Ka inimese eraasju paljastavat ajakirjandust – pügatuist anti ju kohe ja mõnitavas toonis kõigile teada – oleks andnud kohtulikult süüdistada. Kuid ju polnud meis tollal veel mingit usku õiglusse.
Lääneriikides, mida ma hoopiski mitte kõiges ei taha meile eeskujuks tuua, poleks politsei sellist karjuvat omavoli iial lubanud. (Meenub rootslaste tõsimeelne küsimus meie Siberisse saadetuile: ”Kui teid neljakümnendail küüditama tuldi, miks te siis ometi kohe politseisse ei helistanud, kui kuulsite, et ukse taga kolistatakse?”)
Eks detsembrikuu Loomingus ma neist asjust ja sellisest suhtumisest kirjutasingi. Ent ma ei raatsi siinkohal mööda minna ühest markantsest detailist. Artikli ettevalmistamise käigus toimus mul juusteteemaline arvamustevahetus Loomingu lugupeetud toimetaja, aastaid Kominterni esindajana Skandinaaviamail töötanud Anton Vaarandiga. Tema hinnang pügajate tegemiste kohta – irooniline loomulikult – on minu arusaamist mööda eriti kaalukas. Miks? Aga just selle tõttu, et lugupeetud patriarh on läbi kogu elu (vist?) olnud absoluutne Glatze – täielik kiilaspea. See tähendab, et küsimuses täiesti subjektiivsusevaba…”
Kahin saalis. Klakööre igatahes ei vajata.
„Juuksejuured on aju hallosale küll väga lähedal,” jätkab akadeemik, „ent „juuksuriasjandust” puudutavat saab vaevalt küll tarkinimese vaimutegevuse tüüpnäitajaks pidada… Miks ma siis selle ekstreemse näite tõin? Aga eks seepärast, et siit annab paralleele tõmmata teatud parteiringkondade sekkumisega kunstiloomingusse, mis aga endast kujutab, nagu ka teaduslooming, homo sapiens’i vaimutegevuse kõrgilmingut. Eriti hulluks läheb asi siis, kui teatud organid püüavad kirjanduslike tekstide „puhastamise” läbi jõuda mingi kujuteldava ideoloogilise steriilsuseni. Steriilsus on tõesti paraku ilma mingi mõjuta ega kujuta endast mingit ohtu ega mõju inimese vaimule. Kuid kas siis see on kunsti ja kirjanduse eesmärk?!
Tobe on ka ülipüüdlike kirjandusteadlaste väljamõeldud teooria, mis väidab, et meie draamateostes ei saagi olla suuri konflikte, kuna me elu on nii õigesti korraldatud, et vead alati ennetatakse. Jah, ja seda draamakunsti olemusele langetatud surmaotsust on tõesti kõige kõrgemal tasemel täiesti tõsiselt arutatud… Kuis küll grupp ajukääbikuid on sellised otsustajate positsioonid saavutanud, tuleks küsida?!
Kuidas sedagi ei taibata, et igale aktsioonile järgneb vastureaktsioon? Kõik, mille kallal on vägivallatsetud, omandab otsemaid tähtsuse, mida tal enne vaevalt oligi. Autorid ise aga tõusevad märtriseisusse. (Ka siis, kui seda ei vääritagi.)
Eks kirjutanud juba Lenin, et me võime kerge vaevaga teha naeruväärseks ükskõik millise kiiduväärt idee, kui seda utreerime äärmuseni. Selline tegevus olevat koguni parim meetod mistahes põhimõtete diskrediteerimiseks. Aga võim lõikab vaimu kohitseda püüdes endale rängasti sõrme! Ta on seda juba teinud. Mul pole aga põhjust arvata, et sellest oleks eriti õppust võetud…”
Naan heidab pilgu randmekellale.
„Head inimesed! Võimu ja vaimu vaheliste suhete kohatist kurioossust analüüsides võime lõbutseda tunde, kuid paraku oleme juba praegu ületanud meile lubatud ajapiirid?”
Saalist on kosta nurisemist.
„Joel Siidirätsep – tema on meie tänase kohtumisõhtu dirigent –, kas me oleme juba ammu ajaga lõhki?” pärib Naan.
Joel – parasjagu tähtsust täis, et sellised asjad on tema otsustada jäetud – arvab, et mitte veel lootusetult, kuid vast tuleks siiski asuda auditooriumi esitatud ja veel ehk esitatavatele küsimustele vastama. Küsimusi on juba praegu küllaga. Joeli ees presiidiumilaual on tõesti päris suur ja lugupidamistäratav kirjadepatakas.
„Ma püüdsin neid mõnevõrra klassifitseerida, vähendasin lähedaste küsimuste hulka,” selgitab Joel.„Jälgisin ka küsitu õhtu peateemaga haakuvust ja tooni. Mul on hea meel teatada, et lugupeetud akadeemik kuulutas, et küsitagu mida tahes ja tehtagu seda nii teravas vormis, kui soovi on; muidugi hea maitse piiridesse jäädes. Tabuküsimuste mõistet väitis Gustav Naan end mitte tundvat… Ah jaa – tõsi, küsimusi à la: ”Lugupeetud akadeemik, kas te ei tunnistaks meile, mis on teie lemmiklill?” ta ei ootavat. Muid piiranguid aga polevat. Oli ju nii?”
Naan noogutab.
Me ei liialda, kui väidame, et auditoorium imetleb Gustav Naani. Kas on vähe kohtutud prominentsete ühiskonna- ja kultuuritegelastega? Oh ei. Kohtumisi, teinekord isegi poolkohustuslikke, on olnud küllaga. Kuid sellist õhkkonda, nagu täna siin valitseb, kohatakse tõesti esmakordselt. Naani improvisatsioonivõime, nagu ka tema kiired, mõnikord jultunud vastused, on midagi ennekohtamatut.
„Pisut pean ma neid küsimusi siiski silmitsema,” vabandab end akadeemik. „Ja mõnel puhul enne vastamist ka natuke järele mõtlema. Et auditooriumil ei tuleks sellel ajal igavleda, tuli mulle idee, mida ma ei tea palju tänast tüüpi kohtumiste puhul kasutatud olevat. Nimelt on minuga kaasas mu noor sõber muusik Tõnu, kes on viisistanud mõned Jaan Krossi tekstid. Üks neist oli vist „Kõik inimesed on sündinud Genuas.”
„Üritasin,” pomiseb Tõnu.
Ning nüüd kuulataksegi minutit kümme ajajärgule tüüpilist laulu ja kitarrimuusikat. Muusikat, milles on raevu ja õrnust, lootusi ja lootusetust…
Juba on Naan valmis jätkama. Ta loeb kuulajaile ette küsimuse, õigemini arvamuseavalduse, kus kirja saatnu tunnistab, et eriti meeldinud talle „Võimust ja vaimust” autori originaalne bürokraatiakäsitlus. Bürokraatia olevat tõstetud lausa uue klassi seisusse. Ja lõbustav olnud nentimine: „On väga halb, kui mõni bürokraat ei tule oma segamise- ega susserdamisetööga toime – pole võimeline tegijatele kaikaid kodaratesse viskama.” Kas autor ei kommenteeriks oma väidet?
„Jaa, võin muidugi. Selline persoon kujutab endast tõesti nõrka lüli oma dialektilises mõttes väga vajalikus klassis. Bürokraatia ja iseseisvalt mõtlev avangard on kaks meie ühiskonna teatud määral uut klassi. Nad on väga erinevad, vihkavad teineteist, kuid – midagi pole parata! – samal ajal on omavahelise polaarsuseta ka ise kujuteldamatud nagu elektron ja positron. Nende võitlus on meeskonnatöö. Tõsi! Ma näen teie nägudelt – õnneks mitte kõigi –, et mind ei taheta uskuda. Ma võin kohe tuua ühe piltliku näite kahe klassi kooseksisteerimisest, millest on kasu ainult siis, kui nad koos töötavad.”
Naan jääb truuks oma kombele improviseerides edasi-tagasi jalutada.
„Hästi. Kujutelgem siis, et meil on vaja üht päratu rasket eset, suure ajaloolise väärtusega kuju kõrge mäe, ütleme näiteks Parnassose tippu viia. Nüüd on nii, et vajame ennekõike kärsituid, vilkaid ja tugevaid mehepoegi, kes seda tööd teha tahavad. Kogu hingest. Ning kes kas või kohe tee jooksujalu ette võtaksid.
Kuid eks vaja me ka seltskonda kogenud ettevaatlikke vanemaid härrasmehi, kes võtavad ennekõike muretseda selle pärast, et väärt kuju transportimisel ikka terveks jääks. Mäe tipu vallutamist peavad nad vast koguni vähem olulisemaks kui seda, et šedööver säiliks ka järgnevatele sugupõlvedele. On ju tõesti oht, et suure kiirustamisega kunstiväärtus kannatada saab. Ainult siis, kui mõlema poole esindajaid on optimaalne hulk, jah, ainult siis võime kindlad olla, et kuju viiakse, vast küll natuke aeglasemalt, kuid kindlasti tervena kohale. Mis siit järeldub? Eks see, et vajame nii noori ägedaid pealehakkajaid kui ka ettevaatlikke bürokraatekooskõlastajaid.”
Ja loebki Naan paberilehekeselt järgmise küsimuse:
„Lugupeetud akadeemik on maininud meie rahvast ähvardava ohuna mitte niivõrd teistest vabariikidest appi toodud töökäsi, kelleta maailma üheski arenenumas paigas toime ei tuldavat. Peamiseks ohuks olevat meile alkoholi kuritarvitamine, suitsetamisega liialdamine, madal iive ja kuritegevus. Minu kui elukutselise dietoloogi arvamist mööda peitub suur oht ka meie rahvuslikes toitumisharjumustes. Mida seltsimees Naan sellest arvab?”
Ikka veel lava mööda ringi patseeriv Naan teatab, et ta on dietoloogiga täiesti nõus.
„Eriti ohtlikuks pean ma meie hulgas levinud arusaama, et eestlase lemmiktoiduks on teine eestlane… Ja eriti veel naabrimees. Sest meie iive on ju nagunii madal. Hiinlaste arv ei väheneks ka