pole mingisugust soovi kritiseerida, aga jutud, mida ma olen viimasel ajal Pariisist kuulnud, panevad mind arvama, et see pole õige koht, kus üks noormees peaks kulutama oma aega… ja raha.”
Lord Victor mõtles tahes-tahtmata, millise cocotte’i käitumisest oli kuningannale teada antud.
Ta mõistis liigagi hästi, milline võis majesteedi reaktsioon olla.
„Asi, mida ma palun teil hetkel teha,” jätkas kuninganna, „on külastada riiki, mis on igas mõttes väga erinev kõigist kohtadest, kus te olete varem viibinud, ning mis vajab Suurbritannia ja minu impeeriumi kaitset.”
Kuninganna hääles oli viimaseid sõnu öeldes selge uhkusenoot.
Lord Victor oli teadlik, et kuninganna poliitika oli laiendada oma kaitset peaaegu igale Euroopa väikeriigile.
Ta pani oma sugulasi nende kuningatele ja kroonprintsidele mehele, et nad saaksid Union Jacki kaitse all valitseda.
Lord Victorile meenus, et eelmisel nädalal oli keegi Windsori lossis öelnud, et sellese kategooriasse kuulus peaaegu kakskümmend trooni.
Ta mõtiskles, kas neid saab veel palju rohkem olema.
Kuninganna oleks nagu teadnud, mida lord Victor mõtleb, ning lausus:
„Ma saadan teid, Victor, Zararisesse.”
Lord Victor vaatas talle tühja pilguga otsa.
„Zararisesse, madame?” kordas ta.
„See on väike riik,” sõnas kuninganna kiirelt, „aga tähtis, sest asub Egeuse mere ääres, ümbritsetuna riikidest, kuhu on imbumas venelased.”
Naine vaikis, enne kui lisas teravalt:
„Te olete kindlasti teadlik, mida me hetkel Venemaast arvame.”
„Jah, loomulikult, madame,” nõustus lord Victor.
„Kuningas Stephen on palunud mul endale naine leida. Seetõttu saadan ma talle Troiluse printsessi Sydella ning teie eskordite ta Zararisesse minu esindajana pulmas.”
Lord Victor oli rabatud.
Sellist ülesannet täitsid tavapäraselt palju vanemad mehed ning enamasti aukandjad.
Samal ajal oli selge, et tegelikult kuninganna noomis ja karistas teda väga tõhusalt.
Ta teadis, kui erakordselt igav selline ülesanne on.
Mees oli kindel, et printsess Sydella, kes iganes too ka ei olnud, on noor, igav ja ilmetu.
Printsess on kahtlemata Saksi-Coburgi perekonna liige, mida kuninganna kohtles kui enda oma.
Printsessi saadavad kaks seltsidaami, Zararise suursaadik ja tolle naine ning võib-olla üks vanem riigimees.
Ning viimasena tema ise.
Mees peaaegu nägi, kuidas tema majesteet selle kõik oma peas välja haudus.
Kuu või paar igavust võrduks lord Victori jaoks vanglasse saatmise või puhastustulega.
Mees arvas, et kuninganna näol on võidukas ilme, kui too tema reaktsiooni ootas.
Kuid lord Victor oli võtnud nõuks talle mitte välja näidata, et naisel oli õnnestunud tema moraal vankuma lüüa.
„See kõlab äärmiselt huvitavalt, madame,” lausus mees, „ja loomulikult annan ma endast parima, et esindada oma riiki just nii, nagu teie majesteet soovib, ning panna kuningas Stephan mõistma, kui väga tal on vedanud, et saab nautida teie majesteedi tuge ja heldust, leides talle pruudi.”
„Te lahkute kolme päeva pärast,” lausus kuninganna. „Printsess reisib Zararisesse merd mööda meie majesteedi laeval Victorious.”
„Ma võin teie majesteeti vaid tänada selle tohutu helduse eest,” lausus lord Victor, „et osutasite mulle seda au kahtlemata äärmiselt nauditava ja põneva ülesande näol.”
Lord Victor sundis oma hääles kõlama siirusenooti, mis kuningannat kindlasti üllatas.
Hetkeks arvas mees, et kuninganna kaalub, kas ta on teinud vea.
Seejärel lausus naine teravalt:
„Peaminister, Salisbury markii, edastab teile kõik üksikasjad Zararise kohta, mis on väga oluline, ja kui naasete, soovin saada raportit selle riigi kohta, mis on vähemalt piisavalt arukas, et meilt kaitset paluda.”
Naine surus huuled kokku, enne kui lisas:
„Nagu ma aru saan, on Venemaa Balkanil aina ähvardavamaks muutumas ja meie peame andma endast parima, et neid oma riigi piirides hoida.”
„Jah, loomulikult, madame,” nõustus lord Victor. „Ma teen selgeks, et kui Zararis on Briti lipu kaitse all, peab sellest käed eemale hoidma. Selles ei tohi olla mingit eksiarvamust, nagu võiksid nad Zararise rahvast mässu haarata.”
Lord Victor oli väga hästi teadlik, et see oli juhtunud mitmes Balkani riigis.
Briti valitsus oli sellest äärmiselt häiritud olnud.
Parlamendis oli asja arutatud ja Briti sõjalaevad olid saadetud Egeuse merele hoiatuseks venelastele, et nood liiga kaugele ei läheks.
„Me kohtume, kui tagasi tulete,” lausus kuninganna.
Lord Victor teadis, et see oli märguanne lahkumiseks.
Seetõttu suudles ta uuesti naise kätt ja põske, enne kui, selg ees, toast lahkus.
Sealt väljununa mõtles lord Victor, et vähemalt oli õnnestunud tal rahu säilitada.
Aga ta teadis, et kuninganna arvas end olevat andnud talle õppetunni, mida mees niipea ei unusta.
Kuninganna teadis väga hästi, mida tähendas lord Victori jaoks maikuus Zararisesse saatmine.
Ta jääb ilma ballidest ja pidudest, mis hooaja jooksul iga päev aset leiavad.
Samuti jääb ta ilma polomängudest, milles ta oli väga osav, Royal Ascoti hobuste võiduajamisest, mis leidis aset juuni teisel nädalal, ja paljudest teistest lõbustustest.
Ta oli juba tosinaid kutseid vastu võtnud.
Lord Victor mõtiskles Windsori lossist lahkudes, et ehk saab ta haiguse taha pugeda.
Võib-olla päästab mõni ime või õnnelik õnnetus ta viimasel hetkel!
Siis purjetab tema majesteedi Victorious ehk temata minema.
Kuid mees teadis, et kui ta kuningannale tõesti vastu hakkaks, ei andestaks ega unustaks naine seda iialgi.
Ainus, mida ta teha sai, oli teeselda, et kuninganna noomitus ja karistus oli midagi, mida ta tegelikult nautis.
Ta peab ära petma mitte ainult kuninganna, aga ka oma sõbrad.
See tõotas olla kõige raskem ülesanne.
Lord Victor teadis väga hästi kõikide arvamust, et kuningliku pere tähtsusetu, kogenematu ja poolearulise noore liikme eskortimine altari juurde on sõnulseletamatult igav.
White’s Clubi nooremad liikmed ainult haigutaksid selle peale.
„Olgu ma neetud, kui lasen neil minu üle naerda!” ütles lord Victor endamisi.
Ikkagi polnud tal süüdistada kedagi teist peale enda ja loomulikult Nancy Weldoni ilmselget peibutust.
Londoni poole sõites mõtles lord Victor, et hakkab puudust tundma uuest hobusepaarist, kes tema kaariku ees oli.
Nad olid olnud kallid, aga mehe meelest kahtlemata väärt hinda, mis ta nende eest maksnud oli.
Samal ajal tähendas see, et ta pidi teistes asjades kokkuhoidlikum olema.
Kolmanda pojana oli tema taskuraha üsna väike.
Tähtsates perekondades on tavaline, et kõige keskmes on vanim poeg, kes lõpuks tiitli pärib.
Lord Victorile polnud see kunagi erilist muret valmistanud.
Aga mõnikord küsis ta