teineteisele oleksid lähenenud. Ma olen täitsa kindel, et sina, Ines kui matemaatik oled lõpmatuse mõistega tihti kimpus olnud. Nagu ka arvudega „null” ja „üks”. Arvust „1” on üks prantsuse ja ameerika matemaatikute grupp…
„Bourbekid vist,” teab Ines.
„Täpselt nii… kirjutanud oma ilmatuma koguteose terve esimese köite. Jah, ainult arvust „üks”.”
„Lõpmatusega olen raskustes küll. Ja ka arvuga „üks”. Üks pluss üks ei pruugi anda kahte, vaid ikkagi jääda kaheks iseseisvaks üheks. Näiteks liidame ühe lubjavildi ja ühe telefoniposti. Mida siis kaks saab? Kas muutus miski?” naerab Ines.
„Rüüpa ikka veini ka, sa imeliitja,” soovitab Joel. Ja nüüd tegeleb kogu seltskond kurgukastmisega, tehes seda mõnuga. Jaa, tuleb välja, et kuivadel veinidel võib-olla suur vahe sees.
Nüüd näib olevat midagi öelda Kaplinskil. Ongi:
„Eks ammendamatu teema ole ju ka Jumal ehk Demiurg, kellele mõeldes kah kuhugi päriselt välja ei jõua. Ole või Aquino Thomas ise,” tõdeb ta.
„Noh, akadeemiku jaoks usuteemat nüüd küll ei eksisteeri,” lõikub
Valton Kaplinski nukrasse nendingusse. „Tema on meil nagunii surmkindlalt ateist.”
„Kas sul on Naani vastu mingi patoloogiline viha või?” on Ines juba päris kuri.
„Miks te nii arvate, et minu jaoks usuteemat polegi?” imestab Naan. „Vägagi on.”
„Kas pole siis ateism kommunistist teadlase puhul iseenesestmõistetav?” pärib Tõnu.
„Muidugi mitte. Lääne teadlased-kommunistid küll väga suures osas ateistid pole, ja vaid neid saabki tõelisteks kommunistideks pidada; teie alandlik teener on ennekõike NLKP liige, mis midagi hoopis muud on… Vaid mõni üksik NLKP-lane on kommunist selle sõna õiges tähenduses. Aga see selleks. Lääne teadlaste hulgas on ateistid pigem just vähemuses.
Haa! – mul on teile pakkuda üks suhteliselt vähetuntud fakt. Vaevalt te teate, mis maailma paljudes ülikoolides, ja just õppejõudude hulgas läbi viidud anonüümsete testidega välja selgitati. Ülemöödunud aastal.”
Loomulikult ei teata seda.
„Statistika järgi on enamik inimesi enam või vähem kreatsionistid, see tähendab need, kes usuvad, et evolutsiooniprotsessi on keegi meist tohutult vägevam (muidugi ei peagi ta endast midagi meiesarnast kujutama) vähemalt sekkunud. Jah, kui just mitte ainulooja, siis midagi arengu juhtija taolist. Just paljud täppisteadlased arvavad nii – eriti matemaatikud ja füüsikud. Nad ei välista ka seda, et võib-olla on meie hingedki mingi ülipeenstruktuuriline mateeria, mis meid mingil moel võib ühendada Demiurgiga, kelle olemasolu ei saa ju mitte keegi kuidagiviisi eitada?”
„Nagu tõestadagi,” nendib Kaplinski. „Ja jumal, see suure tähega Jumal olgu selle eest tänatud.”
„Kõige ateistlikumad inimesed ülikoolides seevastu… noh, mõelge veidi, annan pea, et te välja ei mõtle (ega mõeldagi!)… olevat filoloogid. Alles nende järel majandusteadlased, juristid ja politoloogid. Praktikale ja tegelikkusele pühendatud inimeste puhul oleks see nagu mõistetav, ent kirjanduseuurijate, luulelahkajate puhul küll nagu ootamatu. Ju pole neile kaunist religioossest luulest midagi külge hakanud.”
See üpris ettearvamatu teadasaam kutsub esile lõbusa sumina.
„Kulla rahvas! Kui me nüüd usuga seotud teemasid arutama asume, siis vaidleme viimsepäeva laupäevani, ” arvab Joel. „Nii et jätame ehk need.”
Naan on temaga nõus, kuid tahab enne veel midagi lisada:
„Vaadake, sellel, et enamik tänapäeva täppisteadlasi usub millegi suure sekkumisse evolutsiooniprotsessi, on oma kindel põhjus, mida saab käsitleda ka matemaatilis-statistiliselt.
Nimelt arvatakse, et Suurest Paugust tänaseni jõudsime me kindlasti liiga ruttu. Amööbist Kaplinskini…”
„Ruttu? Tohoh,” imestab Tõnu.
„…umbes kolme koma kaheksa miljardi aasta jooksul.”
„On ikka kohutavalt kiire kappamine küll,” muigab Ines.
„Tõenäosuse järgi oleks pidanud evolutsioon olema kümneid kordi aeglasem. Võib välja rehkendada, millal oleks loomulik oodata just nende aminohapete ja valkude kokkupõrkamisi, millel või kellel on mingi valgustundlikkuse alge ja suur üksmeel hakata koos silma kui sellist moodustama…” naljatleb Naan. „See peaks olema vast veelgi vähetõenäolisem kui uue ilmakorra tekkimine.”
„Kurat teab, kumb see vähem tõenäoline on,” vihastab äkki Tõnu. „Kommunism, eriti see teie ideaalne ja puhas, kujutab endast mingit mõttemängu, mis mind ei ahvatle!”
Aga näib, et tema pahameelel on ka teine põhjus. Ines ja Naan kõlksatasid just klaase kokku, ja nendevaheline pilguvahetus oli Tõnu meelest liiga pikk.
„Väites, et kõik kommunismi kui maailmavaatesse puutuv on teile lõpuni selge, ja kogu asi ise üldse ülimalt triviaalne, langete te paratamatult keskmise joodikust traktoristi või neljaklassilise haridusega lüpsja tasemele, kulla sõber,” on Naan sellel õhtul esimest korda terav. „Kui kommunismist sobis mõelda Campanellal ja Marxil, siis arvan ma, et kommunismi üle arutleda on meil põhjust küll ja küll. Ma ei pea loomulikult silmas Nõukogude Liidus valitsenud riigikapitalismi ja totalitarismi segu ja selle hirmutegusid, vaid midagi muud… Lausa arutult suur hulk politolooge ja filosoofe arutlevad selle üle, mis võiks saabuda pärast kapitalismi – miski pole siin ilmas ju igavene –, või näevad ette vähemalt suuri paratamatuid muutusi ses süsteemis. Mingit Marxi poolt ettekuulutet maailmarevolutsiooni muidugi ei tule. Kaltsakproletariaati ei tekkinud nii palju, kui Marx arvas, tekkis pigem vaesepoolne keskklass.”
„Sul, Tõnu, jäi vist ennist midagi veel välja ütlemata?” ärgitab Ines.
„Jäi. Ma tahaksin väga teada saada, miks peaks üks võimekas inimene selle nimel hirmsasti tööd rabama, et teine saaks, käed rüpes, oma „vajadusi rahuldada?”
„Ei ta peagi,” vastab akadeemik. „Ainult et normaalne inimene ei tee tööd kellegi teise, vaid iseenda tarbeks ja ka lõbuks.”
„On see ikka nii?” Joel näib nõutu.
„Töötegemine kuulub võimeka inimese loomusesse ja kujutab endast tema eneseteostust. Ja ebameeldivad tööd mehhaniseeritakse varem või hiljem. Kui aga inimene, ma pean silmas andekat normaalset inimest, ei saa töötada, nagu ta hing nõuab, jääb ta lausa haigeks.
Teadus ja tehnika aga tagavad – kus hiljem, kus varem – päris kindlapeale selle, et me toodame varsti rohkem, kui tarbida suudame. Siin-seal on sedasi juba praegu. Nii et anda edukale töötajale „vastavalt vajadustele…” pole üldsegi absurdne,” kinnitab Naan. „Ja kui ses osas suuri muutusi tuleb, võivad paljud utoopiad üldsegi enam mitte utoopiad olla.”
Tõnu on aga veendunud, et seda sorti asjad ei lähe läbi. Võetagu arvesse, et inimkond on kiviajast peale väga vähe muutunud. Oma särk on ihule ikka kõige lähem!
Naan vaidleb vastu: tema arvates on inimkond just vastupidi – ja seda eriti viimase poole sajandi jooksul – väga ja väga muutunud. Tundmatuseni.
Tõnu ei usu.
„Teate, Tõnu, mis tehti Spartas vastsündinud lastega, kes ideaalselt terved polnud? Ah?”
„Üldtuntud fakt: nad visati kuristikku,” kõlab vastus.
„Jah. Ühel meelel visati. Keegi ei kaitsnud neid. Ei tulnud pähegi kaitsta. Aga tänapäeval?”
„Nüüd see enam nii ei käi,” peab Tõnu nõustuma.
„Just. On olemas lasteõiguste konventsioonidki. Teie ise, head inimesed, peate ülal, toidate, majutate, ühesõnaga muretsete üsna suure praktiliselt kasutu inimkontingendi heade elutingimuste eest: invaliidide, Downi sündroomi ja muude parandamatute geneetiliste haiguste põdejate, idiootide (fašistid