kirja ning mulle tundub, et siin on midagi viltu. Jonathan ei kirjuta niimoodi – aga käekiri on küll tema oma, selles pole kahtlust. Lucy pole sel nädalal kuigi palju unes kõndinud, aga ta on kuidagi imelikuks muutunud, ma ei saa temast enam aru: mulle näib, et ta isegi magades luurab mu järele. Ta katsub ust ja kui see on lukus, hakkab kõikjalt võtit otsima.
6. augustil. On möödunud veel kolm päeva – ja mitte mingeid teateid. Jonathani vaikimine muutub lausa talumatuks. Kui ma vaid teaksin, kuhu kirjutada või sõita, siis tunneksin end märksa paremini, ent Jonathani viimasest kirjast saadik pole keegi temast enam midagi kuulnud. Palun Jumalat, et suudaksin säilitada rahu. Lucy erutub hirmus kergesti, aga muidu on terve. Eilne öö oli väga ärev ja kalurid ennustasid tormi. Pean jälgima selle lähenemist ja ilmamuutuse endeid tundma õppima. Täna on sombune ilm; kui ma neid ridu kirjutan, on päike Kettlenessi kohal sõudvate paksude pilvede varjus. Kõik on hall peale smaragdrohelise rohu: hallid kaljud, hallid pilved, mille vahelt hetkeks piilub päike, ripuvad madalal halli mere kohal, kuhu hallide sõrmedena sirutuvad liivased neemed. Lained rulluvad mühinal üle madalike ja rannakivide, udulaamad triivivad merelt sisemaale.Silmapiir on kadunud uttu.Mulje on vägev: pilved on nagu hiigelkaljud ja maru huilgab justkui viimsepäevapasun. Siin-seal kaldal paistavad läbi udu mingid tumedad kogud, mine võta kinni, kas inimesed või puud. Kaluripaadid ruttavad koju; murdlainetes ulpides jõuavad nad lainemurdjate varju ning köidetakse sadamakaide külge. Siia tuleb vanahärra Swaley. Ta sammub otse minu poole ja võtab mütsi maha, nähtavasti tahab minuga rääkida…
Vaene vanake oli nii muutunud, et see lausa liigutas mind. Minu kõrval istet võttes sõnas ta õige malbelt:
«Ma tahaks teile midagi öölda, preili.» Nähes, et ta ei tundnud end hästi, võtsin tema kortsus raugakäe ja julgustasin teda rääkima. Ta ütles, kätt minu peost ära võtmata:
«Kulla preili, ma vist kohutasin teid paar nädalit tagasi oma irmujuttudega koolnutest ja muudest õudustest; ma ei mõeld neid tõsiselt ja tahan, et tiaksite seda, kui olen siitilmast läind. Meie, vanainemised, oleme ju töntsi aruga ja juba ühe jalaga auas, aga me ei taha surmale mõelda, seepärast teeme tema kulul nalja, et end veidi julgustada. Ma ei karda surra, preili, Jumala eest ei karda, ma lihtsalt ei raatsi veel minna. Minu aig on täis, olen juba vana, ma ju ei julend lootagi, et saan saja-aastaseks, ja nüid on mul sellest nii vähä puudu, et Kontmees käib mul juba vikatiga kannul. Nääte, ma ei saa nüidki veel oma lõmpsimisarjumusest lahti. Varsti puhub surmaingel mulle oma pasunat. Aga ärgu see teid kurvastagu, kallis preili!» ütles ta, nähes mu silmis pisaraid. «Sest kui ta piaks tulema kasvõi täna öösel, ei tõrgu ma temaga kaasa minemast. Lõppude lõpuks, kogu elu on ju ainult ootus, me igatseme ikka midagi paremat kui meile siinilmas osaks saab, ning surmalt me seda loodamegi. Ma olen päris rahul, kullake, et ta juba teel on ja varsti mu juure jõuab. Ta võib mind tabada paergagi, kui me siin loodusjõudude mängu vaatame. Vahest peidab ta end merel möllavas tormis, mis toob paljudele ukatust ja südamevalu.Vaadake! Vaadake!» hüüdis ta järsku. «Säält juba tulebki miski, millel on surma ääl ja nägu ja maik ja lõhn. Ma tunnen surma lähenevat. Issand, anna mulle jõudu, et võtaksin ta roemuga vasta, kui mu viimne tunnike kätte jõuab!» Taat tõstis hardalt käed ja võttis mütsi peast. Tema huuled liikusid justkui palvetades. Puhu aega vaikinud, tõusis ta pingilt, surus mu kätt ja õnnistas mind, jättis jumalaga ning lahkus. See kõik liigutas mind väga ja röövis mult hingerahu.
Mul oli hea meel, kui mu juurde tuli rannavalvur, pikksilm kaenlas. Ta peatus, et minuga harjunud kombel juttu ajada, kuid ei lasknud seejuures hetkekski silmast üht imelikku laeva.
«Ma ei saa aru, mis seal lahti on,» sõnas ta. «Seal paistab olevat Vene laev, aga miks ta nii veidralt lengerdab ja ühtelugu kurssi muudab? Ta nagu ei suuda otsustada, mida teha: kas otsida tormi eest pääsu avamerel või sadamas.Vaadake! Ta ei kuula üldse rooli ja muudab iga tuulepuhangu järel kurssi. Homme me veel kuuleme temast.»
7. peatükk
AJALEHE «DAILYGRAPH» LÕIGEND. ( Kleebitud Mina Murray päevikusse. )
Meie kirjasaatjalt.
Whitby, 8. augustil.
Äsja läks siit üle üks tugevamaid ja ootamatumaid torme, mida siinkandis eales on nähtud; ka tema tagajärjed olid ennenägematud. Tormi eel olid harilikud lämbevõitu augustiilmad. Laupäeva õhtu oli imeilus ning paljud sõitsid Mulgrave’i metsaparki, Robin Hoodi lahe äärde, Rig Milli, Runswicki, Staithesisse ning mujale Whitby lähemasse ümbrusse nädalalõppu veetma. Aurikud «Emma» ja «Scarborough» tegid huvireise piki rannikut ning sõitasoovijaid oli erakordselt palju. Õhtuni püsis haruldaselt ilus ilm, siis aga märkasid mõned uudistajad, kes sageli käivad Idakaljul asuval kõrgel kalmistul, kust näeb kaugele põhja ning itta, järsku kõrgel loodetaevas kiudpilvedest «hobusesaba». Puhus kagutuul, ilmavaatlejate keeles «nr. 2, kerge briis». Valves olnud rannavalvur tegi kohe ettekande ning üks vana kalur, kes üle poolesaja aasta on Idakaljult ilmastikunähtusi jälginud, ennustas tähtsal toonil, et on oodata äkktormi. Päikeseloojang oli imeilus, pilved nii värviküllased, et hulk inimesi kogunes kaljupangale, iidsele kalmistule viivale rajale seda nautima. Enne kui päike kadus läänes uhkelt kõrguva Kettlenessi mustendava massiivi taha, jättis ta oma teele musttuhandes värvivarjundis – tulekarva, purpurpunaselt, roosakalt, rohekalt, violetselt ja kuldselt helkivaid pilvi; siin-seal hakkas silma ka üksikuid sünkmusti pilverünki, mis oma fantastilise kuju ja teravate piirjoontega meenutasid kolossaalseid siluette. Maalikunstnikud ei raisanud aega ning küllap ehivad tuleva aasta mais Kuningliku Kunstiakadeemia ja Kuningliku Akvarellistide Instituudi seinu etüüdid, mis kannavad «Suure tormi eelmängu» nime. Paljud kaptenid otsustasid jätta oma laeva sadamasse, kuni torm on möödas. Õhtul vaibus tuul täielikult ning öösel valitses hauavaikus, leitsak mattis hinge ning tundlikumad inimesed aimasid raju lähenevat. Merel oli näha vaid harvu tulukesi, sest ka rannasõiduaurikud, mis harilikult hoiavad kalda ligi, olid avamerele läinud, silm seletas vaid mõnda üksikut kaluripaati. Ainus purjelaev silmapiiril oli üks välismaine kuunar, mis täies purjes seilas läände. Senikaua kui toda laeva nähti, andis tema juhtkonna hulljulgus või asjatundmatus rohkesti kõneainet; talle püüti koguni märku anda, et tormiohu tõttu tuleks rehvida purjed. Kuid ööpimeduse saabumiseni õõtsus ta tuulevaikuses ripnevate purjedega lainetel «paigalt liikumata justkui maalitud laevuke maalitud ookeanil».
Veidi enne kella kümmet muutus leitsak lausa lämmatavaks ja oli nii vaikne, et kuuldi lammaste määgimist aasadel ja koera haukumist linnas; looduses valitseva vaikuse harmooniat rikkus ainsa ebakõlana sadamakail lustakaid lugusid mängiv orkester.Varsti pärast südaööd kostis merelt mingi veider hääl ja kõrgel pea kohal tuli kuuldavale vaikne õõnes kõmin.
Ning siis puhkes äkki, hoiatamata torm. Kiirusega, mida isegi tagantjärele on võimatu uskuda, muutus järsku kogu ümbrus. Lained ründasid üha raevukamalt, iga järgmine kerkis eelmisest kõrgemale, ning mõne minutiga moondus meri, mis alles nüüdsama oli klaassile, möirgavaks, kõikeneelavaks koletiseks. Valge vahuharjaga lained pekslesid pöörase jõuga vastu liivakaldaid ja paiskusid vastu järske kaljusid põrgates kõrgele üles või sööstsid vastu lainemurdjaid ja pritsisid vahtu Whitby sadama muulide lõpus seisvate tuletornide laternatele. Tuul puhus kõuemürinal säärase jõuga, et isegi tugevad mehed malmpostidest kõvasti kinni hoides vaevu jalul püsisid.Sadamasild tuli loodusjõudude möllu imetlejaist tühjaks teha, muidu oleks see öö rohkesti ohvreid nõudnud. Olukorra tegi veel keerulisemaks ja ohtlikumaks udu, mis laamadena merelt sisemaale kandus – niisked valged udupilved tuiskasid viirastustena mööda; nende külmuse ja niiskuse tõttu mõtles ka napi kujutlusvõimega inimene tahtmatult, et meres hukkunute vaimud puudutavad oma elusaid õdesid-vendi surma kondiste kätega, ning paljudel jooksid külmajudinad üle ihu.Ajuti udu hajus ning silm seletas pimestavate välgusähvatuste valgel merd; välku lõi nüüd vahetpidamatult,üks kõuekärgatus järgnes teisele ning taevalaotus näis tormi-iilidest üleni vappuvat.
See kõik jättis kirjeldamatult üleva mulje – meri paiskas kaldale mäekõrgusi laineid, marutuul riisus neilt valget vahtu ja kandis selle kaugusse; siin-seal kihutas mõni räbaldunud purjega kaluripaat tormipakku või välgatasid tormist vintsutatud