ta ja siirdus mööda kõnniteed tõlla juurde.
Hester ei mõistnud markiile lehvitades, et see oli tõepoolest jumalagajätt!
Teine peatükk
Järgmisel hommikul asus markii Berkeley Square’ilt heatujuliselt teele.
Ta oli maganud hästi. See, et enamik tema kodakondsetest oli kogu öö üleval olnud, talle korda ei läinud.
Kutsar oli saatnud koidikul hoburakendi koos nelja tallipoisiga teele, et nad valmistuksid Chelmsfordis markii hobuseid vahetama.
Markii sõi tugeva eine ja jõi mitte brändit ega õlut, nagu tegid paljud tema kaasaegsed, vaid kohvi.
Kohv oli Londonis väga populaarseks muutunud ja pidevalt avati uusi kohvikuid, et rahuldada nõudlust nende järele.
Kohv oli tõrjunud peente daamide hulgas moejoogi kohalt välja tee, mis sundis paljusid vanemaid mehi väitma, et härrasmehele on hommikul õige jook õlu või brändi.
Ent markii oli alati üritanud end heas füüsilises vormis hoida.
Vähemalt kolm kuni neli korda nädalas vehkles ta osavate vehklejatega, ta käis Picadillys härra Jacksoni juures poksimas ja erakordselt sageli ratsutamas, mis tegi ta keha niivõrd tugevaks, et ta oli rätsepatele tõsiseks kirstunaelaks.
Ehkki markii oli kahtlemata üks kõige elegantsematest ja paremini riietatud Walesi printsi ümbritsevatest moenarridest – keigar Brummel oli teda sageli eeskujuks toonud –, teadis üksnes ta rätsep, kui keeruline oli lihastest lainetavat keha liibuvate ja maitsekate rõivastega riietada.
Moes oli näida loiuna ja riided pidid vastavalt Brummeli korraldustele täiuslikult istuma, torkamata liialt silma.
See, et markii riietus vastas märkimisväärselt sellele nõudele, oli tingitud asjaolust, et ehkki ta soovis kogu oma varustuses jõuda täiuslikkusele nii lähedale kui võimalik, köitsid tema meeli hulga tähtsamad asjad kui välimus.
Sellele vaatamata oli raske ette kujutada elegantsemat, nägusamat, vastupandamatumat ja atraktiivsemat meest kui markii Aldridge’i majast välja astudes.
Valgete ratsapükste ja visiitkuue alt paistvad šampanjaga poleeritud säärsaapad helkisid vankris vastu ja tema kaelaside oli seotud nii keeruliseks kujundiks, et viis enamiku dändidest meeleheitele.
Markii asetas kaabu pisut viltu oma tumedatele juustele ja haaras ohjad.
“Nägemiseni, Graham,” ütles ta sekretärile. “Ära unusta mu käske täitmast.”
“Nendega hakatakse kohe tegelema, milord!” vastas härra Graham pisut etteheitvalt.
Markii teadis väga hästi, et võib usaldada sekretäri mälu, mis suudab tõrgeteta töös hoida kogu Aldridge’i maja ja tema teiste valduste masinavärki.
Ent markii viitas käskudele lasta viia Hester Delfine’ile Chelseasse kopsaka summaga tšekki sisaldav kiri ja veenduda, et ta lahkuks markii valdusest võimalikult ruttu.
Markii polnud kättemaksuhimuline mees, ja kuigi ta oletas, et Hester oli veetnud öö Frank Merridoni käte vahel, polnud see tegelik põhjus, miks ta tahtis naisest lahti saada.
Osalt, nagu ta endale tunnistas, oli selleks jälestust tekitav sealiha lõhn ja osalt see, et nad olid tema söögitoas tema veini juues õginud toitu omajagu vulgaarsel moel.
Kogu stseen oli tundunud markiile alandavalt tahumatuna.
See meenutas väga taas elluäratatud draamat. Lemmikarmuke oma väljavalitu meelt lahutamas, rikka eestkostja saabumine, peaaegu liialt kontrollitud viis, millega nad olukorrale näkku vaatasid – kõik tuletas markiile eelmist õhtut vastikusega meelde.
Ta oli endale küllalt sageli korranud, et on väga valiv.
Ent kuna tema ümbrus oli maitsekas ja asjatundja silma rõõmustavate väärisvaradega kaunistatud, ootas markii, et ka teised elu üksikasjad vastaksid sellele eeskujule.
Tema armukesed olid alati ilusad, intelligentsed ja ebatavaliste omadustega.
Armusuheteks peenema seltskonna liikmetega otsis ta naisi, keda kirjeldati “võrratutena” ja nimetati oma ringkonnas kuningannadeks.
Ent eelmisel õhtul oli Hester liigagi selgelt teada andnud, et tema tähtsusetu päritolu ja tavalised maitsed erinevad tuntavalt muljest, mida ta tekitas rambitulede valgel.
Hesterit ümbritsev aura ja sära olid sundinud markiid teda kõigepealt üles otsima, ja naise näitlejameisterlikkus oli suunanud lähemal tutvusel markii tähelepanu ta vigadelt kõrvale, mis, nagu ta endale nüüd kinnitas, oleksid varem või hiljem ta huvi jahutanud.
Siiski, nagu ta oli härra Grahamile teada andnud, oli afäär lõppenud.
Markii oli olnud tšekki kirjutades, millele ta oli lisanud hüvastijätukirja, tavapäraselt helde.
Samuti oli ta Hesterit pakutud naudingu eest viisakalt tänanud, teades kirja allkirjastades, et nad enam ei kohtu.
Minema sõites põgenes markii samal ajal ka osavalt leedi Bramptoni eest.
Markii polnud möödunud õhtul saabunud kirja avanud, vaid oli palunud härra Grahamil selle leedi Bramptonile tagastada teatega, et “tema kõrgeauline lord lahkus Londonist määramata ajaks”.
See annaks Nadine Bramptonile kõvasti peamurdmist, ent markii oli üsna kindel, et Ridge’i lossist ta teda otsida ei oskaks.
Oma kirega üksikasjade vastu oli markii palunud härra Grahamil teavitada kõiki kodakondseid, et nad, alates ülemteenrist kuni kõige alama jooksupoisini, ka kõige intensiivsemal küsitlemisel kinnitaksid, et neil pole isanda asukohast õrna aimugi.
Kõik Aldridge’i maja teenijad teadsid tööle asudes, et tema kohta vähimagi informatsiooni andmisega kaasneb sõnagi lausumata silmapilkne vallandamine.
Samal ajal oli markii teadlik Nadine Bramptoni ja teiste temasuguste naiste osavusest, et vajalikku informatsiooni välja pressida.
Ta mäletas väga suuri pistiseid, mis teenritele oli pakutud, juhtumeid, mil nad olid kõrtsi viidud ja jookidega üle külvatud, et nende häälepaelad valla pääseksid, ja mil neid oli ähvardatud, kuni nad avaldasid mõned markii reisiplaane puudutavad üksikasjad.
“Võite olla kindel, et teid ei segata, milord,” tähendas härra Graham. “Ainult tallis ja köögis teatakse teie sihtpunkti, ja te võite usaldada tallipoisid Rigby ja teenrid Bowdeni järelevalve alla.”
“Kui peaks midagi pakilist juhtuma,” sõnas markii, “võid mulle tallipoisiga sõnumi saata, kuid muul juhul tegele kõigega ise. Kirjutasin juba Tema Kuninglikule Kõrgusele, et mind kutsuti tähtsais perekonnaasjus maale. See võimaldab tal igatahes natuke aega rahu säilitada.”
“Tema Kuninglik Kõrgus hakkab teist puudust tundma, milord,” ütles härra Graham aupaklikult.
“Tema käsutuses on rohkesti mind asendada suutvaid inimesi,” vastas markii muretult.
George’il oli tema arvates õigus olnud: ta ei peaks enam kuninglike pisarate pühkimise peale aega raiskama.
Silmatorkavalt oskuslikult vankriga läbi linna liikluse sõites mõtles markii, et esimest korda mitme kuu jooksul tundis ta end sama vabana nagu vaheajale ruttav koolipoiss.
Ehkki markii oli oma afäärides äärmiselt isekas, ei saanud keegi, kes teda hästi tundis, salata, et ta on patrioot.
Markii adus, mida tegid vaid vähesed, et Walesi printsi hoiakul ja tunnetel Britannia suhtes oli riigi stabiilsuse säilimisele äärmiselt suur tähtsus, ja mitte ainult käesoleval hetkel, vaid ka tulevikus.
Kui prints varsti trooni ei päri, määratakse ta tõenäoliselt enne isa surma asevalitsejaks.
Kuninga käitumist oli üha raskem ette ennustada ja käisid jutud, et tal olid ilmnemas kõik teda 1788. aastal vaevanud tõsist haigust iseloomustanud sümptomid.
Tema füüsiline seisund oli halvenenud ja käitumine muutus arstide sõnul