lõi kulpi ja Tõnu sõitis edasi.
Seda filmi tehes saingi esimest korda kokku Tõnu Kargiga, kes mind toetas ja õpetas. Ta on ürganne. Minul ei ole nii palju orgaanilist jõudu kuskilt võtta. Kaks kuud elasime Tõnuga ühes hotellitoas. Hommikuti ta venitas hantleid ja röögatas kell kuus, nagu Kaljo režiim nõudis: “Kuku, raibe, ärka üles, au ja kuulsust teenima!” Mina loomulikult lihaseid ei treeninud, ainult vahel painutasin ja võimlesin. Ja harjutasin oma psühhotehnikat. Kui sul on vastas selline mägi, siis pead talle väga terava puuriga vastu minema, et mitte tema kõrval halliks jääda. Tuleb kasutada kavalust.
Partnerina on Tõnu super! Kui sul on hea partner, siis on võttepäeva lõpus nii õnnis tunne, nagu oleksid pühitsetud mees. Nädal aega on nii hea olla! Tunned, et elu on elamist väärt. Et tekkis midagi suuremat, kõrgemat… jalad on natuke maast lahti.
Sel ajal oli Jõhvis palju ukraina tüdrukuid, kes saadeti sinna Donetskist pärast tehnikumi lõpetamist kaheks aastaks tööle. Leidsin endale ühe ilusa ukraina pruudi. Minu sünnipäevale 9. augustil järgnesid filmimisest vabad päevad. Jõime grupiga šampanjad ära, teised sõitsid minema, aga meie Tõnuga jäime Jõhvi. Tõnul oli ka mingisugune pruut.
Istusime neljakesi kohvikus ja jõime šampanjat, mul oli meie hotellituppa ka viidud. Tõnu muutus äkki armukadedaks, et minul on ilusam pruut. Ta võttis minu pruudi prillid ja lõi vastu lauda puruks. No eks ta oli purjus ka. Mu pruut hakkas nutma ja ma pidin ta koju saatma.
Kui tagasi tulin, siis oli Tõnu koos oma pruudiga juba meie tuppa kadunud, uks oli kinni ja seest kostis nahistamist. Tõnu ütles läbi ukse: “Kuku, mine jaluta tund-poolteist, ma räägin pruudiga toas juttu.” Jalutasin mööda Jõhvi linna, midagi teha ei olnud, selline lämbe suveöö, tähed särasid taevas ja väga hea oli olla. Koputasin paari tunni pärast, aga Tõnu mind tuppa ei lasknud. Küsisin siis portjeelt teise toa võtme.
Järgmisel hommikul oli toauks juba lahti, šampanja ära joodud ja tüdruk läinud. Tõnu ütles, et “armas sõber, anna andeks!”, ja torkas mulle sukatripi rinnataskusse.
Kuri malevarühm on sõiduvees: kaaslaste kohal kõrguva Heli Puura ees on end mõnusasti sisse seadnud Guido Kangur (vasakul) ja Arvo Kukumägi.
Malevaelu: “Tere hommikust, Kuku, lähme nokka plagistama!”
Ülikooli ajal tegin igal suvel filme. Kahel suvel sain Hiiumaal ka malevaelust osa võtta, niipalju kui filmide kõrvalt mahti oli. Mõlemal korral käisin Kuri rühmas, see oli eliitrühm Hiiu Kaluri juures. Nimi tuli selle järgi, et seal kandis oli Kuri küla. Rühmas oli tudengeid erinevatest ülikoolidest, mõned ka minu kursuselt.
Malevas olid jõle head palgad. Me tegime ka pikki päevi, hommikul kaheksast teinekord õhtul kella kümneni. Alguses pandi mind müürimeheks, aga see oli nii üksluine, et ma vingerdasin ennast välja. Tellingute ehitamine oli tükk maad loomingulisem. Tollal ehitati ju tellingud puuprussidest ja nende peale tõsteti hirmrasked telliskivihunnikud. See oli vastutusrikas töö, kõik pidi olema loodis, et minu tõttu keegi viga ei saaks.
Igal õhtul oli mingi leelotamine, lauldi ja joodi õlut ja veini. Maleva seltsielu ei sobinud mulle. Ma ei ole väga seltskondlik inimene. Mulle ei istu suured seltskonnad, sünnipäevad ja juubelid, see tekitab minus võõristust. Kui ma inimesest lugu pean, siis lähen päev või kaks pärast pidu ja soovin talle õnne.
Käisin hoopis õhtuti Kärdlas Rannapaargu kõrtsis linnaplikasid noolimas, ostsin endale selleks spetsiaalselt tviidülikonna. Mulle meeldis seal tantsu lüüa ja kohalikega vestelda. Ja õlletoas olid kohalikud mehed nagu mesilased muru peal ja rääkisid nii imelisi lugusid. Ma ammutasin sealt palju rohkem kui malevarühma huugamisest.
Malevas sain ma ühe kraanajuhiga heaks sõbraks. Minust kaks ja pool korda vanem mees, väga täpne kraanajuht. Ta tuli igal hommikul tööle: “Tere hommikust, Kuku, lähme nokka plagistama!”
Objektilt umbes 150 meetri kaugusel kännu all oli tal alati Lõunamaise likööri pudel. Mina kui tema sõber pidin temaga kaasa minema, kas ma siis lonksu võtsin või ei võtnud. Aga tema enne tööpäeva ei alustanud, kui oli noka ära plagistanud, sest “muidu ma ei pane seda kivikoormat täpselt sinna, kuhu peab”.
Sõber ja malevakaaslane Ilmar Kruusamäe, kunstnik:
Esimene kohtumine Kukuga oli Hiiumaal malevas. Kuku tuli sinna teistest hiljem, otse filmivõtetelt. Ta toodi sadamast kohale mootorrattaga. Mina pidin just minema rühmale leivakombinaadist leiba ja saia tooma. Kuku tuli kohe kaasa. Vantsisime kahekesi saiade-leibade järele, arutasime maailma asju. Kombinaati oli meie juurest ikka paar kilomeetrit, sinna ja tagasi. Meil oli mõnus õhtupoolik.
Sellest ajast peale, 32 aastat, oleme väikeste vahedega pidevalt suhelnud. Alati on need kohtumised olnud hästi mõnusad. Temaga on hea suhelda, ei pea hakkama vahepealset aega tõlkima.
Malev oli põnevaid hetki täis. Uimerdamist ja igavust ei olnud. Tempokas, põnev, lõbus tudengielu. 1978. aasta suvel malevas tehtud fotodest tegin 2008. aasta suvel näituse “Kolmkümmend aastat hiljem”. Kuku oli seal põhitegelane, nii töö- kui vaba aja piltidel.
Otsekohesus, ausus, siirus, hästi arenenud õiglustunne – Kuku tõekspidamistes oli see kõik juba olemas, kui ma temaga tuttavaks sain. Tema olek on endine. Oma 50. aasta juubelil pidas Kuku kivi otsas kõnet ja ütles: “Ma tean, et ma näen välja nagu 70, aga mu hing on endiselt 16.” Sellega on kõik öeldud.
Naiseks kostümeeritud Arvo Kukumägi (paremalt esimene) osales naiste jalgpallimängus. “Mind võeti päris naise pähe, kuni ma lõin väljaku teisest otsast täitsa kogemata värava. Siis läks asi jamaks,” meenutab Kuku. Ilmar Kruusamäe täiendab: “Kõik hakkasid Kukut kallistama ja musutama ja siis tuli välja, et midagi on väga imelikku.”
Siin me oleme! Tänased malevapulmalised, tulevased näitlejad, kirjanikud, produtsendid ja muidu toredad inimesed.
Raivo Suviste
Guido Kangur
Arvo Kukumägi
Kärt Hellerma
“Sõitsime bussiga teise rühma malevapulma ja meil oli õudne põiekas, sest me jõime kogu aeg õlut. Läksime korraks bussist välja, et põit tühjaks lasta. Selle minuti jooksul on need pildid tehtud. Ega meil olnud aega pool päeva poseerida!” meenutab Ilmar Kruusamäe.
Ilmar Kruusamäe
Arvo Kukumägi
Guido Kangurb
Jaak Ojakäär
Pioneerijuht Liina Aasa (Reet Paavel) südamesse külvas Mait Kukemeri (Arvo Kukumägi) midagi sootuks õrna ja plaanivälist.
“Ideaalmaastik” tõi Nõukogude Liidu Oscari
Kui põllumaa on veel nii märg, et ei kanna masinaidki, kuid rajooni juhtkond nõuab külviplaani täitmist, siis mida peab tegema kolhoosi saadetud nooruke kevadkülvi volinik? Kellel on “õigus”?
Režissöör Peeter Simmi film “Ideaalmaastik” (1980) ei anna mustvalgeid vastuseid. Peategelane, kevadkülvi volinik Mait Kukemeri alles otsib oma teed. Puhas ja siiras nägu, pikad mõtlikud pausid – ja seda vaadates ei hakka igav! Vastupidi.
1982. aastal Tallinnas peetud XV üleliidulisel filmifestivalil hinnati “Ideaalmaastikku” kõrgelt: Kuku sai parima meesnäitleja auhinna ning Peeter Simm parima režissööridebüüdi auhinna.
Sain kevadkülvi voliniku rolli pool aastat ette valmistada, sellesse süveneda. Ma ise pakkusin välja sellise liini, et las see volinik olla jalgpallur. Miks ta kogu aeg ainult telefoni otsas ripub ja vingub! Lõppkokkuvõttes on see filmis päris huvitav