Me mõlemad vaikisime natuke aega, ning aknast välja vaadates nägin esimest õrna hahetust; hakkas valgeks minema. Kõikjal valitses kummaline vaikus, ent kui ma terasemalt kuulatasin, näis, nagu kuulnuksin alt orust hundikarja ulgumist. Krahvi silmad välgatasid, ta ütles:
«Kuulake neid – öö lapsi. Millist muusikat nad teevad!» Ning arvatavasti märgates mu näoilmes võõrastust, lisas ta:
«Ah, söör, teie, linnainimesed, ei mõista jahimehe tundeid.» Siis ta tõusis ja lausus:
«Aga te olete kindlasti väsinud. Teie magamistuba on valmis seatud ja homme võite puhata nii kaua kui tahate. Ma olen lõunani kodunt ära, nii et magage hästi. Kauneid unenägusid!»
Viisakalt kummardades avas ta oma käega mulle kaheksanurkse toa ukse ja ma läksin oma magamistuppa…
Olen imedeookeanis. Ma kahtlen, ma kardan, mul tuleb veidraid mõtteid, mida ma iseendalegi ei tihka tunnistada. Kaitsku mind Jumal, kasvõi ainult nende pärast, keda ma armastan!
7. mail. Jälle on varahommik, aga ma olen nüüd terve ööpäeva puhanud ja tunnen end hästi. Magasin kaua ning tõusin siis, kui ise tahtsin. Riietunud, läksin sinna tuppa, kus olime õhtustanud, ning leidsin laualt külma hommikueine; kohvikann oli kaminasimsile pandud, et ta ei jahtuks. Laual oli kiri:
«Pean mõneks ajaks kodunt ära minema. Ärge oodake mind. D.»
Istusin lauda ning sõin kõhu kõvasti täis. Seejärel tahtsin teenritele märku anda, et olen söönud, kuid ei leidnud kõlistit. Imelik küll, et majas, kus kõik mu ümber kõneleb erakordsest rikkusest, ei ole säärast vajalikku asja. Laual on puhtast kullast ja imekaunilt töödeldud, kindlasti ilmatu kallis serviis. Tugitoolide ja diivanite katteriided ning mu voodi kohal rippuv baldahhiin on kõige kallimatest ja kõige kaunimatest riidesortidest ning pidid juba nende valmistamisajal muinasjutuliselt palju maksma, sest nad on sajandeid vanad ja siiski suurepäraselt säilinud. Olen näinud nendetaolisi Hamptoni lossis, kuid seal olid nad kulunud, luitunud ja koiauke täis. Ent üheski toas pole peeglit. Isegi tualettpeeglit pole mu laual; pidin otsima oma kohvrist tillukese habemeajamispeegli, et saaksin habet ajada ja juukseid kammida. Ka pole ma siin veel näinud ainsatki teenrit ega kuulnud lossi ümbruses kellegi häält peale huntide ulgumise. Veidi aega pärast seda, kui olin söönud (ma ei tea, kas nimetada seda hommiku- või lõunaeineks, sest sõin kella viie ja kuue vahel), vaatasin, kas leian midagi lugemiseks, ma ei tahtnud krahvilt luba küsimata lossi ümbrusse uitama minna. Siit toast ei leidnud ma ühtki raamatut, ajalehte ega ka kirjutustarbeid, seepärast avasin kõrvaltoa ukse ning avastasin, et seal on midagi raamatukogu taolist. Katsusin ka minu toa ukse vastas asuvat ust avada, kuid see oli lukus.
Raamatukogust leidsin oma suureks rõõmuks terved riiulitäied ingliskeelseid raamatuid, ajakirjade ja ajalehtede köidetud aastakäike. Toa keskel seisvale lauale on kuhjatud Inglise ajakirju ja ajalehti, kuid kõik nad on üsna vanad. Siin on raamatuid kõikvõimalikest valdkondadest – ajaloost, geograafiast, poliitikast, poliitökonoomiast, botaanikast, geoloogiast, õigusteadusest; kõik nad käsitlevad Inglismaad, inglaste elu, kombeid ja harjumusi. On isegi niisuguseid teatmikke nagu «Londoni teejuht», «Punane raamat», «Sinine raamat», Whitakeri almanahh, maa- ja mereväeohvitseride nimestik ning üks trükis, mille nägemine rõõmustas mu südant – seaduste kogu.
Parajasti kui ma raamatuid silmitsesin, avanes uks ning tuppa astus krahv. Ta teretas mind südamlikult ning ütles: ta loodab, et puhkasin hästi välja. Seejärel jätkas ta:
«Mul on hea meel, et leidsite tee siia tuppa, sest kindlasti on teile siin palju huvitavat. Need» – ta pani käe paarile raamatule – «on mu head sõbrad, nad on mulle juba hulk aastaid, sestsaadik kui mul tuli pähe Londonisse kolida, paljude, paljude tundide vältel meeldivateks kaaslasteks olnud.Nende abiga olen tutvunud teie suure kodumaa, Inglismaaga, ja kes teda tunneb, hakkab teda armastama. Ma igatsen uidata teie vägeva Londoni rahvarohketel tänavatel, viibida suures sagivas inimsummas, jälgida selle elu, muutumisi ja surma – kõike, mis teeb inimesi inimesteks. Aga paraku olen ma teie keelt õppinud ainult raamatutest. Teie abiga, mu sõber, loodan seda ka rääkima õppida.»
«Krahvihärra,» ütlesin, «te ju oskate ja räägite inglise keelt täiuslikult!»
Dracula noogutas väärikalt.
«Tänan teid, mu sõber, hea hinnangu eest, aga ma ei vääri seda. Kardan, et olen alles oma tee alguses. Tõsi küll, ma tunnen grammatikat ja tean sõnu, kuid ei oska neid hääldada.»
«Kuidas nii,» vaidlesin vastu. «Teie hääldus on suurepärane.»
«Kaugeltki mitte,» tõrjus krahv. «Ma tean küll, et kui liiguksin teie Londonis ja räägiksin inglastega, ei peaks keegi mind võõramaalaseks.Aga mulle sellest ei piisa. Siin olen ma bojaar, suurnik; lihtinimesed tunnevad mind – olen nende isand, käskija. Võõral maal aga olen ma võõras, mind ei tunta, ja keda ei tunta, sellest ei hoolita. Lepiksin ehk sellegagi, kui sarnaneksin teistega, nii et keegi ei peatuks mind nähes ega katkestaks omavahelist jutuajamist, kuuldes mind rääkimas. «Ha-ha-ha! Näe, võõramaalane!» Olen nii kaua härrasmees olnud, et tahaksin ka edaspidi käsutada või vähemalt et mind keegi ei käsutaks.Te ei tulnud mu juurde mitte ainult mu sõbra, Exeteri maakleri Peter Hawkinsi esindajana, et tutvustada mulle mu uut mõisat, mis asub Londoni lähedal. Ma usun, et jääte minu juurde, kuni ma teiega vesteldes inglise keele häälduse täiesti selgeks saan; tahan, et parandaksite mind, kui kuulete mind pisimatki hääldusviga tegemas. Palun vabandust, et olin täna sunnitud nii kaua kodunt eemal viibima; ma usun, et annate mulle andeks – mul on ju nii palju tähtsaid asju ajada.»
Loomulikult kinnitasin, et püüan teda aidata, ning küsisin, kas ma tohin siia tuppa tulla millal tahan. Dracula vastas: «Aga muidugi,» ning lisas:
«Te võite lossis minna kõikjale, kuhu iganes soovite, ega pääse ainult neisse tubadesse, mille uks on lukus, kuid sinna te kindlasti ei kipugi. Siinsel elukorraldusel on omad põhjused ning kui näeksite asju minu vaatevinklist ja teaksite, mida mina tean, siis saaksite sellest ehk paremini aru.» Vastasin, et kindlasti saaksin, ning ta jätkas:
«Me viibime Transilvaanias, ja Transilvaania pole Inglismaa. Meie kombed erinevad teie omadest ja paljud asjad tunduvad teile imelikud. Juba seegi, mida te mulle oma reisielamustest jutustasite, viitab, et olete oma silmaga näinud, milliseid kummalisi asju siin juhtub.»
Meie jutuajamine jätkus, ja kuna oli ilmne, et krahv lihtsalt tahab rääkida, esitasin talle hulga küsimusi kõiksugu asjade kohta, mis minuga juba olid juhtunud või mis olid mu tähelepanu äratanud. Mõnikord andis ta põiklevaid vastuseid, teeskles mittemõistmist või vahetas kõneainet, kuid enamasti vastas päris avameelselt. Sellest julgust saades küsisin temalt mõne eileöise veidra seiga tähendust, näiteks miks kutsar käis sinakate tulukeste juures. Krahv seletas, et üldlevinud uskumuse kohaselt ühel ööl aastas – ja just eile oligi see öö, mil kurjadel vaimudel arvatakse olevat voli vabalt tegutseda – nähakse kõikjal, kuhu mõni varandus on peidetud, sinakat tulukest. «Kahtlemata,» jätkas ta, «leidub seal, kust te eile läbi sõitsite, peidetud aardeid, sest selle maanurga pärast on valahhid, sakslased ja türklased aastasadu sõdinud. Vaevalt on kogu selles piirkonnas jalatäitki maad, mida pole patriootide või röövvallutajate verega niisutatud. Siin on olnud ärevaid aegu, kui meie maale tungisid austerlaste ja ungarlaste jõugud ning patrioodid astusid neile vastu. Meie mehed ja naised, vanakesed ja lapsed varitsesid sissetungijaid mäekurudes kaljude taga ning matsid nad lumelaviinide ja kivivaringute alla. Kui aga sissetungijad võidumeesteks jäid, siis said nad kehva sõjasaagi, sest kõik väärtasjad olid maetud maapõue, mis neid sõbralikult varjab.»
«Aga kuidas,» küsisin, «saavad need aarded nii kaua peidus olla, kui igaühele, kes aga viitsib vaadata, nende asukoht kätte juhatatakse?»
Dracula muigas, tema huulte vahelt tulid võikalt esile pikad teravad hundihambad; ta vastas:
«Sellepärast, et talumehed on arad ja lollid! Noid tulukesi nähakse ühelainsal ööl, ja sel ööl ei pista ükski inimene siin maal ilma tungiva vajaduseta oma nina toast välja. Ja isegi kui ta neid näeks, armas söör, ei teaks ta, mida teha. Jah, isegi kui talumees koha, kus ta tulukest nägi, ära märgiks, nagu te