ma ta siia sisse lasin, paistis ta täitsa korralik härra olevat,” porises Ellen, “aga ei või iial teada.”
“Kui ta mulle kallale tuleb, mis on väga ebatõenäoline,” sõnas Chandra kergelt, “võin ma teda isa püstolist tulistada. Sa panid selle ju talle kaasa.”
“Preili Chandra, sellist juttu ei taha ma kuulda! See pole õige ega sünnis ja te teate seda. Saatke lordlikule kõrgusele telegramm, et teie isa haigestus. See on ainus õige tegu.”
“Ja kas ma lisan lõppu postskriptumi: “Vabandage meid, aga me ei saa teie raha tagasi maksta. Me kulutasime sellest suurema osa juba ära”?”
Ellen ei vastanud ja Chandra jätkas innustunult:
“Ja mis saab isast ja Lõuna-Prantsusmaast? Doktor Baldwin ütles, et ta vajab seda ja sa tead, Ellen, et kui eelmise talve köha kordub, on see tema südamele liig.”
Ellen lõi käes olnud rätiku lauale.
“Mina ei tea, kuhu see maailm välja jõuab!” pahvatas ta, aga Chandra teadis, et on võitnud.
Üks asi oli siiski isa ja Ellenit veenda, et ta peab Nepali sõitma, aga hoopis midagi muud oli üksi teele asuda.
Ta tundis rõõmu, ent samas ka ärevust.
Teda ei hirmutanud reisimine. Ta oli lapsepõlves ja kuni ema surmani viis aastat tagasi palju reisinud maailma kõige kummalisemates kohtades.
Chandra oli Indias käinud ja ehkki isa oli mõned kuud haige ning Chandra ja ema jaoks oli sealne tasandike kuumus peaaegu talumatu, oli see riik tal alati eredalt meeles.
Nüüd oli ta elevil, et saab tagasi minna ja vaadata, kas see maa on endiselt kaunis ja haarav nagu siis, kui ta oli veel laps.
Teda pani muretsema hoopis see, et ta ehk ei suuda lord Frome’i veenda ennast isa asemel kaasa võtma.
Rääkides järgmisel päeval doktor Baldwiniga, mõistis Chandra, et lisaks kliimavahetusele vajab isa tervenemiseks ka palju paremat toitu kui viimastel kuudel.
Ellen oli hea kokk, aga neil polnud raha toidu ostmiseks.
Ehkki vanadaam oli teinud munade ja köögiviljadega imesid, teatas doktor Baldwin, et professori organism vajab taastumiseks toitu, mida nad polnud seni jaksanud osta.
Chandra mõtles teisele kuuesajale naelale, mida lord Frome oli isale lubanud käsikirja tõlkimise eest, kui nad selle leiavad.
Sellise rahasumma eest võis lubada endale paljusid asju ja mugavusi ning Chandra teadis, et esimene kuussada on talve lõpuks otsas.
“Lord Frome peab mind kaasa võtma!” ütles ta endale.
Tal läks seest veidi õõnsaks, kui talle meenus mehe karm ja käskiv hääletoon.
Chandra oli veendunud, et lord on inimene, kes mõtleb ainult endale ega kahtle hetkegi, kui see talle paremini sobib, neidu häbiga koju tagasi saatmast.
Seega oli vaja teha nii, et see mehele ei sobiks.
Chandra peab talle asendamatuks osutuma.
“Ma pean teda veenma,” kinnitas Chandra endale, aga tajus meelt heites, et ei suuda seda.
Kodust lahkumine oli kergem kui ta oli arvanud, sest isa oli loobunud temaga vaidlemast.
Chandra teadis, et põhjuseks oli tervis, mis oli kehvem kui professor tunnistada tahtis ning lisaks julges isa tunnistada, et nii raske rännak oleks tema jaoks hetkel võimatu.
Ta oleks veelgi Chandraga vaielnud, aga tütar ütles vaikselt:
“Meil on valida kolme võimaluse vahel, isa. Võime saata lord Frome’ile telegrammi, et sa oled haige ega saa tulla, aga sel juhul peame raha tagasi maksma. Või ma lähen sinu asemel ja ta keeldub mind Nepali kaasa võtmast, mis on tema mure ja ma võin südametunnistuse piinadeta juba saadud raha endale jätta.”
“Ja kolmas võimalus?” küsis isa.
Chandra naeris.
“Seda pole, kui sulle just mõnda hiilgavat mõtet ei tule!”
Professor muigas kergelt.
“Sa oled mu seadnud probleemi ette, millele mul lahendust pole,” ütles ta. “Ehk on su teine variant kõige parem.”
“Seda ma ju räägingi,” sõnas Chandra, “ja kui see kõrgeaulisele lordile ei meeldi, võin alandlikult öelda, et me püüdsime teda aidata ja meie pole süüdi, et see ei õnnestunud.”
Ent ta mõistis isa ilme järgi, et lord Frome ei lepiks selle väitega.
Kui laev Southamptonist merele läks, tundus Chandrale, et ta jõuab iga miiliga lähemale süngele ja üsnagi hirmuäratavale mehele, kes pidevalt tema alateadvuses kummitas.
Enne kodust lahkumist oli tal liiga palju tegemist, et mõelda kellelegi teisele peale isa ja enda.
Nad olid Elleniga nii hoolega isa sõiduks ette valmistunud, et oli peaaegu võimatu kõike Chandra pärast muuta.
Õnneks oli Ellen koos professori reisivarustusega, mida kasutati kõikides neis võõrastes paikades rännates, ära pannud ka Chandra ema asjad ja kuna neiu oli viimase viie aastaga kasvanud, sobisid need riided nüüd talle ideaalselt.
Ratsakostüüm ja – saapad olid justnagu talle loodud ning palju paremast materjalist ja kallimad, kui nad endale nüüd lubada oleksid saanud.
“Teie ülejäänud riided on üks suur häbiplekk, preili Chandra,” sõnas Ellen põlglikult.
“Vaevalt et mul tekib vajadus kanda midagi ilusat,” vastas Chandra, “ja kahjuks on ema muud riided vanamoodsad.”
Ta naeratas ja lisas:
“Ehkki Nepalis poleks sel vahet.”
Talle tundus, et lord Frome ei tahaks, et ta näeks välja naiselik.
Chandra mõtles, et lordile meeldiksid pigem matkasaapad ja pahkluudeni ulatuvad seelikud kui sitsisatsilised kleidid, mida daamid õhtuti Indias kannavad ja musliinkleidid, mis neid päeval kaunistavad.
Ellen torises, triikides kaua pakitult seisnud riideid, nii et selg valutas, ja korrutas Chandrale aina, milliseid kohutavaid asju temaga võib juhtuda.
Lisaks kõrgetes mägedes valitsevatele ohtudele, metsloomadele ja kehvale toidule tegid Ellenile muret mehed, kellele Chandra võib meeldima hakata ning ta oleks saatjata kaitsetu ja nende võimuses.
“Ma ütlesin sulle, Ellen, et hoian nad isa püstoliga eemale,” ütles Chandra.
“Olge nüüd mõistlik, preili Chandra,” vastas Ellen. “Te ei tea maailma asjadest rohkem kui vastsündinu ja lähete nüüd üksipäini kohtuma mingite kahtlaste härrasmeestega kusagil pärapõrgus.”
“Ma ütlesin sulle, Ellen, et Nepalis pole eurooplasi, kuna neid ei lubata sinna. Seal on vaid Briti volinik, kes on kahtlemata vana valge habemega mees ja lord Frome, kes on naistevihkaja.”
Ta naeris ja jätkas:
“Selle asemel, et muretseda, mida nad minuga teha võivad, looda parem, et ma kohtun mägedes printsiga, kes mu jalust rabab ja miljonäriks osutub.”
“Ma olen alati lootnud, preili Chandra, et te kohtate ühel päeval kena noort härrasmeest,” lausus Ellen, “kel on veidi raha ja kellega te elate õnnelikus abielus. Seda te aga kindlasti Nepalist, kus iganes see ka asub, ei leia.”
Chandra naeris.
“Sa pead laskma isal seda kaardil näidata, Ellen. Siis suudad sa ette kujutada, et mind ümbritsevad väikesed tõmmud mehed, kes kindlasti vaatavad mind kui mingit veidrat ilmutist.”
“Ma ei tea, mida teie ema küll ütleks!” hüüatas Ellen nagu kümneid kordi varem, aga Chandra teadis, et see oli selle jutuajamise lõpp.
Kui ta lõpuks pidi rongijaama sõitma, tekkis tal tahtmine nutta.
Oleks olnud väga tore, kui nad oleks saanud isaga koos minna, aga hoopis teine lugu oli isa maha jätta ja