407 karaati. Egert Anslan

ja üritas mõistatada, kes on see salapärane mees, kes oma nägu maski taha varjab. Artist pigistas Ksenja kätt ja tüdruk vastas talle samaga. Vaatemängu lahti rulludes muutusid nende käed julgemaks. Kord silitasid Artisti näpuotsad Ksenja peopesa, kord põimis tüdruk oma peenikesed sõrmed mehe kämblasse. Mida aeg edasi, seda rohkem hakkas laval toimuva vaatemängu kese nende kahe jaoks looži nihkuma. Juba kriipisid Ksenja hoolitsetud küüned Artisti peopesa ja vargsi teineteisele heidetud pilgud rääkisid elavamat keelt kui fantoomi ponnistused prožektoritest valgustatud laval. Muusika, mis vallandas emotsioonid, valgus, mida polnud palju ega vähe, rasked kardinad, mis eraldasid neid kogu maailmast, nende kohalolek, sügavad hetked – käed muutusid niiskeks, pilgud ahnemaks.

      „…ütle, et sa jagad minuga ühe armastuse, ühe eluea, ütle seda ja siis järgnen sulle ma, jaga iga päeva minuga, iga ööd ja iga hommikut…”

      Järgmisel hetkel ei olnud kogu teatris enam kedagi – ei näitlejaid, ei publikut, ei etendust. Olid vaid nemad kaks oma kaheinimeseloožis, sumedates valgusvihkudes, võimsast muusikast kaasakistuna. Kumbki ei suutnud pinget kauem taluda. Kui Artist Ksenja poole kummardus, et talle midagi öelda (tal polnud tol hetkel aimugi, mis see võiks olla) viskas tüdruk pea kuklasse ja tõmbas teda enda poole. Nad peaaegu põrkasid kokku ning klammerdusid teineteisesse. Kõik sulas üheks – tüdruku pehmed huuled, nõudmas mehe jäägitut armu, kergelt vanillilõhnaline nahk liibumas vastu torkivat habemetüügast, kramplikult viimseid takistusi kõrvaldavad käed, põimumas ühise iha nimel.

      „…siivsus veinis lahustub…” kostis lavalt, kuid juba oli hilja. Nad ei suutnud ennast kontrollida. Artist võttis Ksenja jõulise õrnusega nagu gladiaator, kes murrab kastemärja roosi. „…nüüd olen siin ma sinuga, ei mingit kõhklemist. Ma olen otsustanud, otsustanud… Tagasi ei enam pööra ma, enam ümber pöörata ei saa…”

      Helisev muusika, laval heitlevad valgusvihud ja esinejate sära – see kõik oli Artisti ja Ksenja tajudest väljaspool. Nad olid värisedes teineteise embusesse klammerdunud ega mõelnud millestki. Kui nad tol hetkel midagi üldse tundsid, siis ainult üht – see ei olnud lihtsalt seks. Neid ühendas mingi ebamäärane aisting millegi suurema lähenemisest. See lihtsalt pidi nii olema, justkui oleks nende saatus kuskil kõrgemal juba ammu ära otsustatud.

      Pärast etenduse lõppu, millest kumbki midagi ei mäletanud, jalutasid nad Piccadilly Circuses, istusid Erose kuju trepiastmetel ja rääkisid mitu tundi. Artist avastas üllatusega, et tüdruku pealtnäha keerulise hoiaku alt koorus välja erakordselt lihtne inimene.

      Ksenja oli oma loomingulisuse avastanud juba varajases nooruses. Hiljem näitekooli lõpetades tahtis ta mängida rolle, elada ennast välja laval ning pakkuda vaatajatele emotsioone. Kuigi ta mõistis maailma keerulisust ja pooltoone, oli näha, et ta ei kasutaks iialgi oma oskusi inimestega manipuleerimiseks. Artist taipas, et nende suurim erinevus seisnebki eetikas. Nii nagu arst, advokaat või pihiisa ei tohi kasutada neile töö käigus selgunud informatsiooni isiklikel eesmärkidel, nii nagu tugevam peab ilmutama tundlikkust nõrgema suhtes, nii ei tohi ka näitleja kasutada oma oskusi inimestega mängimiseks. Paraku just seda Artist oma tagamõtetest kubisevates rollides tegigi, 24 tundi ööpäevas ja seitse päeva nädalas. Tüdrukut kuulates vilksatas tal peas, et on kõigest armetu pätt, kes kasutab oma oskusi teiste petmiseks, mitte osav näitleja, kes tänu tänavale kolimisele teenib teatrirahvast kõrgemaid boonuseid. Artist tajus, et niisugust karjääri tehes oli ta kaotanud iseenda. Kogu oma koolijärgse elu oli ta kombineerinud vormilt puhtaid, kuid sisult räpaseid skeeme, mille triumfidest tundis enneolematut rahuldust. Ta polnud märganud saabuvat kevadet ega tärkavaid lilli – kõik aastaajad olid taandunud kiire ja põneva elu väljakutsetesse. Ksenja embuses istudes jõudis Artistile kõik kohale. Korraks tekkis tal mõte, et elus võib ka teisi võimalusi olla. Üks neist istus tema kõrval ja hoidis tal ümbert kinni. Maailm näis äkki teistsugune. Kas ta oli… armunud?

      Artisti mõttelõng katkes järsult nagu oleks keegi pinges trossi plaksuga pooleks hammustanud. Ta kargas voodilt püsti ja röögatas: „Idioot, raisk! Pese ennast bensiiniga puhtaks ja pane põlema! Sul on täna õhtul töö ja miski, ma kordan MISKI, ei tohi sind segada! Kui vaja, kepid sa Isadorat kümme raksu järjest, palud ta kätt ja nutad pisaratest Aadria mere. Kurat, sa teed talle viiekäigulise hommikusöögi ja serveerid selle kas või teki alla!”