Mina!
Suur-suur-suur tänu Sulle meeldiva kirja eest. Nii hea on, et sain Sulle oma südameasjadest rääkida ja et Sa neisse nii osavõtlikult suhtud.
Kullake, vanasõna ei valeta: õnne peab kaua ootama. Septembris saan kahekümneaastaseks ja mulle polnud veel ühtki tõsist abieluettepanekut tehtud, täna aga käis tervelt kolm kosilast! Kujutle vaid! KOLM kosilast ühe päevaga! Jube, eks ju? Kahele neist tunnen kõigest südamest kaasa – vaesekesed! Ah, Mina, olen nii õnnelik, et ma kohe ei tea, mida teeksin. Kolm abieluettepanekut! Aga Jumala pärast ära sellest ühelegi tuttavale tüdrukule kõssa, muidu nad mõtlevad veel teab mida ning tunnevad end solvunuina ja ärapõlatuina, kui neile kohe esimesel päeval pärast kooli lõpetamist vähemalt kuut abieluettepanekut ei tehta. Mõned tüdrukud on ju nii edevad! Meie, kallis Mina, oleme kihlatud ning muutume varsti tõsisteks abielunaisteks, meil ei sobi enam edvistada. Kohe ma räägin Sulle kõigist kolmest, aga Sa pead seda kõikide eest salajas hoidma, kullake, kõikide eest peale Jonathani. Temale võid rääkida, sest mina kindlasti räägiksin Arthurile. Oma mehele peab ju kõik ausalt ära rääkima, eks ole, kallis? Meestele meeldib, kui naised nende vastu ausad on, iseäranis oma naine, ja ma kardan, et naised pole igakord nii ausad, kui nad olema peaksid. Niisiis, mu kallis, number üks tuli just enne lõunat. Olen Sulle temast juba kirjutanud. Doktor Seward, vaimuhaigla peaarst, tugeva lõua ja kõrge laubaga mees. Ta oli väliselt täiesti rahulik, aga tegelikult närvitses. Ta oli ilmselt hästi läbi mõelnud ja kavandanud, mida öelda ja kuidas käituda, kuid oleks äärepealt oma siidkübara peale istunud; rahulikus meeleolus mehed harilikult nii ei tee. Ja püüdes käituda sundimatult, mängis ta kogu aeg lantsetiga; vähe puudus, et oleksin teda keelanud: jätke järele! Mina, ta rääkis minuga õige otsekoheselt, ütles, et olen talle väga armsaks saanud, kuigi ta tunneb mind nii vähe, ning et võiksin talle abiks olla ja ta õnnelikuks teha. Siis hakkas ta rääkima, kui õnnetu ta on, et ma tema tunnetele ei vasta, kuid nähes mu silmis pisaraid, ütles, et ta on igavene jõhkard ega tülita mind enam kunagi. Ta ei käinud peale, küsis veel ainult, kas ma võiksin teda kunagi armastama hakata; kui ma pead raputasin, hakkasid tal käed värisema; veidi kõhelnud, küsis ta: võib-olla ma armastan juba kedagi teist. Ta küsis seda väga delikaatselt, lisades, et ta ei taha mu saladusi välja pinnida, öelgu ma ainult jah või ei, sest kui naise süda on vaba, siis on mehel veel lootust. Ja ma tundsin, Mina, et pean talle ütlema: jah, mul juba on keegi. Rohkem ma talle ei öelnud, ning siis ta tõusis, vaatas mulle sügavalt ja nukralt silma, võttis mu mõlemad käed ning ütles: ta loodab, et ma saan õnnelikuks, ja kui ma kunagi vajan sõpra, siis võin alati temale loota. Ah, armas Mina, ma ei suuda pisaraid tagasi hoida; ära pane pahaks, et mu kirjal on tint kohati laiali valgunud. On ju väga tore, kui sulle tehakse abieluettepanek, aga pole sugugi meeldiv näha vaest kosilast, kes sind kõigest hingest armastab, murtud südamega ära minemas ning teada, et ükskõik, mida ta sulle praegu ka ei ütle, tegelikult lahkub ta su elust nüüd jäädavalt. Siin pean ma pausi tegema, kallis Mina. Olen ühtaegu kurb ja õnnelik.
Õhtul.
Artur läks nüüdsama mu juurest ära, olen paremas tujus kui ennist ning saan Sulle päevasündmusi kirjeldada. Tead, Minakene, pärast lõunat tuli kosilane number kaks. Ta on väga tore poiss, ameeriklane Texasest, noor ja reibas; lausa uskumatu, et ta on juba nii paljudes maades käinud ja tal on olnud nii palju seiklusi. Vaene Desdemona – kujutan ette, kuidas talle mõjus, kui mees, mis sellest, et mustanahaline, talle oma ohtuderikkast elust jutustas. Meie, naised, oleme ju argpüksid; me abiellume lootuses, et mehenaisena pole meil midagi karta. Nüüd ma tean, mida ma teeksin, kui oleksin mees ning tahaksin, et mõni tüdruk minusse armuks. Aga ma võin ka eksida, sest härra Morris pajatas meile küll kõiksugu lugusid – Arthur pole seda kunagi teinud – ja ikkagi… Kullake, nüüd ma ruttasin sündmustest ette. Kui härra Quincey P. Morris meile tuli, olin üksi kodus. Näib, et mehed külastavad tüdrukuid ikka just siis, kui need on üksi. Ei, päris nii see ka ei ole, Arthur otsis kahel korral soodsat juhust ja mina aitasin teda, nagu suutsin; nüüd ma enam ei häbene seda tunnistada. Sa pead teadma, et härra Morris ei räägi kogu aeg slängi, vähemalt võõrastega või võõraste kuuldes, sest ta on tõepoolest väga haritud ja hea kasvatuse saanud, aga ta nägi, et tema ameerika släng lõbustab mind, ning kasutab õige naljakaid väljendeid, kui keegi, keda see šokeeriks, meid ei kuule. Ma kardan, mu kallis, et ta mõtleb need ise välja ning pistab jutu sekka. Muide, see sobib talle. Ei tea, kas ka mina hakkan kunagi slängisõnu kasutama; ma ei usu, et see Arthurile meeldiks, sest tema suust pole ma neid kunagi kuulnud. Niisiis, härra Morris istus minu kõrvale ning püüdis olla elurõõmus ja lustakas nagu ikka, aga ma nägin, et ka tema närvitses. Ta võttis mu käe ja ütles üliarmastusväärselt:
«Preili Lucy, ma tean, et ma pole väärt teie väikeste kingakeste paelugi kinni siduma, aga ma arvan, et kui jääte oma kuldmeest ootama, siis peab teil olema niisama palju kannatust kui seitsmel lambiga neitsil Pühakirjas. Mis te arvate, kui paneksime leivad ühte kappi, käiksime pikka eluteed koos ja veaksime oma koormat paarisrakendis?»
Ta oli nii reibas ja nii heas tujus, et mul polnud talle pooltki nii raske ära öelda kui vaesele doktor Sewardile; vastasin hästi leebelt, et ma ei oska leibade ühte kappi panemisest midagi arvata ja mul pole veel kavas paarisrakendis mingeid koormaid vedama hakata. Ta vabandas, et on vist liiga kerglaselt nii tõsise, nii tähtsa asja juurde asunud, kuid loodab, et annan talle selle eksimuse andeks. Seda ütles ta täiesti tõemeeli ja minagi hakkasin teda tahes-tahtmata tõsiselt võtma (Sina, Mina, pead mind nüüd vist suureks flirtijaks) ning hingepõhjas juubeldasin: mind kositakse täna juba teist korda. Ning siis, kullake, puistas ta mu armuavaldustega üle, laskmata mul sõnagi vahele öelda, pani oma südame ja hinge mu jalge ette. Ta tegi seda täiesti siiralt ja ma ei arva enam, et naljahambad ei mõtle kunagi midagi tõsiselt. Arvatavasti märkas ta minu näoilmes midagi, mis teda kainestas, sest äkki ta peatus ning sõnas siis nii mehiselt ja kirglikult, et võinuksin temasse armuda, kui olnuksin vaba:
«Lucy, ma tean, et olete ausameelne tüdruk. Ma ei ütleks teile seda, mida ma teile nüüd ütlen, kui ma poleks kindel, et olete minuga siiras. Öelge mulle nagu sõber sõbrale, kas teie süda kuulub kellelegi teisele? Säärasel juhul tõotan teile, et ma ei tee enam kunagi oma tunnetest juttu ning jään, kui te lubate, teie ustavaks sõbraks.»
Armas Mina, miks küll on mehed nii õilsad ja miks meie, naised, ei käitu nendega samaväärselt? Ma oleksin ju selle suuremeelse, truu südamega džentelmeni äärepealt välja naernud. Puhkesin nutma (kardan, mu kallis, et pead seda kirja kole sentimentaalseks) ja olin tõesti väga õnnetu. Miks ei lubata tüdrukul abielluda kolme mehega või kõikidega, kes talle kosja tulevad, et ta ei peaks säärast hingepiina tundma? Aga see on patujutt, ma poleks tohtinud niiviisi öelda. Mul on hea meel, et ma suutsin, kuigi läbi pisarate, härra Morrisele vapralt silma vaadata ja talle otsekoheselt vastata:
«Jah, ma armastan kedagi, ehkki ta pole mulle veel öelnud, et ka tema minust hoolib.»
Toimisin õigesti, rääkides härra Morrisega nii avameelselt, sest ta lõi näost särama, võttis mu mõlemad käed – ma vist ulatasin need talle ise – ning sõnas südamlikult:
«Tubli tüdruk! Parem kuulda, et olen teile abieluettepaneku tegemisega hilinenud, kui saada ükskõik milliselt teiselt tüdrukult jaatav vastus.Ärge nutke, mu kallis. Minu pärast ei maksa muretseda, ma olen vintske sell ja saan sellest üle. Ja kui too teine, kes ei teagi, milline õnn teda ootab, teil veel kaua oodata laseb, siis tuleb tal minuga tegemist. Mu väike, oma siiruse ja südidusega võitsite mu sõpruse; see on haruldasem kui armastus ja igatahes vähem egoistlik. Mu kallis, mul seisab ees kole üksildane rännak, kuni mind kord siitilmast ära kutsutakse. Kas te ei kingiks mulle ühe suudluse? See hoiaks mind nüüd ja edaspidi masendusse langemast. Te võite seda teha, kui vaid tahate, sest too teine, kes kindlasti on igati väärt mees, muidu te teda ju ei armastaks, pole teid veel kosinud.» Sellega, Mina, võitis ta lõplikult mu poolehoiu, sest see oli temast tõesti kena ja võistleja suhtes aus – eks ju? – ning ta oli nii kurb… Ma siis kallutasingi end tema poole ja suudlesin teda. Ta tõusis, ikka veel hoides mu käsi, ning ütles mulle otsa vaadates (kardan, et punastasin sügavalt):
«Mu väike,te ulatasite mulle oma käed ja suudlesite mind;