oli pehme ja parajalt küps.
Tuvid pöörlesid varda otsas selle hetkeni, mil markii hoovi sõitis, ja kõrtsiperemehe naine oli suitsutanud singi nii hästi, et ehkki see polnud härra Grahami menüüs ette nähtud, pidas markii seda vapustavaks!
Ta jõi kohalikku õlut ja lõpetas söömaaja klaasi brändiga, mis pani ta pärast esimest lonksu kulme kergitama.
Markii oli veendunud, et see oli salakaubana sisse toodud, ent ta oli liiga taktitundeline, et seda välja öelda.
Essexi sood olid viimastel aastatel saanud kurikuulsaks salakaubavedajate maabumiskohana. Sedakaudu oli tee Prantsusmaalt Inglismaa idarannikule lühem, ent ka oluliselt ohtlikum.
Suurtel, kindlaks otstarbeks ehitatud laevadel oli lihtne Essexis rohke lastiga muretult maabuda, mida ei saanud öelda lõunarannikul rannavalvurite terase pilgu all sildumise kohta.
Brändi oli sedavõrd hea, et markii jõi veel teisegi klaasi. Siis, teades, et tema hobused on valmis ja ootavad teda, siirdus markii hoovi.
Ta tänas kõrtsiperemeest söögi eest ja andis kahele teda teenindanud punapõsksele tütarlapsele heldelt jootraha, mis lõi nad pahviks.
Seejärel ronis markii vankrisse tagasi ja märkas ohje haarates rahuldustundega, et kimlid aiste vahel olid sama ilusad, kui mitte ilusamad kui raudjad, kellega ta oli oma sõitu Londonist alustanud.
Tõtt-öelda olid need alles äsja soetatud. Markii oli hobused ostnud turul aadlikult, kes oli sunnitud neist pärast üht Wattiersis veedetud, vaat et hullumeelset hasartmänguööd loobuma.
Markii mängis mõnikord hasartmänge, ent ta polnud kunagi tundnud sellist pöörast, ohjeldamatut sundi, mis innustas niivõrd paljusid selle ajastu isiksusi.
Näiteks Charles Fox, kes, vaatamata sellele et oli hiilgav poliitik, arendas noore mehena endas välja rahuldamatu hasartmängukire, mille tõttu oli talle määratud kogu oma elu vältel pidevalt võlgades sipelda.
Kolmekümnendale eluaastale lähenedes läks ta pärast Almacksis rohkem kui kakskümmend neli tundi järjest mängitud õnnemängu saadikutekoja ette.
Kolme