uus olemine. Rammestav, soe ja erutav ühel ajal.
Moskva tüdrukud ei olnud Artisti hinge pillikeeli kunagi nii iseäralikult helisema pannud. Kooliajal oli tal olnud sõbranna, Nataša, kellega nad vahelduva eduga peaaegu kuus aastat koos välja venitasid. Näis, et aeg kasvatas nad lahku. Kui nad ükskord maha istusid, et suhte edasist perspektiivi arutada, selgus, et tegelikult polnud neil juba ammu midagi ühist. Artist oli hakanud rohkem kodust ära olema, sõites Venemaa linnade vahet ja ajades mingeid tüdrukule arusaamatuid asju. Nataša läks magistrantuuri, tahtes kogu maailmale näidata, et saab ühel päeval kultuuriministeeriumisse tööle. Aeg-ajalt oli Artist oma valikute üle järele mõelnud. Kas ta elus oleks võinud midagi teisiti minna, kui nad oleks kokku jäänud? Rahuldavat vastust ei olnud ta sellele küsimusele kunagi leidnud. Võib-olla oleks ta edasi õppinud. Aga milleks? Et endale kusagil ministeeriumi labürindis mõni soe ja igav spetsialistikoht välja võidelda? Ei, see polnud tema jaoks. Karjäär lavalaudadel? Ei pakkunud pinget. Artist tundis, kuidas miski teda riskantsemate ettevõtmiste poole tiris. Päevast päeva oma kirju kambaga adrenaliinijahil olles ei sattunud ta seltskonda, kus oleks võinud mõne erilise tütarlapsega tutvuda. Naisi tal küll oli, kuid ööklubides liikvel olijad olid tema jaoks vaid kehad, mis ta südant kunagi mässama ei ahvatlenud.
Nüüd seisis ta ikka veel muuseumi ees, hajevil ja segaduses. Kas tõesti on Londonis miski ilusam ja parem? Igatahes oli Ksenja Artisti tasakaalu riivanud ja nüüd leidis mees end iseäralike tunnete küüsist.
Just sel hetkel krabas kellegi alkoholist ülemeelikuks muutunud käsi tal küünarnukist.
„Te olete ikka veel siin! Kas plaanid muutusid?” Isadora kõrgendatud meeleolu reetis tasuta pakutava veini needust – ta oli rohkem svipsis, kui näitusekülastaja puhul võinuks kohaseks pidada.
„Jäin tõesti toppama korraks,” lausus Artist naisele otsa vaatamata. „Kuidas teil sees läks?”
„Oi, te jäite paljust ilma! Benjamin on suur lugude jutustaja… ehh…” Lesk lõi käega ja vangutas pead. „Miks te nii vara ära läksite?”
Vastamise asemel osutas Artist lese käekotile ja sõnas: „Tõmmake lukk kinni, mõni võib sinna käe sisse ajada.”
Naine paistis olevat rohkem purjus, kui esialgu välja paistnud oli.
„Oh, senikaua kui ma teie kõrval seisan, ei julge ükski pätt oma näppe mu kotti pista,” teatas Isadora bravuurselt juukseid kohendades. Artistile näis, et lesk unistabki, et keegi ta kaitseks välja astuks. Huvitav, kas tal pärast mehe surma ühtegi lähedast suhet polnud olnud? Suures linnas üksiolek võis keskealise naise jaoks üsna masendav olla…
„Mis edasi saab? Mul on vist kõht tühi.” Isadora vaatas Artistile äraootavalt otsa.
„Peaks vist tõesti liikuma hakkama.”
„Ma tean siin lähedal üht hubast restorani. Võiksime einestada ja ühtlasi ka kaunite kunstide maailma keerdkäike arutada,” pakkus lesk. „Te olete nii erudeeritud, kuid ei taha mulle üldse oma tegelikku tausta avaldada. Kes te olete? Kunstipromootor? Talendiotsija? Kriitik?”
„Kus see restoran on?” küsis Artist, sundides end Ksenja tekitatud vatipadjast välja ronima.
„Tottenham Court Roadil. Sinna on viis minutit jalutada,” teatas lesk õhinal. „Ja ekspressionismist võiksin rääkida tundide kaupa!”
„Mõistagi väikese veiniklaasi juures?” uuris Artist naerdes.
„Nojah, miks mitte?” liitus tema lõbususega ka lesk, arvates, et mehe vastus tähendas nõusolekut.
Artist andis endale aru, et naise kutse taga on huvi tema kohta rohkem teada saada. Ta manas näole sügavat kahetsust väljendava ilme ning teatas: „Ma täna tõesti ei saa, Isadora. Aga me näeme ju Baconi näituse avamisel.”
„Ee… Baconi?” ei saanud lesk esimese hooga aru. Kui ta viimaks taipas, sättis ta veidi aega kärsitute liigutustega oma juukseid ja turtsatas: „Nojah, see on üks väärt mees.”
Nähes Isadora pettumust, pakkus Artist talle lohutusauhinda. „Kuhu kanti sa lähed? Ma võtan siit takso, äkki meil on üks tee?”
„Waterloo jaama juurde.”
„Oot, kus see oligi?”
„London Eye vaateratast tead? Seal kõrval, otse Thamesi ääres.”
„Jajah.” Artistile meenus, et nad olid Londonisse saabudes vaaterattast mööda sõitnud. Meil on üks tee,” teatas ta. „Ma elan Mayfairis.”
Prestiižse elurajooni nime kuuldes Isadora elavnes.
„Oo, siis oled sa ikkagi kunstipromootor! Mayfairis elavad ainult mafioosod ja šeigid, noh, mõned lordid vast ka, ih-hii.”
Artist ei teinud naise kommentaari kuulma ning peatas möödasõitva takso. Sisse istudes vaatas ta Isadorale küsivalt otsa, oodates, et naine oma aadressi ütleks. „South Bank, Belvedere road, The Whitehouse Appartments,” lausus lesk kuulekalt. Auto jõnksatas teele. Õhtustel tänavatel oli liiklus hõredam kui päeval ja sõit möödus kiiresti.
„Siin ongi mu tagasihoidlik elamine,” sõnas Isadora, kui nad suure valge maja ette keerasid. Autojuht sõitis otse kõrgete klaasuste ette ja peatus. Heledalt valgustatud fuajees toimetas kaks valgete särkidega šveitserit. Lesk embas Ruslani põgusalt, väljus autost ja lõi ukse enda järel pauguga kinni.
Artist jäi taksosse ja uuris tähelepanelikult, kuidas naine fuajeesse astus. Pilguheit šveitseritele, tundus, et nad vahetasid saabujaga paar repliiki, ja juba avas Isadora kotist võetud kiipkaardiga sisemised klaasuksed. Läinud.
Hiigelsuure majakompleksi esine oli inimtühi. Artist loendas kokku korrused, neid oli kakskümmend, ning üritas mõistatada, mitmendal naine võiks elada. Arvestades, et maja asus otse Thamesi ääres, ning läheduses olid ka London Eye, sild ja parlamendihoone, pidid katusekorterite akendest avanema linna parimad vaated. Kulm kortsus, nõjatus Artist tagaistmele ja lasi taksojuhil end koju sõidutada. Ta peas hakkas ilmet võtma üks plaan.
V peatükk
Nädal hiljem – neljapäev
Nädal hiljem lebas Artist selili oma voodil ja vaatas lakke. Oli neljapäeva pärastlõuna. Gena luusis kuskil linna peal ning korteris valitsev vaikus lubas rahulikult möödunule mõelda.
Esmakohtumine lesega oli igati õnnestunud. Muuseumis toimunu üksikasju kuuldes hõõrus Kuraator käsi ja temast õhkuv rahulolu ei jäänud kellelegi märkamatuks. Olukord muutus aga keeruliseks, kui selgus, et Francis Baconi näitusele Artist minna ei kavatse. Kuidas? Lesk on ju seal ja ootab töötlemist! Artistil oli tükk tegemist, et meestele oma venitamisstrateegiat põhjendada. Lõpuks, kui oli seletatud, vaieldud ja ära joodud kaks kannutäit teed, sai Artist aru, et ta poleks tohtinud oma plaane nii üksikasjalikult kirjeldada. Kuraator, ega ammugi mitte Gena, ei suutnud ta töö nüansse lõpuni mõista. Mida vähem nad teavad, seda vabamad käed talle jäävad. Õnneks oli Feliksilt tulnud info, et juba paari päeva pärast osaleb lesk Pall Malli galeriis toimuval heategevusoksjonil. Et tegemist oli üritusega, kuhu Isadora poleks Artisti iial osanud oodata, siis oli koht tema üllatamiseks igati sobilik.
Täna oligi oksjonipäev kätte jõudnud. Lahtisest aknast kostev tänavamüra häiris Artisti ning ta oli sunnitud end voodist üles ajama. Kolks! Aken sulgus, kuid miski segas endiselt ta keskendumist. Tiksuv seinakell? Ei. Artist viskas uuesti voodile pikali nii, et madratsi aluslauad raksatasid. Pagan võtaks! Kas ta on närvis? Pole võimalik. Mis tal siis viga on? Praeguses olukorras peaks ta pulss juba kiiremini lööma, ta astub ju õhtul jälle lavale. Kostüüm on valitud, tekst on teada – mine ainult välja ja punu võrku, tee see kleepuvaks ja meelita ohver sisse! Milles siis probleem on? Artist arvas vastust teadvat, kuid ei tahtnud seda endale tunnistada. Põhjuseks oli Ksenja – Egiptuse näitusel kohatud pikajuukseline ilmutis –, kelle silmad särasid heledamini kui mis tahes juudilese elutu briljant.
Nad olid käinud teatris „Ooperifantoomi” vaatamas. Artist ei olnud suutnud etendusele keskenduda – nii hajevile oli viinud