ise avastada, kuid kuidas, kuidas? Tule siia, sa väike kollane ahvimees ja istu minu ning tule vahele, et valgus säraks läbi sinu, sest siis võin ehk juhuslikult näha, mis toimub selles sinu paksus peas, Valgus Pimeduses, nagu sind hüütakse, ning saada pisut valgust ka minu pimedusse.."
Hans astus küllalt vastumeelselt edasi ja kükitas paika, mida Zikali oma kondise sõrmega näitas, olles väga ettevaatlik, et ükski neist maagilistest kontidest ei puudutaks mingit tema kehaosa, et need teda ära ei teeks, arvan ma. Seal ta istus, hoides oma räbaldunud viltkübarat oma kõhu ees, nagu kaitseks Zikali põlevate silmade puuritaolise pilgu eest.
"Ho-ho! Kollane mees,” sõnas kääbus pärast paarisekundilist uurimist, mis pani Hansu piinlikkusest väänlema ja isegi oma kipras naha all punastama, nagu noor naine, keda uurib ta võimalik abikaasa, kes soovib kinnitust saada, kas see naine sobib tema viiendaks naiseks või mitte. “Ho-ho! Mulle paistab, et sa teadsid sellest koopast, enne kui tormi kätte jäid, kuid muidugi pidin selle ära arvama, sest kuidas oleksite te võinud seda muidu nii kiiresti leida; samuti pidin ära arvama ka selle, et seal pidi olema midagi tegemist bušmanitega, nagu enamikul koobastest sellel maal.
Küsimus on, mis seal oli? Ei, ärge ütelge mulle. Ma tahan ise teada saada. On kummaline, et mulle meenuvad joonistused. Ei, see pole kummaline, sest bušmanid joonistasid sageli koobastesse pilte. Ei, ära nooguta, Kollane Mees, sest see muudab mõistatuse liiga lihtsaks. Vaata mulle vaid otsa ja ära mõtle millelegi. Pildid, palju pilte, kuid üks põhiline, arvan ma, mida oli raske leida. Jah, isegi hädaohtlik. Kas see polnud juhuslikult pilt sinust endast, mille bušmanid joonistasid kaua aega tagasi, kui olid noor ja ilus, Kollane Mees?
Nii, jälle sa raputad pead. Hoia seda päris paigal, palun, et mõtted ei väreleks nagu vesi tuule käes. Vähemalt oli see pilt millestki vastikust, kuid palju suuremast kui sina. Ah! See kasvab ja kasvab. Nüüd ma mõistan. Makumazahn, tule ja seisa minu kõrvale, ja sina, Kollane Mees, pööra selg, nii et nägu oleks tule poole. Bah! See kõrvetab, kas pole, ja õhk on nii külm, nii külm! Ma pean selle säravamaks tegema.
Kas oled seal, Makumazahn? Jah. Nüüd vaata seda minu ainet, vaata, kui ilusaid leeke see teeb,” ning kätt kotti torgates tõmbas ta välja mingisuguse pulbri, ainult üsna vähe, mille ta sütele heitis. Siis sirutas ta oma kondised sõrmed nende kohale, nagu soojuse pärast, ning tõstis aeglaselt käed kõrgele õhku. On tõsi, et leegid kerkisid nende järel kolme või nelja jala kõrgusele. Ta langetas jälle käed ja leegid langesid alla. Ta tõstis veel kord ja need kerkisid jälle, ainult et seekord palju kõrgemale. Ta kordas kolmandat korda ja nüüd hüppasid leegid tervelt viieteistkümne jala kõrgusele õhku ja jäid sinna püsivalt nagu laternaleek.
"Vaata tulle, Makumazahn, ja sina samuti, Kollane Mees,” ütles ta kummalisel, uuel häälel, kuidagi unenäoliselt kaugel, “ja ütle mulle, kas sa näed selles midagi, sest mina ei näe – mina ei näe.”
Ma vaatasin ning hetkeks ei näinud midagi. Siis hakkas lõõmaval tagapõhjal kasvama üks kuju. See võbeles, moondus ja muutus kindlaks ja selgepiiriliseks, jah, selgeks ja tõeliseks. Seal minu ees, leeki söövitatult, nägin Heu-Heud – nagu ta oli olnud pildil koopaseinal, ainult et mulle tundus, et ta oli elus, sest ta silmad pilkusid – Heu-Heu, kes paistis põrgukuradina. Ma ahmisin õhku, kuid jäin paigale. Mis puutub Hansu, siis ta hüüatas oma kehvas hollandi keeles:
“Taevane jumal! See on see vana kole kurat!” Ning seda öelnud, kukkus selili ja jäi lebama hirmust tardunult.
"Ho, ho, ho!" naeris Zikali. "Ho, ho, ho!" Ning see kajas tagasi tosinast paigast kloofi seintel. "Ho, ho, ho!"
IV peatükk – Legend Heu-Heust
Zikali lõpetas naermise ja uuris meid oma silmasügavustest.
“Kes oli see, kes esimesena ütles, et kõik mehed on lollid?” küsis ta. “Ma ei tea, kuid arvan, et see pidi olema naine, ilus naine, kes mängis nendega ja leidis, et see oli nii. Kui nii, oli ta tark, nagu kõik naised on oma piiratud viisil, nagu ütleb vanasõna. Noh, võin lisada teise: kõik mehed on argpüksid, kas ühes või teises asjas, kuigi ülejäänud asjades võivad nad olla küllalt julged. Veel enam, nad kõik on samasugused, sest mis vahet on sinul, Makumazahn, targal Valgel Mehel, kes on pääsenud surmast sada korda, ja sellel väikesel kollasel ahvil?” Siin ta näitas selili lebavale Hansule, kes pööritas silmi ja pomises palveid hulgale jumalatele oma plagisevate hammaste vahelt. "Te mõlemad kardate, üks sama palju kui teine, ainus vahe on selles, et Valge Isand püüab oma hirmu varjata, aga Kollane Ahv lobiseb selle välja, nagu ahvid ikka.
Miks te nii väga kardate? Vaid tavalist trikki, ma näitasin teile pilti, millele te mõlemad mõtlete. Pange jälle tähele, mitte maagiat vaid tavalist trikki, mida iga laps võiks õppida, kui keegi seda talle õpetaks. Ma loodan, et te ei käitu nii, kui näete Heu-Heud ennast, sest kui te seda teete, olen ma teis pettunud ja varsti on siis tema koopas veel kaks kolpa. Kuid te olete ehk siiski vaprad, jah, ma arvan nii, ma arvan nii, sest teile ei meeldiks surra mõttega, kui kaua ja valjusti ma naeran, kui sellest kuulen."
Nii see vana võlur heietas, nagu tal tavaks oli, kui ta soovis ühendada oma teravat pilget sooviga saavutada ruumi mõtete jaoks, kuni ta viimaks jäi vaikseks ja võttis pisut nuusktubakat, mis ma olin talle toonud, sest rääkimise ajal oli ta paki lahti teinud, endiselt meid kogu aeg vahtides, nagu otsiks läbi tervet meie hinge.
Nüüd, kuna ma arvasin, et pidin midagi ütlema, kasvõi ainult näitamiseks, et ta polnud mind hirmutanud oma neetud teadetega, või mis need ka polnud, vastasin:
“Sul on õigus, Zikali, kui ütled, et kõik mehed on lollid, sest sina oled kõige esimene ja suurim loll nende hulgas."
"Olen sageli nii mõelnud, Makumazahn, põhjustel, mis ma iseendale hoian. Kuid miks sa nii ütled? Las ma kuulan, siis saan teada, kas sinu põhjused on samad mis minu omad."
“Kõigepealt sellepärast, et sa räägid, nagu oleks olemas niisugune olend nagu Heu-Heu, kes, nagu sa hästi tead, pole elus ega pole kunagi elanud; ja teiseks, sest sa räägid, nagu peaksime Hans ja mina temaga näost näkku kohtuma, mida me kunagi ei tee. Nii et lõpeta see rumalus ja näita meile, kuidas teha tulle pilte – see on kunst, nagu sa meile ütled, mida iga laps võiks õppida."
"Kui neile õpetatakse, Makumazahn, kui neile seda õpetatakse. Aga kui ma seda teeksin, oleksin tõesti kõige suurem loll. Kas arvad, et ma soovin tekitada kaht võistlevat petist – sest teate, omavahel nimetan end õige nimega – siia maale minuga konkureerima? Ei, ei, las kõik hoiavad teadmised, mis nad on kogunud, iseendale, sest kui kõik kõigest teada saavad, kes siis selle eest maksaks? Kuid miks sa usud, et te ei näe kunagi näost näkku Heu-Heud, välja arvatud kaljupiltidel?”
“Sest teda pole olemas,” vastasin ärritatult, “ja kui on, siis arvan, et ta kodu on väga kaugel ja ma ei saa uute härgadeta reisida."
"Ah!" sõnas Zikali. "See meenutab mulle, kuidas sa peitsid end tormi eest koopasse ja kõike muud, ning et sa tahad härgi. Seepärast, teades, et sul on väga kiire Heu-Heu juurde jõudmisega, nagu noor mees oma esimese abikaasa juurde, tegin ma ettevalmistusi. Lugu, mis ma rääkisin, on täiesti tõsi. Valge kaupmees jättis väga kena härjarakendi väsinud härgadega siia naabrusesse peitu, kes kõik on pärast kolmekuulist puhkust paksud ja terved. Ma lasen nad homme hommikuks sulle tuua ja hoolitsen sinu omade eest, kui oled ära."
"Mul pole raha härgade eest maksmiseks," ütlesin ma.
"Kas pole Makumazahni lubadus rahast parem, isegi punasest inglise kullast? Kas terve maa ei tea seda? Veel enam,” lisas ta aeglaselt, “kui sa Heu-Heu juurest tagasi tuled, peaks sul olema palju raha – või pigem teemante, mis on sama asi – ja ehk ka elevandiluud, kuigi selles pole ma nii kindel. Ei, ma pole kindel, kas sa suudad seda kaasa tassida. Kui ma tõtt ei räägi, maksan ise nende härgade eest.”
Sõna “teemandid” peale teritasin kõrvu, sest just siis oli terve Aafrika neist kividest rääkimas, isegi Hans tõusis püsti ja hakkas jälle huvituma maistest asjadest.
“See on aus pakkumine,” ütlesin, “kuid jäta tolmu keerutamine (see tähendab rumaluse rääkimine) ja ütle mulle otsekohe, mis sa sellega