oli see kulukas isegi nooremohvitseri jaoks.
Seetõttu kasutas lord Victor lihtsalt ära Droxbrooke House’i Park Lane’il ja veetis aega, tehes seda, mida ta nautis.
Ta mängis polot ja mõni parimatest meeskondadest nõudis teda enda sekka.
Ta nautis peaaegu iga päev squash’i mängimist, sest see hoidis teda vormis.
Ta ratsutas enda ja sõprade hobustega nii Londonis kui ka maal.
Lord Victor avastas paratamatult, et naised jahivad teda isegi tõhusamalt kui tema talvel rebast parima varustusega.
Keegi ei suutnud teeselda, et see polnud nauditav.
Tegelikult oli lord Victor seni oma elu lillepeoks pidanud.
Tüüpiline kuninganna, mõtles ta, – teada, et talle ei meeldiks üldse Londonist lahkuda, kui see oli iga vallalise noormehe jaoks kõige lõbusam.
Kuid lord Victor oli võtnud kindlaks nõuks kõigi eest varjata, et ta kuninganna käsul minema on saadetud.
Ta kavatses ka naastes teeselda, et kogu reis oli olnud põnev seiklus.
Mehel ei kulunud Windsorist Londonisse jõudmiseks kaua aega.
Ta läks otsejoones White’s Clubi.
Kui lord hommikutuppa astus, leidis ta oodatult, et mitu tema sõpra olid seal.
„Kus te olnud olete?” küsis üks neist.
„Windsori lossis,” vastas lord Victor.
„Jumal hoidku! Miks? Arvasin, et olite alles eelmisel nädalal seal!”
„Olingi,” lausus lord Victor.
Ta istus ühte nahktugitooli, enne kui lisas:
„Tema majesteet tahtis mind uuesti näha!”
Tema hääles oli õige pisut naeru kuulda ning üks tema lähimatest sõpradest sõnas:
„Teil on midagi teoksil, Victor! Miks kuninganna teid näha soovis?”
„Te ei suuda seda kindlasti uskuda,” vastas lord Victor, „aga ma lähen Zararisesse! See on tõepoolest üks põnevamaid asju, mis minuga on tükil ajal juhtunud!”
Üks teine juttu kuulav mees päris:
„Kus kurat see Zararis üldse asub? Mida te seal teete?”
Lord Victor tasandas häält.
„See on saladus,” lausus ta, „ja loomulikult ei tohi te ühelegi hingele sellest rääkida, aga tegelikult lähen ma salajasele missioonile!”
Teine peatükk
Lord Victoril paluti kella kümneks Downing Streetil olla.
Ta sõitis sinna oma kaarikuga.
Mees mõtles, et tunneb end taas kord nagu ulakas õpilane, kes läheb direktori kabinetti.
Kuid ta imetles väga Salisbury markiid, kes oli palju aastaid olnud üks Briti välispoliitika võtmefiguure.
Lord Victor teadis sellest, mis ta oli kuulnud ja lugenud, et markii oli noorema poliitikuna olnud oivaline India osakonna juht.
Ta oli teadlik, et eriti tugevaks peeti meest suhetes Venemaaga ja Ida-küsimustes.
Välisministrina oli markii kümme aastat tagasi Berliini kongressil äärmiselt mõjukat osa mänginud.
Lord Victor mõistis, kuidas kõik klappis sellega, mida kuninganna oli Venemaa kohta öelnud.
Nüüd soovis ta, et oleks olnud vanem rahvusvahelise kriisi ajal, mille põhjustas suurvürst Nikolai rünnak Konstantinoopolile.
Vene armeel takistas linna tormijooksuga vallutamast ainult Suurbritannia sekkumine, kui too saatis oma mereväe Dardanellidest üles.
„Kui tahan jätkata teesklust, et lähen salajasele missioonile,” ütles lord Victor endale, „pean ennast Balkani poliitilise olukorraga kurssi viima.”
Kuid ta paistis Downing Streetile jõudes muretu ja heas tujus olevat.
Ta juhatati Salisbury markii kabinetti ning too tõusis püsti ja ulatas käe.
„Tore teid näha, Victor,” sõnas ta oma madalal häälel. „Loodan, et teie isaga on kõik hästi?”
„Temaga on kõik hästi, kui ta kodus on,” vastas lord Victor, „aga ta paneb pahaks Londonisse tulekut ja eelistab maal püsida.”
„Ma mõistan tema tundeid.” Markii naeratas. „Istuge ometi.”
Lord Victor võttis koha sisse toolil teisel pool markii kirjutuslauda.
Ta mõtles, et riigimees hakkas juba oma viiekümne kaheksale eluaastale vastavalt välja nägema.
Samal ajal oli tema välimus väga väärikas.
Juuksed markii kõrge intelligentse lauba kohal olid halliks muutumas ja sama kehtis tema lühikese habeme kohta.
Markii köhatas hääle puhtaks.
„Tema majesteet on mulle rääkinud, andestage mulle, aga üsna üllatuslikult, et ta saadab teid tulevase kuningannaga Zararisesse.”
„Kuninganna teavitas mind,” vastas lord Victor, „et pean minema pulma ja vaatama, et Union Jack Zararise kohal lehviks.”
Ta kõneles pilkavalt.
Markii ei vastanud ning mõne hetke pärast lisas lord Victor:
„Ma olen teiega aus, milord. Mul pole aimugi, kus Zararis asub, või miks – kui välja arvata tõik, et nad soovivad meie kaitset – on see koht tähtis.”
„Seda räägin mina teile,” lausus Salisbury markii, „sest Zararis on hetkel väga tähtis, Victor.”
Lord Victor kergitas kulme ning Salisbury markii selgitas, nagu õpetaks ta vastu puiklevat õpilast:
„Zararis asub Egeuse mere kaldal Makedoonia ja Ida-Rumeelia vahel, mis otsustas kolme aasta eest liituda Bulgaariaga ja saada selle lõunapoolseks provintsiks.”
„Nüüd hakkab mulle geograafiast üht-teist meenuma,” sõnas lord Victor. „Ma mäletan, kui ma just ei eksi, et see piirkond asub Egeuse mere ülemises servas.”
„See on õige,” nõustus markii, „ja kuigi see on väike riik, on hetkel äärmiselt oluline hoida teda iseseisvana ning Venemaa haardest väljas.”
Mees nägi lord Victori näoilmest, et too ei mõista päris hästi, miks, ning jätkas:
„Kui Aleksander III, praegune tsaar, seitsme aasta eest troonile tuli, põles ta nördimusest selle pärast, et Venemaal polnud õnnestunud see, mida ta oli pidanud oma eelõiguseks – domineerida Balkanil ja hoida väinu oma kontrolli all.”
Ta heitis pilgu lord Victori poole ja lisas:
„Te mõistate, et see oleks andnud talle juurdepääsu Vahemerele?”
„Jah, muidugi,” nõustus lord Victor kiiresti.
„Tsaar oli võtnud ka kindlaks nõuks luua Serbias ja Kreekas talle kuuletuvad valitsused.”
„Kas ta soovib seda endiselt?” küsis lord Victor. „Ta peab ju mõistma, et ei saa endale veel ühte sõda lubada!”
Ta meenutas midagi, mida keegi oli talle rääkinud.
Kui Venemaal olid luhtunud katsed Konstantinoopol vallutada, olevat vürst Gortšakov kibestunult öelnud:
„Me oleme mitte millegi nimel ohverdanud 100 000 väljavalitud sõdurit ja sadu miljoneid rahas!”
„Aleksander on olnud piisavalt tark,” jätkas markii, „et hoida väed kodus, mis on pannud paari rumalat Euroopa riigimeest teda Rahusobitaja-tsaariks nimetama!”
„Ma oletan, et ta pole seda kaugeltki mitte,” sõnas lord Victor.
Markii ohkas.
„Ta peab üht ajaloo kummalisemat