alla jääb, suleb ta nende suu pealekäratamisega ja peab nende vaikimist nõusoleku märgiks. Lucy nägi oma valges tennisekostüümis hästi kena välja; ta on siin ilusti pruuniks päevitunud. Märkasin, et vaevalt jõudsime istet võtta, kui juba taadid kohal olid ja kähku tema kõrvale istusid. Ta kohtleb vanainimesi väga lahkelt, nii et nad temasse esimesest pilgust armuvad. Isegi minu tuttav taat leebus ega rääkinud talle vastu, kuid seda rohkem torises minuga. Tegin temaga juttu legendidest ning ta hakkas mulle kohemaid epistlit lugema. Katsun meelde tuletada ja üles kirjutada, mis ta ütles:
«Lori puha! Luupainajate ja kodukäijate ja muude tontidega irmutage väikesi lapsi ja tobedaid mutte. Kõik nood märgid ja ended ja oiatused on pastorid välja mõeld, et panna kergeusklikke tegema seda, mida nad muidu ei teeks. Inge aab täis, kui ma sellele mõtlen. Petised, kes valesid ära trükivad ja kantslist kuulutavad, raiuvad neid ka auakividele. Vaadake ringi – miks need uhked sambad on ümber kukkumas? Neisse raiutud valede raskus rõhub nad maha! Neile on ju kirjutatud: «Siin puhkab rahus» või «mälestus sinust on püha», aga poolte auakivide all ei puhka mitte keski ja nende mälestusest ei oolita põrmugi. Valed, aina valed! Issand Jumal, küll viimsel kohtupääval saab nalja, kui nad kõik, surilina ümber, tõttavad viimsepäävakohtu ette ja püiavad kõigest vääst oma auakive kaasa tirida, et tõestada, kui ääd inemised nad olid; mõnel neist püsivad kauasest meres ligunemisest kondid vaevalt koos.»
Nägin vanamehe rahulolevast ilmest ja pilgust, mille ta heitis oma semudele, oodates, et nad talle järele kiidaksid, et monoloog oli läbi, seepärast ergutasin teda jätkama:
«Oi, härra Swales, te ei mõtle seda ometi tõsiselt? Kõik need hauakirjad ei saa ju ometi valetada?»
«Ja kudas veel! Mõned ehk räägivadki õigust, kui nad just kiidusõnadega liiale ei lähe – inime piab ju pesukaussi ookeaniks, kui see on tema enda pesukauss. Siin on vale vale otsas. Te olete siin võeras; vaadake seda kirikuaida.» Noogutasin, pidades paremaks taadiga nõustuda, ehkki ma tema jutust päriselt aru ei saanud. Ta jätkas: «Kas te tõesti arvate, et siin auakivide all on mehed, kelle nimed kivvi on raiutud?» Noogutasin jälle. «Siit need valed algavadki. Paljud auad on tühjad jüsku vana kerjuse kerjakott reede õhtal.» Ta müksas ühte semu ja kõik kolm pahvatasid naerma. «Taevane arm, kudas see saakski teisiti olla? Vaadake toda auakivi sääl surnuraami kõrval: lugege, mis sinna on kirjutatud!»
Läksin tolle hauakivi juurde ja lugesin:
«Edward Spencelagh, tubli meremees, kelle 1854. aasta aprillis Andrejani saarestikus tapsid piraadid. Ta oli 30-aastane.»
Kui ma tagasi tulin, jätkas härra Swales:
«Kes ta koju tõi ja siia mattis, küsin ma teilt. Ta tapeti ju Andrejani saarestikus! Ja teie usute, et tema põrm puhkab siin! Ma võin teile üles lugeda terve tosina mehi, kelle luud-kondid ligunevad Gröönimaa ranniku lähedal,» – ta osutas põhja poole – «või sääl, kuhu oovused nad on viind.Aga nende auakivid on siin. Teil on noored silmad, lugege, mis valed siia tillukeste tähtedega on kirjutatud. Braithwaite Lowrey – ma tundsin tema isa – , ukkund «Livelyl» Gröönimaa rannikul 1820. aastal; Andrew Woodhouse, uppund säälsamas 1777. aastal; John Paxton, uppund Ealootuse Neeme juures aasta iljem; John Rawlings, kelle vanaisaga me kord koos merd sõitsime, uppund Soome lahes 1850. aastal. Kas kõik need mehed teie arvates piaksid Whitbysse tormama, kui viimsepäävapasunat puhutakse? Mina küll kahtlen selles! Ma ütlen teile, et siin läheks sihukeseks mölluks ja madinaks nigu siis, kui me vanasti pääval jää pial kaklesime ja õhtal virmaliste valgel oma aavu sidusime.» See oli nähtavasti nende vana nali, sest taat hakkas kõõksudes naerma ja teised naersid mõnuga kaasa.
«Aga,» kostsin, «nüüd te küll eksite, sest te lähtute oletusest, et kõik need vaesekesed või nende vaimud peavad viimsepäevakohtu ette astudes oma hauakivid kaasa viima. Kas te tõesti peate seda vajalikuks?»
«Aga milleks siis auakive ültse tehakse? Vastake mulle, preili!»
«Ma arvan, et sugulaste meeleheaks.»
«Või sugulaste meeleeaks, arvate!» Seda ütles vana meremees õige halvakspanevalt. «Mis meeleead on sugulastel tiadmisest, et auakirjad valetavad ja et kõik siinsed inemised seda tiavad?» Ta osutas ühele hauakivile meie jalge ees järsaku serval – kivile, millele meie pingi üks ots toetus. «Lugege, mis valed siin kirjas on,» lausus ta. Sealt, kus mina istusin, nägin tähti tagurpidi, aga Lucy, kes oli neile lähemal, laskus kummargile ja luges:
«George Canoni mälestuseks, kes 29. juulil 1873 kukkus Kettlenessi kaljudelt alla ja suri usus surnuist ülestõusmisse. Selle mälestussamba püstitas leinav ema oma armsale pojale. Kadunu oli lesknaise ainus poeg. Härra Swales, mina küll ei näe selles midagi naljakat!» ütles Lucy väga tõsiselt ja koguni noomivalt.
«Ah teie ei nää, kui naljakas see on! Ha-ha! Mudugi, teie ju ei tia, et too leinav ema oli päris põrguline, kes ei sallind oma poega silmaotsaski, sest poiss oli igavene logard, eht päävavaras; ta vihkas oma ema kõigest ingest ja pani toime enesetapu, et ema ei saaks kätte raha, mille eest ta poja elu oli kindlustand. Poiss laskis endal pool pead otsast vana musketiga, millega irmutati vareseid. Sihuke oli see tema kaljudelt kukkumine. Ja mis surnuist ülestõusmisse puutub, siis kuulsin ma teda tihti ütlemas, et ta loodab põrgusse minna, sest tema ema, too igavene vagatseja, võetakse kindlasti taivasse, ja tema ei taha emaga kokku sattuda. No kas põle see auakiri» – taat koputas kepiga kivi pihta – «siis algusest lõpuni vale? Ja kas ei aa Gaabrieli öökima, kui Geordie lõõtsutades rühib taivatrepist üles, auakivi kukil, ja palub, et seda võetaks arvesse asitõendina!»
Ma ei osanud selle peale midagi kosta, Lucy aga tõusis püsti ja hüüatas:
«Oli teil tarvis seda meile rääkida? See on mu lemmikpink ja ma ei taha sellest loobuda, nüüd aga leian end istumas enesetapja haual.»
«See ei tee teile midagi, kulla preili, vaesel Geordiel aga on ää meel, et niisuke nägus neiuke istub tema süles. Ta ei tee teile paha. Mina olen siin istund ligi kakskümmend aastat, ja äda põle midagi. Neid, kes siia on või ei ole sängitatud, ei maksa peljata. Siis on paras aeg irmu tunda, kui nääte, et kõik auasambad on minema tassitud ja plats lage jüsku kõrrepõld. Aga kell juba lööb, pian jalga laskma. Minu lugupidamine, daamed!» Ja ta komberdas minema.
Meie Lucyga jäime veel natukeseks ajaks kalmistule. Oli imeilus õhtupoolik, istusime käsikäes ning Lucy rääkis mulle aina oma Arthurist ja nende pulmade ettevalmistustest. See tegi mu meele nukraks, sest ma pole tervelt kuu aega Jonathanist midagi kuulnud.
Samal päeval. Tulin siia üksi tagasi, sest olen väga kurb. Mulle ei tulnud ka täna kirja. Loodan, et Jonathaniga pole midagi juhtunud. Kirikukell lõi nüüdsama üheksa. Kogu linnas süttivad tuled, küll ridamisi piki tänavaid, küll eraldi; nende valgus ulatub Eski kaldani ja asendub kaarja orunõlva taga hämarusega.Vasemal varjab mu vaate kloostri naabruses asuva vana maja mustendav katusehari. Minu selja taga aasadel määgivad lambad ja talled, alt kiviteelt kostab eesli kabjaplagin. Sadamasillal mängib orkester tempokalt kurba valssi, ühel kõrvaltänaval peab Päästearmee koosolekut. Kumbki orkester ei kuule teist, mina kuulen ja näen siit ülalt mõlemaid. Ei tea, kus küll Jonathan on ja kas ta mõtleb minule? Ma nii väga igatsen ta järele!
5. juunil. Mida paremini ma Renfieldi tundma õpin, seda suuremat huvi tema haigusjuhtum mulle pakub. Mõned iseloomujooned – egoism, kinnisus ja sihikindlus – on tal eriti silmapaistvalt arenenud. Kui ma vaid teaksin, mis eesmärk tal on. Ta tegutseb mingi kindla kava järgi, kuid ma ei saa aru, mida ta taotleb. Tema suurim voorus on loomaarmastus, ent ajuti võtab see väga veidra kuju ning mulle näib, et ta on lihtsalt erakordselt julm. Tal on imelikud lõbud. Näiteks praegu on tema meelistegevuseks kärbeste püüdmine. Tal on neid juba nii palju, et olin sunnitud talle märkuse tegema. Mind üllatas, et ta ei vihastunudki, nagu olin kartnud, ning võttis mu märkust tõsiselt. Ta mõtles veidi ja vastas: «Andke mulle kolm päeva aega ja ma koristan nad ära.» Muidugi olin sellega päri. Aga ma pean tal silma peal hoidma.
1. juulil. Kärbeste asemel risustab tema palatit nüüd ilmatu hulk ämblikke; täna ütlesin talle, et ta peab neist lahti saama. See kurvastas teda