polnud kõik, sest olend paistis julmalt naervat, ning pilt näitas, mille üle ta naeris. Üks ta jalg oli mehe kehal, millesse oli sügavale vajutatud suur küünis. Üks ta kätest hoidis mehe pead, mis oli ilmselt just keha küljest väänatud. Teine käsi haaras juustest elusat alasti tüdrukut, kes oli halvasti joonistatud, nagu poleks see detail kunstnikku huvitanud, keda ta just valmistus minema lohistama.
"Kas see pole ilus pilt, baas?” itsitas Hans. "Nüüd ei räägi baas enam, et ma valetan, ei, isegi mitte terve nädala."
III peatükk – Teede Avaja
Ma vahtisin ja vahtisin, siis nõrkesin ja istusin maha.
Ma näen, et naerad mu üle, noormees (see oli määratud mulle, jutu kirjapanijale), olles kahtlemata juba otsustanud, et see pilt oli mõne fantaasiarikka bušmani töö, kes oli hulluks läinud ja kaljule joonistanud mõne oma haige vaimu põrguliku kujutluse. Muidugi tulin sellele järeldusele ka ise järgmisel hommikul, kuid seekord ei suutnud ma niimoodi mõelda.
See oli üksildane ja jube paik, konte täis kuristikuga selle lähedal; vaikus lasus seal raskelt, kui välja arvata mõni kauge hüääni või šaakali kisa, kes kuu poole ulgus, ja ma olin sel päeval palju katsumusi läbi teinud – näiteks roninud mööda seina kuristiku kõrval, mis meenutas mulle ülaluugi kaudu sissepääsetavaid vangikonge iidsetes normanni lossides, kuhu heideti vange surema. Ja nagu oled ehk märganud isegi oma lühikese elu jooksul, erineb kuuvalgus päikesesärast ja meie, või mõned meist, kaldume öösiti rohkem õudust tundma kui päeval. Igal juhul istusin, sest tundsin end nõrgalt ja arvasin, et oksendan.
"Mis lahti on, baas?” päris tähelepanelik Hans ikka veel pilgates. “Kui tahad haige olla, baas, palun, ära pane mind tähele, sest pööran selja. Ma mäletan, et olin ise haige, kui esimest korda Heu-Heud nägin – just siin.”
"Miks sa nimetad seda asja Heu-Heuks, Hans?" küsisin, püüdes oma sisemuse vaistliku tegevuse üle kontrolli saavutada.
"Sest see on tema ilus nimi, baas, mille andis talle mamma, kui ta oli ehk väike."
(Siin pidin peaaegu oksele hakkama, sest mõte sellest olendist koos emaga tegi mulle peaaegu lõpu – nagu rasvase sealiha pilt ja lõhn võivad teha tormisel merel.)
"Kust sa seda tead?” lalisesin ma.
"Sest bušmanid rääkisid mulle, baas. Nad ütlesid, et nende isad teadsid tuhat aastat tagasi pisut sellest Heu-Heust ja nad lahkusid sellest maanurgast tema pärast, sest nad ei maganud seal kunagi hästi teda kartes, just nagu buur, kui teine buur ehitab oma maja temast kuue miili kaugusele, baas. Minu arust tahtsid nad öelda, et nende vana-vanaisad olid kuulnud Heu-Heud rääkimas ja oma rinda tagumas miilide kaugusel. Kuid ma julgen arvata, et nad valetasid, sest ma ei usu, et nad tõesti teadsid midagi Heu-Heust või sellest, kes oli maalinud selle pildi kalju peal, baas.”
“Mina samuti,” vastasin. “Noh, Hans, arvan, et mul on täna õhtul küllalt su sõbrast Heu-Heust ja ma tahaksin tagasi voodisse minna."
"Jah, baas, nii pean ka mina, baas. Siiski vaadake teda veel kord, enne kui lahkute. Te ei näe niisugust pilti igal õhtul, baas, ja te teate, et tahtsite tulla.”
Nüüd oleksin ma uuesti Hansu löönud, kuid õnneks meenusid mulle õigeaegselt naelad ta taskus, seepärast, olles heitnud veel ühe pilgu, tõusin vaid püsti ja andsin talle kõrgilt märku edasiminekuks.
See oli viimane kord, kui ma nägin seda pilti Heu-Heust või Beelzebulist või kes see koletis ka polnud. Kuigi ma alguses kavatsesin tagasi tulla, et seda päevavalgel lähemalt uurida, mõtlesin hommikul, et ei riski veel ühe ronimisega mööda seda serva, pigem rahuldun mälestustega esmamuljest. Need on, nagu räägitakse, alati parimad – nagu esimesed suudlused, nagu Hans selgitas, kui ma talle seda soovitasin.
Mitte et ma oleksin suutnud Heu-Heud unustada; otse vastupidi, pole palju ütelda, et see kuratlik olend kummitas mind. Ma ei suutnud seda pilti unustada kui mingit moonutatud, metsiku kujutlusvõime sünnitist. Sajal põhjusel pidasin seda, ekslikult, nagu ma praegu usun, bušmanite tööks, ning oli selge, et ükski bušman, isegi kui tal olnuks delirium tremens – mitte et neil oleks see haigus sageli olnud, sest neil polnud võimalust selle saamiseks – poleks suutnud ise niisugust kohutavat olendit välja mõelda. Ei, bušman või mitte, see kunstnik joonistas midagi, mida ta oli näinud või arvas olevat.
Seda näitasid mitmed asjad. Näiteks oli Heu-Heu parem käsivars küünarliigese kohalt üsna paistes, nagu oleks ta olnud sealt vigastatud. Ning ka küünis ühel tema kohutaval käel – vasakul, arvan – oli katki ning tipust lõhestatud. Veel enam, ta laubal oli mügarik kühm just selle all, kus pikad raudhallid juuksetutid keskelt lahknesid ning rippusid alla mõlemal pool ta deemonlikku naiselikku nägu. Maalija pidi meenutama neid vigasid ja need täpselt üles joonistama, mõeldes mingile originaalile. Kindlasti, mõtlesin ma, poleks ta suutnud neid välja mõelda.
Kust ta siis leidis oma modelli? Ütlesin, et olen kuulnud jutte olendeist, keda hüüti ngolokodeks, kes olid, nagu ma aru sain, kui nad üldse olid olemas olnud, eriti kohutavad ahvid tundmatust liigist. Heu-heu võis siis olla nende ahvide kõige silmatorkavam ja arenenum esindaja. Siiski, vaevalt küll, sest see olend oli rohkem inimene kui ahv, hoolimata tohututest küünistest pöialde ja suurte varvaste asemel. Või ehk pidin ütlema, et ta oli rohkem kurat kui inimene või ahv.
Veel üks idee tuli mulle pähe: ta võis olla nende bušmanite jumal, ainult et ma pole kunagi kuulnud, et neil oleks jumalat peale nende endi kõhtude. Hiljem küsisin Hansult selle kohta, kuid ta vastas, et ta ei tea, sest need bušmanid, kellega ta oli koopas elanud, polnud talle kunagi sellest midagi rääkinud. Kuigi oli tõsi, et nad ei läinud paika, kus oli pilt, välja arvatud hirmust vaenlaste ees, ja kui nad seda tegid, ei vaadanud nad selle poole ega rääkinud sellest rohkem kui pidid. Ehk, arvas ta oma tavalise nutikusega, oli Heu-Heu mingi teise rahva jumal, kellega bušmanitel polnud midagi tegemist.
Veel üks küsimus – millal see joonistus tehti? Kuna ta oli varjatud, olid värvid veel erksad, kuid see pidi olema tehtud kaua aega tagasi. Hans ütles, et bušmanid olid rääkinud talle, et nad ei teadnud, kes oli selle maalinud, või mida see tähendas, kuid et see oli “vana, vana, vana!” Mis tähendas kõike või mitte midagi, sest kirjaoskuseta inimestele oli viis või kuus sugupõlve tagasi ähmaselt iidne. Üks asi oli siiski kindel, et veel üks koopajoonis oli kahtlemata vana, see foiniiklastest, kes kraali rüüstasid, millest ma juba rääkisin, mis oli kindlasti tehtud enne Kristuse sündi. Selles olen kindel, sest uurisin seda hoolikalt järgmisel hommikul ning see polnud rohkem pleekinud kui pilt Koletisest. Veel enam, sellelt pildilt oli kaljutükk maha pudenenud just vasaku põlve kohalt ja ma märkasin, et nii paljastunud pind paistis sama ilmastikukulunud kui pilte ümbritsev kalju.
Teiselt poolt pidi silmas pidama, et foiniiklaste pilt oli katuse all, aga Heu-Heu oma vabas õhus ning peaks seetõttu rutem vananema.
Noh, terve selle öö nägin unes seda kohutavat Heu-Heud, nägin und, et ta oli elus ja kutsus mind endaga võitlema, et keegi kutsus mind ennast päästma selle koletise võimu alt – ja see oli kindlasti naine, mitte mees; nägin und, et võitlesin Heu-Heuga ja et ta lõi mu pikali ning hakkas mu pead otsast käänama, nagu ta oli teinud mehega pildil, kui midagi juhtus – ma ei tea, mis – ning ma ärkasin, higiga kaetud ning kõige haletsusväärsemas hirmus.
Selleks ajaks, kui ma seda koobast külastasin, polnud ma kaugel Suulumaa piirist, olles ühel oma kaubaretkel. Vanker oli täis tekke, helmeid, raudpotte, nuge, kõplaid ja muid niisugusi asju, mille eest lihtsad metslased armastavad või armastasid tasuda karjaga. Enne, kui torm meieni jõudis, oli mul siiski olnud kiusatus jätta suulud üksi sellele reisile ja püüda leida uusi mängumaid kusagil Pretoriast põhjas vähem rikutud rahvaste hulgas, kes võiksid mu kaupu rohkem hinnata. Pärast Heu-Heu nägemist muutsin meelt kahel põhjusel. Esimene neist oli see, et välk oli tapnud kaks mu parimat härga ja ma arvasin, et võisin nad asendada Suulumaal raha kulutamata, kus oldi mulle niipalju võlgu, et võisin selle raha kokku saada. Teine oli seoses selle neetud ja painava Heu-Heuga. Olin veendunud, et vaid üks mees maailmas võis rääkida mulle sellest koletisest, kui muidugi oli, mida rääkida, nimelt vana Zikali, Musta