kriidi ja joonistab oma tahvlikesele langeva suunaga paraboolse kõveriku.
„Tubli. Suuna valisid igatahes õigesti: ülalt alla… Pole kuulda olnud abieludest, mis eksponentsiaalselt kuumeneksid.”
Nüüd joonestab Ines koordinaatteljed x ja y. Ning juba korrektsema graalikaare.
Naan nendib, et Inesel on peale teadmiste ka kindel joonestajakäsi. Nüüd uurib Ines ka ise oma tulemust, pea viltu.
„Kui ma õigesti joonestasin, siis tuleb välja, et „tundlemine” ei lõpe kunagi täielikult enne lõpmatust. Inimese puhul tähendab see surma. Nii et „vana arm ei roosteta” tõepoolest. Vähemalt ei lõpe täielikult. Jah, aga näed, tunnete pinge, jõud, ulatus (otsib tükk aega sobivat sõna ja leiab lõpuks), vaat see armuvägi tõesti muudkui väheneb ja muutub lõpmatuses (kas peale surma?), õnneks siiski mitte varem, nulliks – lim 0.”
„Vägi” ja „armuvägi” on väga head sõnad, kiidab Naan. Ja Ines kuulutab kohe, et need olid naisdissidendi Koidula lemmiksõnad. Ja seda tema eksponentsiaalselt kulgenud armastusprotsessi algul…
„Jah, aga me jäime protsessi algfaasi juurde,” pöördub Ines katkenud teema juurde tagasi. „Vaat siin peab kahjuks küll tõdema, et see va armuvägi kahaneb hirmkiiresti… Muidugi, kui eksponentsiaalsus ikka tõesti armastust kirjeldab…”
Naan väidab, et suuremat osa elus toimuvast kirjeldab ta vägagi hästi. Seejärel tekib pisipaus, ilmselt näidete otsimine.
„Ütle, Ines, mida tuleb selleks teha, et lahti saada noorusest?”
See ootamatu ja imelik küsimus jääb vastuseta.
Naan selgitab nüüd ise: „Selleks, et noorusest üle saada pole tõesti vaja mitte kui midagi teha. Tuleb lihtsalt oodata! Kõik sünnib iseenesest ja ilmtingimata. Mida tuleb teha, et laguneks su maja, televiisor, auto ja loomulikult ka sinu abielu? Vaata, ka selleks ei ole vaja – isegi ei tohi! – mitte midagi teha. Kõik need protsessid on loomulikud, iseeneslikud ja arenevad desorganiseerituse ehk entroopia poole, mida loodus peab nähtavasti täiuse ülimaks vormiks… Entroopia, jah, on kaose mõõt. Niisiis läheb ilma asjusse sekkumata kõik kaose suurenemise suunas. Vähemalt suletud süsteemis, kuhu energiat ei lisata ja mille siseenergia seetõttu ei muutu. Püramiididest saab taas liiv. Et mistahes allakäiku aeglustada – see on võimalik –, tuleb kasutada energiat. Ning peab teadma, kuidas seda kasutada. Küsimusi on?”
Ines teatab, et on ikka küll. Kõigepealt muidugi see esimene: miks on siiski just too kolmas aasta nii ohtlik?
Ta kuuleb vastuseks, et esialgne armastus jahtub argielus enamasti kolme aasta jooksul põhjalikult maha. Vaadaku Ines oma graali! Tülid aga jõuavad haripunkti. See see oht ongi. Aga pärast, kui abielu pole siiski lõhki läinud, jah, pärast niinimetatud kriitilise punkti ajutist ületamist – teisisõnu, kui paarikesel õnnestub seda „habrast leegikest kustumast hoida” – hakkab armastus monotoonselt vähenema. Aga ärgu see liiga traagiliselt kõlagu! Algab mitte just eriti palju pakkuv abielu, kuid siiski oma võlud on ka tol, nii-öelda normaalsel perioodil. Abielu hoiab nüüd koos rutiin, inerts. Muidugi ka laste olemasolu – kui neid on – pluss täiesti võimalik vahepeal tekkinud vastastikust mõistmist soosiv humoristlik teineteise- ja maailmanägemine. See viimane ongi vist kogu abieluvahekorra juures kõige vahvam tahk.
„Kas ma võin jätkata matemaatikaga?”
Ines teatab, et ta lausa nõuab seda. Muust mulast polevat maailma mõistmisel suuremat tolku.
„Võid võtta teatavaks, et Eestis läheb praegusel ajal üldkokkuvõttes umbes iga kolmas paar lahku. Kui märgistada lahutatud abielude keskmine kestvus 3 τ-ga…”
„Miks kolm „tau’d”? Miks mitte üks?”
Naan selgitab, et see olevat kasulik protsessi parema jälgimise huvides – nii on lihtsam kirjeldada muutumisi ajas. Protsessi algosas (esimene „tau”) hakkab arm vähenema ehk kuhtuma, ja seda koguni silmapaistvama kiirusega kui muidu. Sestap ongi see ohtlikem periood, eriti lõpu osas. Teise poole (teine τ) lõpuks on kadunud juba tervelt kaks kolmandikku esialgse tunde intensiivsusest. Jutt on muidugi statistilisest keskmisest. Kolmanda „tau” kehtivusajal – lõppfaasis – on mesinädalate intensiivsusest järele jäänud veel umbes 5 %. See aga väheneb edaspidi juba väga-väga aeglaselt (on see nüüd lohutus või mitte?). Väheneb füüsilise surmani.
„Aga kokkuvõttes lubab harjumus edasist kooselu jätkata kauem, kui arvata võiks – tuleb välja, et esimese armastuse viiestki protsendist kuidagiviisi aitab. Kolm „tau’d” saab täis üheksandal abieluaastal, mis on sagedasim lahutamisaasta Eestis. Kui ka siis ei lahutata, on tulemuseks piltlikult öelda abielu ja abielupoolte mumifitseerumine ning lahutusel polekski enam suurt mõtet… Üheksas on aga keskmine seepärast, et paljud abielud lahutatakse veel hoopis hiljem. Ilmutatakse kannatlikkust. Ka kahekümnendal ja koguni kolmekümnendal abieluaastal toimub lahutusi. Ja palju abielusid ju ei lahutatagi. See toobki keskmise kolmanda aasta lõppu. Said aru?”
Ines leiab õlgu väristades, et pilt on päris kole küll. Kuid ta tahab teada, kas selline eksponentsiaalsus kehtib ka siis, kui ei abielluta. Talle vastatakse, et prognoosid on tõepoolest palju paremad, kuna ei tüüdata teineteist, lubatakse endale vabadusi, mida kristlik abielu taunib. Seepärast lähebki üha enam moodi „elukaaslaste” suhe. Ja sellesuunaline protsess jätkub. Kuigi keegi ei välista tulevikus ka täiesti ootamatuid klassikasse tagasilangemisi, mis kord taas trendiks võivad saada.
Seda öeldes tõuseb ta diivanilt ja astub Inesele lähemale. Jääb talle viivuks otse silma vaatama, tekib midagi ootusehetke taolist, mille järel haarab Naan Inesel tugevasti ümbert kinni ja suudleb teda pikalt ja himukalt. Ines laseb sellel endale meeldida.
Ja just siis luikab vastik uksekell, millele suudlejad aga ei reageeri. Nüüd lükatakse lukustamata jäänud uks paraku ise lahti, lävele ilmub Tõnu, kes pole ilmselt täiesti kaine… Kuna uks avanes suhteliselt hääletult, ei märka Naan ega Ines teda enne, kui Tõnu on neile nende tegevuses jõudu soovinud… Nüüd tõmbuvad suudlejad teineteisest eemale, ent nende käitumises pole mingit häbitunnet. Ega Tõnugi millegi üle imesta, ju teab temagi, mis lood nende kahe inimese vahel juba tükk aega käimas on. Vihastada oleks juba hilja.
„Sind pole siin kaua nähtud, Tõnu. Seda viisakam oleks koputada. Seda enam, et ega sa ju siia pole möllitud.”
„Möllitud või mitte, aga mingi kodutunne oli jõudnud isegi minusugusel krantsil tekkida… Ja ma tõesti tiristasin korra uksekella ka, kuid teie kaks olite ju nii ametis, et…”
Tekib piinlikuvõitu vaikusehetk. Naan küsib Tõnult nagu muuseas, et kas väljas ikka veel tibutab, kuid too ei vaevu vastama, raputab vaid napilt pead ning läheb pudelit viibutades köögi poole avajat tooma.
„Sajad keset päeva ette teatamata sisse, kavatsed alkoholi pruukima hakata. Võib-olla see ei meeldi meile, võib-olla ma ei luba…” on Ines tõre. Teda näib häirivat see, et Tõnu siin ikka veel nagu oma kodus peremehelikult käitub.
„See on lahe vermut. Ja mul on üksjagu põhjust seda pruukida ka…”
„Ei noh, millal sa enne põhjust pole leidnud…”
„Aga nüüd on ikka tõsine põhjus, võiks öelda isegi, et minuga on suur jama lahti, inimesed!”
„Mis jamasse siis meie andekas muusiker sattus?” pärib Naan. Kuid vaevalt asi teda eriti huvitab. Ka teda häirib Tõnu liigne enesekindlus, peaaegu ükskõiksus situatsiooni suhtes, millele ta peale sattus. Häirib rohkemgi kui Inest.
„Mul on tõesti teie nõu, jah ka teie oma, akadeemik, vaja. Võimalik, et just teie oma veel eriti, sest teie olete sellega tuttav, kuidas meie riigis asjad käivad. Ausõna, võtame klaasikese või paar. Tahaks väga teie arvamust kuulda. Ma olen endast väljas. Sa, Ines, lubad ikka…?”
Ines kehitab õlgu. Pigem nõusolevalt.
Tõnu teab suurepäraselt, millisest puhvetist napsuklaasid võtta, toob ja paneb nood lauale. Kallab vermutit. Ta näos on segadus ja nagu ka mingi palve.
Naan