jaoks lahti tehtud. Jälle pettusin: minu toa uks oli väljastpoolt lukustatud.
Tormasin siis akna juurde ja hõikasin hobusemehi. Nad jõllitasid juhmilt ja näitasid mu peale näpuga, kuid samas väljus lossist mustlaste «hetman», ning nähes slovakke minu poole vahtimas, ütles neile midagi, mis ajas nad naerma. Siitpeale ei vaadanud nad minu härdaist palvetest ja meeleheitlikest appihüüdest hoolimata enam kordagi üles, vaid pöörasid näo kindlameelselt kõrvale. Kummvankrites olid suured pikergused kastid laiadest nahkrihmadest sangadega; ilmselt olid nad tühjad, sest neid näis olevat kerge kanda ja vastu maad põrgates kõmisesid nad õõnsalt. Kui kõik kastid olid vankritelt maha tõstetud ja õuenurka virna laotud, andis mustlane slovakkidele raha ja slovakid lonkisid müntide peale sülitades, et need õnne tooksid, hobuste juurde tagasi. Varsti vaibusid nende piitsaplaksud kauguses.
24. juunil, koidu eel. Eile õhtul jättis krahv mu vara üksi ning lukustas end oma tuppa. Niipea kui söandasin, tõttasin keerdtrepist üles ja vaatasin lõunapoolsest aknast välja. Tahtsin krahvi järele luurata, sest lossis on midagi teoksil. Mustlased elavad nüüd lossis ja teevad siin mingit tööd. Tean seda, sest aeg-ajalt kuulen kaugeid tuhme mütsatusi, nagu toksiks keegi maakirve või kirkaga kõva pinnast, ning mulle tundub millegipärast, et seal kaotatakse mingi koletu kuriteo jälgi.
Olin peaaegu pool tundi aknast välja vahtinud, kui nägin kedagi krahvi toa aknast välja pugevat. Tõmbusin tagasi ning piilusin ettevaatlikult. Juba tuligi Dracula tervenisti nähtavale. Ja kohe uus halb üllatus: ta kandis minu reisiülikonda ja tal oli õlal toosama jube kott, mille naised olid kaasa viinud. Kahtlemata oli see krahv; tähendab, tema näppaski mu rõivad! Ena, millise kurikavala plaani ta on välja haudunud: käib minu rõivastes ja jätab inimestele mulje, et nad nägid mind kuskil linnas või külas kirju postitamas; nüüd aetakse kõik, mis lossihärra kohalikele elanikele kurja teeb, minu süüks.
Olen maruvihane: see võib ju niiviisi lõputult jätkuda, mind aga peetakse siin luku taga nagu vangi ning mul pole sedagi lohutust, mis on koguni kriminaalkurjategijatel: õigust seaduselt kaitset otsida.
Istusin kaua aknaorvas, valvsalt oodates krahvi tagasitulekut.Korraga märkasin tillukesi veidraid täpikesi kuupaistel hõljumas. Just nagu oleksid pihupeenikesed tolmukübemed õhus tiireldes hägusteks kämpudeks koondunud. Millegipärast rahustas ja suigutas see mind.Seadsin end aknaorvas mugavamalt istuma, toetasin selja vastu müüri, et seda omapärast vaatepilti täielikumalt nautida.
Järsku virgutas miski mind meeliskelust: alt orust, mis oli mu pilgu eest varjul, kostis koerte valjuhäälset kaeblikku ulgumist. See valjenes üha, õhus lendlevad tolmukübemed aga moodustasid nende häälte rütmis üha uusi kujundeid, otsekui tantsides kuupaistel. Tundsin, et ihkan järgneda mingi vaistu kutsele; minus toimus hingevõitlus, pooleldi teadvusel olles, pooleldi alateadlikult püüdsin sellele kutsele vastata. Olin hüpnoosi langemas! Tolmukübemete tants kiirenes järjest, kuukiirte voos lendasid nad minust mööda ja kadusid pimedusse. Nüüd koondusid nad üha tihedamalt ning võtsid viirastuste kuju.Virgusin võpatades, võtsin end kokku ja pagesin karjudes. Olin kuukiirtest materialiseerunud varjukujudes ära tundnud kolm tontlikku naist, kelle saagiks ma olen määratud. Põgenesin oma tuppa, kus tundsin end turvalisemalt, sest sinna ei paistnud kuu ja lamp põles heledalt.
Mõne tunni pärast kuulsin krahvi toast häält, mis tegi mu ärevaks: kostis kile hädakisa, mis kohe summutati; järgnes vaikus, õudne hauavaikus, mis pani mu värisema. Südame põksudes katsusin ust avada, kuid olin oma vangikongi lukustatud ega saanud midagi teha. Istusin maha ja puhkesin nutma.
Järsku kuulsin lossiõuelt naisterahva südantlõhestavaid karjeid. Sööstsin akna juurde, kiskusin selle lahti ja piilusin trellide vahelt välja. All õues oligi üks naine, juuksed valla, käed südamel, nagu oleks ta end hingetuks jooksnud. Ta toetus vastu väravaposti. Aknal minu nägu nähes ajas ta end sirgu ja hüüdis ähvardavalt:
«Koletis, anna mu laps tagasi!»
Ta viskus põlvili, tõstis käed pea kohale ja kordas neid sõnu, mis panid mul südame valutama. Naine katkus juukseid ja tagus endale vastu rinda, ta oli täiesti endast väljas. Lõpuks sööstis ta lossi poole; ma ei näinud teda enam, kuid kuulsin teda paljakäsi vastu ust prõmmimas.
Seejärel kuulsin krahvi kuskil kõrgel, vist tornis vaiksel, kuid käskival, metalsel häälel midagi hüüdvat. Vastuseks kõlas igast küljest hundiulg. Mõne minuti pärast tormaski hundikari justkui tammi läbi murdnud tulvavesi laiast väravast lossiõue.
Naine ei jõudnud karjatadagi ja ka hundid ei ulgunud enam. Natukese aja pärast lonkisid nad koonu lakkudes ükshaaval minema.
Ma ei haletsenud seda naist, sest teadsin nüüd, mis tema lapsest oli saanud; ka temal endal oligi parem surra.
Mida pean ma tegema? Mida saan ma teha? Kuidas ma küll pääseksin sellest süngest, õudsest vanglast, pimeduse ja hirmu küüsist?
25. juuni hommikul. Mitte keegi, kes pole ise öiste hirmude all kannatanud, ei tea, kui õnnestav, kui armas on minu südamele ja silmadele hommik. Kui päike täna hommikul nii kõrgele tõusis, et tema kiired langesid minu toa akna vastas asuvale suurele väravale, näis mulle, nagu oleks tuvike Noa laevalt mulle rõõmusõnumi toonud. Mu hirm kadus nagu udu hajub päikesepaistel. Ma pean midagi ette võtma, kuni päev mulle julgust annab. Eile õhtul pandi üks mu valesti dateeritud kirjadest posti – esimene neist kolmest saatuslikust kirjast, mis peavad mu maise eksistentsi jäljedki kustutama.
Ma ei tohi sellele mõelda. Pean tegutsema!
Iga kord, kui mind siin on kiusatud, ahistatud või hirmutatud, iga kord, kui mind on mingi oht ähvardanud, on see ikka sündinud öösel. Ma pole krahvi kordagi päevavalgel näinud. Kas ta magab, kui teised on ärkvel, ja on ärkvel, kui teised magavad? Kui ma vaid pääseksin tema tuppa! Aga see on võimatu. Uks on kogu aeg lukus, ma ei saa sinna sisse.
Ei, saaksin küll, kui mul vaid jätkuks julgust.Sealt, kust keegi on läbi pääsenud, pääseb ju teinegi läbi. Olen oma silmaga näinud krahvi aknast välja ronimas. Miks ei võiks ma temast eeskuju võtta ja akna kaudu tema tuppa pugeda? Šansid on kehvad, aga mu olukord on veelgi viletsam. Ma riskin! Halvimal juhul saan surma ning parem surra julge mehena kui pelgurina. Vahest polegi hauatagune elu, mida nii väga kardetakse, eriti hirmus.Aidaku mind Jumal, et mu ettevõtmine korda läheks! Jumalaga, Mina, kui see mul nurjub; jumalaga, mu ustav sõber ja teine isa; jumalaga, teie kõik; oma viimse tervituse saadan ma Minale!
Samal päeval, hiljem. Riskisingi, ja Jumalale tänu, jõudsin elusana ja tervena oma tuppa tagasi. Aga las ma panen kõik järgemööda kirja. Läksin, kuni mul veel julgust jätkus, otseteed lossi lõunaküljel asuva akna juurde ning ronisin kohe sealt välja, kitsale kivisimsile, mis ulatub üle kogu lossi lõunapoolse välisseina. Müürikivid on suured ja krobelised ning mört nende vahelt ajapikku välja pudenenud. Võtsin saapad jalast ning hakkasin seda hirmohtlikku teed mööda allapoole laskuma. Korraks heitsin pilgu kohutavasse sügavikku veendumaks, et kukkumiskartus ei saa minust võitu, kuid siitpeale hoidusin kuristikku kiikamast. Teadsin väga hästi, kus asub krahvi toa aken ja kui palju maad sinna on, ning hakkasin ronima, nii hästi kui suutsin. Mu pea ei hakanud pööritama – arvatavasti olin liiga erutatud – , ning ma poleks uskunudki, et nii ruttu pärale jõuan, kuid juba ma seisingi aknalaual ja kangutasin akent lahti.Ärevalt laskusin istuli, libistasin end jalad ees aknast sisse ning vaatasin ringi: ega krahv äkki toas ole? Oma üllatuseks ja rõõmuks nägin, et seal polnud kedagi! Tuba oli sisustatud juhuslike esemetega, mida ilmselt kunagi polnud kasutatud; mööbel oli samalaadne kui lõunapoolsetes tubades ja samuti paksu tolmuga kaetud. Hakkasin võtit otsima, kuid seda polnud ei lukuaugus ega ka kuskil mujal. Ühest nurgast leidsin aga terve hunniku kulda – Rooma, Inglise, Austria, Ungari, Kreeka ja Türgi münte; neidki kattis tolmukiht ning näis, et nad olid kaua maapõues peidus olnud. Märkasin, et kõik nad olid vähemalt kolmsada aastat vanad. Seal oli ka kuldkette ja muid ehteid, mõned neist olid vääriskividega kaunistatud; kõik olid vanad ja tuhmunud.
Ühes toanurgas oli massiivne uks. Katsusin seda avada, sest ma polnud veel leidnud, mida otsisin – toaukse või, mis veelgi tähtsam, välisukse võtit. Pidin otsinguid jätkama, muidu olnuksid kõik mu jõupingutused asjatud.