kurkidele vett peale, et need värsked välja näeksid. Kõik naised tulid minu käest ostma. Mul oli alati järjekord taga.
Saatsin teenitud raha koju, aga meil oli lepe, et võisin endale lubada, mida tahtsin. Vabal ajal käisin Ermitaažis ja kinos, Iisaku katedraalis, Vassili saarel ja igal pool. Külameestega, kes ei saanud oma kurke müüdud, oli mul eraldi bisnis. Viis rubla kott, ja ma müüsin ka nende kurgid maha. Nemad lakkusid sel ajal õlut, aga mul läks äri hästi. Kauplemise peale oli mul annet ja ma arvan, et on tänase päevani.
Hõissa! Pulmi peavad Nikolai Kukumägi ja Anastassia Põdramägi.
Emapoolne vanaisa Georgi koos külanaistega.
“Me hoidsime teineteist väga,” iseloomustab Kuku suhet vanema õe Ilmega.
Kuku (vasakul) oma isakodu lävel koos onupoegadega.
Külanaise juhitud mootorratta korvis troonib Kuku ema Anastassia koos koer Tipaga.
Isa Nikolai tööhoos.
Kasuvend Martin.
Perepilt: ema Anastassia, Kuku ja Ilme.
Emapoolne vanaema Vassilissa sünnitas 11 last.
11-12aastane Kuku.
Veoautokastis teatrisse
Minu esimene roll oli esimeses klassis. Habe pandi ette ja mängisin Ülemiste vanakest. Võtsin selle rolli vastu ainult sellepärast, et Ülemiste vanake sai laval piipu teha. Võtsin vanaisa piibu ja päris tubaka ja popsisin lava peal. See oli mulle suur nauding, et las teised kadestavad, mina võin rahulikult õpetajate nähes piipu tõmmata. Keegi ei tulnud midagi ütlema, ju ma hästi mängisin, kõik kiitsid.
Setumaal on üks küla teise otsa. Mina elasin Litvina külas. Naaberküla oli Saatse, seal asus Satserinna kool, kus ma õppisin kuni kaheksanda klassini. Kohutavalt tore kool! Koolimaja oli mu kodust umbes 600 meetri kaugusel. Seal olid oma hobune, aed ja kartulipõld. Sügisel pidi igaüks tooma paar kilo marju, millest keedeti talveks moosi. Saime tohutult hästi süüa, meil olid kolmekäigulised lõunad. Kooli hobusemees oli Gavril. Temal algas iga päev niimoodi, et ta läks poe juurde: “Palun mulle kaks pätsi kuivemat leiba ja kaks veini, üks kohapeal juua.”
Mina olin kooli kasvuhoone juhataja. Mul oli direktor Viktor Veeberi isiklik luba, et võin sinna igal ajal minna. Kui ähvardas oht, et mind küsitakse mingis aines, mida ma hästi ei jaganud, siis kadusin kohe klassist kasvuhoonesse. Rohisin seal ja hoolitsesin taimede eest, istutasin tomateid ja kurke ja rediseid. Mul on kätt selle peale.
Ma olin ainuke, kes võis koolidirektorile öelda “Heil, Veeber!”, kuna ta oli mu hea sõber juba esimesest klassist peale. Koos temaga ehitasin kooli õue oma elu esimese purskkaevu. “Ehitame fontääni!” kutsus vana Veeber. Seda me ka tegime.
Koolikino juures olin asjapulk juba algklassides. Koridori tõmmati ekraan üles, meil oli vanaaegne projektor. Filmilint läks sada korda pooleks ja seda tuli kleepida.
Ma nii kohutavalt armastasin kino! Saatse rahvamajas näidati filme kaks korda nädalas. Teisipäeviti ja neljapäeviti. Ma ei jätnud ühtegi õhtut vahele. Nägi ka häid filme, mitte ainult Vene propagandat.
Ühte filmi kaks korda ei näidatud. Mõnda, mis mulle rohkem hinge läks, käisin bussiga Räpinas teist korda vaatamas. Näiteks “Äraaetud hobused lastakse ju maha?”. Halastamatu lugu, mis siis, et Vene ajal näidati seda kärbitud kujul. See on elu kvintessents. Minu jaoks kuulub see filmide tippu; nende saja filmi sekka, mida ma vaataksin veel.
Pidudel hakkasin käima juba algkoolis, piilusin kas või nurga tagant. Seitsmendas klassis käisin juba laupäevaõhtuti Värska kultuurimajas peol. Õpetajad käisid kontrollimas. Vahel aeti peolt minema, siis passisin, kuni õpsid ära läksid, ja läksin tagasi.
Mind pole mingid raamid kunagi väga pidanud. Kui ma kellelegi otseselt halba ei tee, siis teen ikka seda, mida mina õigeks pean, mitte seda, mida mulle ette üteldakse ja näpuga näidatakse. Ma ei oska teiste vigadest õppida, pean kõik ise läbi kogema. Kui isa ütleb, et “kulla poeg, ära mine sinna litsimajja, seal on kõik litsid tripperis”, siis ma lähen ikka.
Värska keskkool oli ka tore. See asus hästi vanas kahekordses puumajas, mis oli nagu orel: iga trepiaste kägises omamoodi. 15 meetrit koolimajast eemal oli järv, vahetunni ajal läksid, tragisid paar latikat välja, panid mätta alla ja läksid uuesti tundi. Õhtul viisid seljakotitäie kala koju kuivama.
Meid viidi teatrisse veoautoga. Klasside kaupa, rohkem ei mahtunud korraga peale. Oma 80 kilomeetrit oli Tartusse, siis veoautoga tagasi Värskasse. Sealt oli mul veel 17 kilomeetrit koduni, pidin ise vaatama, kuidas saan. Vahel oli mul kuskil mootorratas, vahel olin ööd sõbra juures.
Ma olin aktivist, korraldasin igasugu spordivõistlusi, mängisin klassi bändis basskitarri. Kuna ma olin elava loomuga, siis pandi mind ka komejanti tegema. Olin kümnendas klassis, kui mängisime Jaan Krossi “Mardileiba”. Mina mängisin peategelast Marti, minu tolleaegne kallim mängis apteekri tütart ja sõber Indrek Raudsepp apteekrit. Võitsime rajoonis kooliteatrite festivali ja meid saadeti edasi vabariiklikule konkursile. Siis ma sattusin esimest korda elus Tallinna. Ma olin 16aastane, kui esimest korda Tallinna pääsesin, aga ma olin kuueaastane, kui esimest korda Ermitaaži läksin.
Ma mängisin südame ja isuga, rahvas saalis rõkkas. Saime vabariiklikul konkursil preemia ja mina sain veel parima näitleja auhinna. Mulle kingiti raamat, Robert Louis Stevensoni “Röövitud. Catriona”, lugesin selle läbi ja see on mul Setumaal pööningul alles. See on minu esimene auhind näitekunsti vallas.
Indiaanlane. 16aastasel Kukul on peas parukas, käes õhupüss. “Sellega lasime tüdrukutele pepusse!”
Õde Ilme Piirisalu:
Arvo kooliajast mäletan ma ainult head. Ta ei olnud pätt ega kraade, ei joonud ega suitsetanud, ei kakelnud. Hinded olid neljad-viied, kuigi õppimist eriti näha ei olnud. Vahel ei toonud ta koolikottigi koju, ütles, et tal on juba kõik tehtud.
Klassiõde Ene Talas, Männiku turismitalu pidaja:
Keskkoolis kutsuti teda Kuku – ja vist ka Kuks. Ta oli väga armas inimene. Ebaõiglust ei kannatanud. Kuku oli lõbus, tegi alati natuke tsirkust. Nagu on need Tootsi tüüpi poisid, kes pälvivad alati õpetajate ja kaasõpilaste tähelepanu. Tegime koos näitemängu “Mardileib”, kus Kuku ja Indrek Raudsepp olid väga säravad.
Kuku 9. klassi poisina.
Ära lase ennast kaks korda lüüa!
Minu elufilosoofia on suhteliselt lihtne: ära tee teisele inimesele haiget ja siis on sinuga ka kõik hästi. Aga kui sulle tehakse haiget, siis ära lase ennast kaks korda lüüa. Piibel seletab, et keera teine põsk ette, aga minu filosoofia on see, et siis tuleb juustest rabada ja hambad sisse lüüa.
Ma pole kunagi ise tülinorija olnud, aga teist põske ma ette ei keera. Kooliajal käisime Venemaal külapidudel, läksime ikka kampas koos. Teinekord tuli mitu kilomeetrit