kohalik huvi minu soovide täitmist segada; londonlasel võinuksid olla omad eesmärgid või vahest tahtnuks ta mõnele sõbrale teenet osutada, seepärast otsustasin otsida kaugema vahendaja, kes tegutseks ainuüksi minu huvides. Oletagem nüüd, et mul on hulk äriasju ajada, ütleme, ma tahan vedada laevaga kaupa Newcastle’isse või Durhamisse või Harwichi või Doverisse – kas poleks seda siis hõlpsam korraldada mõne sealse maakleri abiga?» Vastasin, et kindlasti on hõlpsam, aga meil, maakleritel, on oma agentuur, nii et iga maakler võib oma kliendi juhendite järgi lasta tema äriasjad kus tahes joonde ajada ja klient saab sooritada kõik tehingud üheainsa usaldusmehe abiga.
«Ja ma saan kõiki neid tehinguid omatahtsi juhtida?» küsis krahv. «Eks ole?»
«Muidugi,» vastasin. «Ärimehed, kes ei taha kedagi teist kõigisse oma tehingutesse pühendada, toimivad tihti niiviisi.»
«Hästi!» lausus krahv ja jätkas küsitlemist. Ta tahtis teada, mismoodi usaldusmehi volitada, millised vorminõuded selleks tuleb täita, millised raskused sealjuures võivad esineda ja kuidas neid ettenägelikult vältida.Seletasin talle seda kõike nii hästi kui oskasin, ning mulle jäi säärane mulje, et temast endast võinuks saada oivaline maakler, sest ta ei jätnud midagi juhuse hooleks ja nägi kõike ette. Mehe kohta, kes polnud kordagi Inglismaal käinud ega äriasju ajanud, olid krahvi teadmised ja taibukus lausa imetlusväärsed. Kui ta oli oma küsimustele rahuldavad vastused saanud ja ma olin öeldut käepärast olevatest raamatutest võetud andmetega täiendanud, tõusis ta äkki ning küsis:
«Kas te olete meie sõbrale härra Peter Hawkinsile või kellelegi teisele juba kirjutanud?» Kostsin kahetsusega, et ei ole, sest mul pole veel olnud võimalust kirjade ärasaatmiseks.
«Siis kirjutage kohe, mu noor sõber,» lausus krahv, pannes raske kämbla mu õlale. «Kirjutage meie ühisele sõbrale ja kõigile, kellele tahate, ning palun teatage neile, et jääte kuuks ajaks minu juurde.»
«Kas te soovite, et jääksin nii kauaks?» küsisin, sest sellele mõeldes hakkas mul hirm.
«Jah, isegi väga; ei-ei, ärge vaielge mulle vastu. Kui me teie leivaisaga, tööand jaga või kes ta teile on, kokku leppisime, et ta saadab enda asemel kellegi teise siia, siis oli tingimuseks, et minu nõuded tuleb täita. Ma ei koonerdanud. Eks ju?»
Mul ei jäänud midagi muud üle, kui nõusoleku märgiks noogutada. Olin siin mitte enda, vaid härra Hawkinsi huvides ning pidin mõtlema temale, mitte endale; liiati meenutasid krahv Dracula kõnetoon ja silmavaade mulle, et olin tema vang ning mul polnudki valikut. Krahv mõistis minu noogutusest, et ta oli võitnud; mu nõutut ilmet nähes hakkas ta kohe võimu näitama, kuid tegi seda oma leebel, vastupandamatul moel:
«Palun teid, mu hea noor sõber, ärge kirjutage millestki muust kui ainult meie äriasjadest. Kahtlemata rõõmustab teie sõpru, et teie käsi käib hästi ja te loodate nendega peatselt kodus kohtuda. Eks ole?» Seda öeldes andis ta mulle kolm märkmikulehte ja kolm ümbrikku. Kõik nad olid parimast välismaisest paberist; vaatasin neid, siis tõstsin pilgu krahvile, ning nähes tema malbet naeratust ja erepunasele alahuulele ulatuvaid teravaid hundihambaid, mõistsin nii selgesti, nagu oleks ta seda mulle otsesõnu öelnud, et pean kirjade kirjutamisel ettevaatlik olema, sest ta võib need läbi lugeda. Otsustasingi esialgu piirduda paari viisakuslausega, hiljem aga salaja härra Hawkinsile täit tõtt kirjutada ning Minale ka – temale võin kirjutada kiirkirjas, millest krahv aru ei saa. Kui mul kirjad valmis said, jäin rahulikult istuma ja raamatut lugema; krahv tegi sedaaegu mingeid märkmeid, aeg-ajalt heites pilgu mõnesse laual lebavasse raamatusse. Seejärel võttis ta minu kirjad, pani need oma kirjade juurde ning läks oma kirjutustarbeid ära viima. Niipea kui uks tema järel sulgus, kummardasin laua kohale ning uurisin tema kirju, mis ta oli lauale jätnud. Tegin seda vähimagi süümepiinata, sest teadsin, et oma praeguses olukorras pean end kaitsma, kuidas iganes suudan.
Üks kiri oli adresseeritud Samuel F. Billingtonile, kes elab Whitbys, Crescent 7, teine Varnasse, härra Leutnerile, kolmas pidi minema Londonisse, Coutts & Co’le ning neljas Budapesti pankuritele härradele Klopstockile ja Billreuthile. Teine ja neljas olid kinni pitseerimata. Tahtsin just nende sisuga tutvuda, kui nägin ukselinki liikumas. Jõudsin vaevu kirjad lauale tagasi panna ning toolileeni najale laskuda, kui krahv sisse astus, veel üks kiri käes. Ta võttis kirjad laualt, pitseeris nad hoolikalt, pöördus siis minu poole ja ütles:
«Te ehk andestate mulle – mul on täna õhtul palju tegemist. Loodetavasti leiate ise kõik, mida soovite.» Ukse juurest vaatas ta tagasi ning ütles pärast hetkelist viivitust:
«Lubage mul teile, mu kallis noor sõber, head nõu anda, ei, ma hoiatan teid päris tõsiselt, et kui te juhtumisi neist tubadest väljute, ärge siis mitte mingil tingimusel kuskil mujal magama jääge. Loss on vana, ta mäletab mõndagi ning need, kes ei oska siin õiget magamiskohta valida, võivad halba und näha. Ma hoiatan teid! Uniseks jäädes minge ruttu oma tuppa või selle naaberruumidesse, seal saate turvaliselt puhata. Olge selles suhtes ettevaatlik, või muidu…» Ta lõpetas jutu kurjakuulutava žestiga, tehes, nagu peseks ta käsi. Ma sain temast väga hästi aru; kahtlen ainult, kas ükski unenägu võib olla jubedam kui see üleloomulike, hirmuäratavate, salapäraste nähtuste tume võrk, mis näib minu ümber üha koomale tõmbuvat.
Veidi hiljem. Kirjutaksin oma viimastele sõnadele praegugi alla, ainult et nüüd pole mul enam mingit kahtlust: ma ei karda kuskil magada, kui seal vaid krahvi ei ole. Riputasin oma voodi peatsisse krutsifiksi, et unenäod mu puhkust ei häiriks, ja sinna see jääbki.
Pärast krahvi lahkumist siirdusin oma tuppa. Natukese aja pärast, kui kõik oli vaikne, väljusin ja läksin kivitrepist üles, sinna, kust avaneb vaade lõuna poole. Nähes sealseid avarusi, mis kontrasteerusid lossiõue ahistava pimedusega, tundsin end vabamana, ehkki ma välja ei pääsenud. Välja vaadates tajusin, et olen tõesti vangistuses; tahtsin hingata värsket õhku, kuigi see oli ööõhk. See ööelu hakkab mulle juba halvasti mõjuma. Ta rikub mu närvid. Hakkan kartma omaenda varju ja nägema kõikvõimalikke õudseid kujutluspilte. Aga Jumal teab, et selles neetud kohas on mu kohutav hirm põhjendatud! Vaatasin kaunist maastikku, mis oli mahekollasest kuuvalgusest üle ujutatud; oli peaaegu niisama valge kui päeval. Kauged mäed sulasid mahedas valguses ühte, orud ja mäekurud olid sametmustad. Vaatepildi ilu näis tahtvat mind julgustada, iga hingetõmbega tundsin end üha rahulikumana ja turvalisemana. Kui ma niiviisi aknal röötsutasin, köitis mu tähelepanu miski, mis liikus minust korruse võrra allpool ja veidi vasemal, kus minu meelest pidid asuma krahvi enda toa aknad. Aken, mille juures ma seisin, oli suur, sügava orva ja kivist vahepiidaga; piidad olid ilmastiku mõjudest hoolimata veel terved, aga raamid vist juba ammust aega eest ära. Tõmbusin müüri varju tagasi ning piilusin sealt ettevaatlikult alla.
Aknast tuli välja krahvi pea. Nägu ma ei näinud, aga ma tundsin ta ära kuklast, seljast ning käeliigutustest. Tema käsi ma igatahes ei saanud kellegi teise omadega ära vahetada – olin neid nii tihti silmitsenud. Dracula nägemine esiti huvitas ja koguni lõbustas mind – imelik, kui vähesest piisab vangi huvi äratamiseks ja tema lõbustamiseks. Kuid need tunded asendusid jälestuse ja kohkumusega, kui nägin, et mees aegamisi puges tervenisti aknast välja ning hakkas pea alaspidi hirmuäratava tühjuse kohal mööda lossimüüri alla ronima, mantel suurte tiibadena lehvimas. Algul ma ei uskunud oma silmi. Arvasin, et see on kuuvalguse vastupeegeldus või veider varjudemäng, kuid terasemalt vaadates veendusin, et see ei saanud olla silmapete. Nägin mehe sõrmi ja varbaid aastasadade jooksul ümaraks kulunud kivinukkidelt tuge otsimas; ronija kasutas ära iga eendi ja konaruse ning laskus sisaliku väledusega. Mis inimene või inimese kuju võtnud deemon see Dracula ometi on? Ma tunnen, kuidas selles hirmsas kohas õudus halvab mu tahte; ma kardan – kardan koledasti – ega näe mingit pääseteed; mind ümbritsevad jubedused, millele ma ei söanda mõeldagi…
25. mail. Nägin krahvi jälle sisaliku kombel aknast alla laskumas. Ta ronis poolviltu, hoides seekord rohkem vasakule, ning lipsas ühte aknaavasse. Kui tema pea mu silmist kadus, küünitasin aknast kaugemale välja, et paremini näha, kuid tagajärjetult – liiga suur vahemaa ei võimaldanud vaatenurka korrigeerida. Teadsin, et Dracula oli lossist väljunud, ning otsustasin kasutada juhust oma vanglaga põhjalikumaks tutvumiseks. Naasin oma tuppa, võtsin lambi