nutan nagu laps.Oh, miks pidin ma õnnetuks tegema mehe, kelle jalajälgedelegi paljud tüdrukud annaksid suud! Ma tean, et kui oleksin vaba… aga ma ei taha vaba olla! Kallis Mina, olen nii erutatud, et ei suuda Sulle kohe pärast seda kõike kirjutada oma õnnest ega taha rääkida number kolmest, kuni mul meie suhete kohta veel täit selgust ei ole.
Sind igavesti armastav Lucy.
P. S. Ah jaa, see number kolm. Temast mul vist polegi tarvis Sulle kirjutada – või pean seda siiski tegema? Kõik läks nii kähku, et ma pole veel hämmeldusest toibunud: vaevalt tuppa astunud, haaras ta mu kaissu ja hakkas mind suudlema. Olen väga, väga õnnelik ega tea, millega olen selle ära teeninud. Tulevikus pean püüdma tõestada, et ma pole tänamatu, vaid oskan hinnata Jumala piiritut headust, kes saatis mulle sellise kallima, abikaasa ja sõbra.
25. mail. Täielik isutus. Ei taha süüa ega puhata, jäädvustan siis vähemalt päevamuljed. Sestsaadik, kui ma eile korvi sain, on mul kuidagi õõnes tunne, näib, nagu poleks kogu maailmas enam midagi, mille nimel tegutseda… Teades, et niisugustel puhkudel on kõige tõhusamaks ravimiks töö, läksin oma patsiente vaatama. Eriti kaua tegelesin ühe haigega, keda ma suure huviga olen jälginud. Ta käitub nii kummaliselt, et otsustasin teda põhjalikult uurida. Täna näis mulle, et olen tema saladuse lahendusele lähemal kui kunagi varem.
Küsitlesin teda õige üksikasjalikult, et tema hallutsinatsioonidest selget pilti saada. Nüüd ma mõistan, et oli julm hoida tal pidevalt silme ees seda, mis on ta hulluks ajanud – muidu väldin ma patsientidega suheldes niisuguseid asju, nagu ma hoiduksin ka põrgusuhu vaatamast.
(N.B. Mis võiks mind ajendada põrgusuhu vaatama?) Omnia Romae venalia sunt.1 Põrgul on oma hind! Verb. sap.2 Kui patsiendi kalduvustel on mingi tagapõhi, siis tuleb seda kavakindlalt uurida. Hakkan siis pihta:
R. M. Renfield, 59-aastane. Sangviinik, väga tugev mees; haiglaselt erutuv; ajuti langeb masendusse; tal on mingi kinnisidee ja ma pole suutnud välja selgitada, milles see seisneb. Ma arvan, et sangviiniku temperament ja see häiriv kinnisidee viivad mehe lõpuks täieliku mõistusekaotuseni ja ta võib ohtlikuks muutuda või juba ongi ohtlik, sest ta ei käitu egoistlikult. Egoisti hoiab enesesäilitusvaist vaenlast ründamast. Ma arvan, et kui kinnisidee on enesekeskne, siis on kesktõmbejõud kesktõukejõuga tasakaalus, kui aga kinnisidee on seotud inimese tööasjade, kohtuasja või millegi muu selletaolisega, siis on viimati mainitud jõud võimsam ning ainult mingi juhus või juhusteseeria suudab teda tasakaalustada.
«25. mail.
Kallis Art!
Me oleme preerias laagritule ääres teineteisele oma seiklustest jutustanud, oleme pärast Markiisisaartele maabumise katset teineteise haavu sidunud ja Titicaca kaldal teineteise terviseks klaase tõstnud. Nüüd võiksime teineteisele uusi lugusid jutustada, uusi haavu ravida ja uuesti klaase kokku lüüa. Kas Sa ei tahaks mulle homme õhtul külla tulla? Usun, et võtad mu kutse vastu, sest ma tean, et oled homme vaba – üks daam, keda Sa hästi tunned, on kuhugi lõunale palutud. Kohtuksime ka meie vana kaaslasega Korea päevilt, Jack Sewardiga. Ka tema tuleb minu poole, me tahame koos napsist lohutust otsida ning lüüa klaasid kokku maailma kõige õnnelikuma mehe terviseks, kes on võitnud üllaima südame, mille Jumal on eales loonud ja mille võitmiseks tasus jõudu pingutada. Me tõotame, et võtame Sind südamlikult vastu ja tõstame klaasi ainult Sinu terviseks – see on kindel nagu aamen kirikus. Tõotame ka, et viime Su koju, kui juhtud ühe silmapaari terviseks juues liiga sügavale klaasipõhja vaatama. Tule!
«26. mail.
Tulen kindlasti. Mul on uudis, mis peaks teid mõlemaid huvitama.»
6. peatükk
MINA MURRAY PÄEVIKUST
Whitbys, 24. juulil. Lucy oli mulle jaama vastu tulnud, sealt sõitsime otse Crescenti, kus nad on korteri üürinud. See on kena kohake. Väike Eski jõgi voolab sügavas orus, mis sadama lähedal laieneb. Üle jõe viib lai viadukt, mille kõrgete tugisammaste vahelt vaadates paistavad orukaldad olevat kaugemal kui nad tegelikult on. Org haljendab kaunilt ning on nii järskude nõlvadega, et ükskõik kummalt orukaldalt vaadates jõge ei näegi, kui sa pole päris kaldaserval ega vaata otse alla. Iidse linna majad on punaste kivikatustega ja paiknevad kuidas juhtub, just nagu Nürnbergi vaadetel. Üle kogu linna paistavad Whitby kloostri varemed; selle kloostri purustasid taanlased; ta on ka «Marmioni» tegevuspaigaks, kus üks tüdruk elusalt sisse müüritakse. Vägevad varemed jätavad suurejoonelise mulje, seal on hulk kauneid ja romantilisi vaateid ning räägitakse, et ühel aknal nähtavat valget daami. Kloostri ja linna vahel asub kohaliku koguduse kirik, mille ümber on arvukate hauasammastega kalmistu. Minu meelest on see Whitby kauneim koht, sest siit mäe otsast avaneb suurepärane vaade linnale ja sadamale, lahele ja Kettlenessi neemele, mis ulatub kaugele merre. Kalmistu eendub nii kaugele sadama kohale, et kaldaserv on hakanud varisema ja mõned hauad avanenud. Ühes kohas ripuvad haudade kivipiirded kaugel all kulgeva liivase jalgraja kohal. Kalmistu puiesteede ääres ja haudade vahel on istepinke, mõned jalutavad ja istuvad päev otsa kalmistul, naudivad kauneid vaatepilte ja värsket õhku. Ka mina käin tihti siin tööd tegemas. Praegugi istun siin päevik süles ning kuulan kolme vanamehe kõnelust, kes istuvad minu naabruses. Neil pole vist midagi teha, istuvad teised päevad läbi siin ja ajavad juttu.
Sadam on otse minu jalge ees, taamal ulatub pikk graniidist muul kaugele merre ja lõpeb kaarega, mille keskel on tuletorn. Muuli taga rulluvad vägevad lained. Muuli kaldapealne osa jätkub maismaal ja selle lõpus on teine tuletorn. Kahe muuli vahelt viib kitsas laevatee avarasse sadamasse.
Tõusu ajal on siin väga ilus, kuid mõõna ajal langeb veetase nii madalale, et ainult Eski jõgi jääb liivakallaste ja kaljude vahele voolama.Sadama kõrvalt algab peaaegu poole miili pikkune kari, mille terav tipp ulatub lõunapoolse tuletorni taga veest välja. Kari tipu juures ulbib poi, mille küljes on kell. Halva ilmaga poi õõtsub ja tuul kannab kaeblikke kellalööke kaugele. Legend kõneleb, et kui mõni laev hukkub, kuuldakse merelt kellahelinat. Pean küsima vanataadilt, kes just tulebki siiapoole, kas see on tõsi…
See on naljakas taat. Ta peab olema hirmvana, sest tema nägu on kortsus ja krobeline nagu puukoor. Ta ütles mulle, et ta oli juba Waterloo lahingu ajal Gröönimaa rannikul vaalapüügilaeva madrus. Minu meelest on ta väga suur skeptik, sest kui ma temalt küsisin, mida ta arvab merelt kostvatest kellalöökidest ja kloostri varemeis kummitavast valgest daamist, siis vastas ta üpris järsult:
«Preili, mina tühje jutte ei usu. Puha vanaeitede loba. Ma ei ütle, et sihukesi asju põle kunagi juhtund, ütlen ainult, et minu eluaal neid põle olnd. Sihukest pada aetakse võerastele, uudisimulikele turistidele, mitte teiesugusele noorele kenale preilile. Yorgist ja Leedsist käivad kõiksugu untsantsakad siin soolaeeringaid vitsutamas, teed lürpimas ja odavaid gagaate jahtimas, nemad usuvad sihukest jama. Muudkui puhu neile ambasse, ajalehedki on lollusi täis.»
Lootsin tema käest kuulda igasuguseid huvitavaid asju ja palusin, et ta jutustaks mulle, mismoodi vanasti vaalu püüti. Ta tahtiski rääkima hakata, aga kell lõi kuus, taat ajas end vaevaliselt jalule ja ütles:
«Nüid ma pian kähku koju minema, preili. Mu tütretütar ei kärsi oodata, kui teelaud on kaetud, trepist allaminek võtab ka aega, ja preili, ma ise tahaks ka õigel ajal süia.»
Ta komberdas minema ning ma nägin teda nii ruttu kui ta suutis trepist alla laskumas. See sadade – ma ei teagi täpselt, kui paljude – astmetega trepp on üks siinseid vaatamisväärsusi. Ta tõuseb loogeldes alt linnast üles kiriku juurde; tõus on nii lauge, et hobunegi saab vabalt trepist üles ja alla. Arvatavasti ehitati ta kunagi kloostri tarbeks. Ka mina pean nüüd koju minema. Lucy läks koos emaga visiite tegema, ja et need on vaid viisakusvisiidid, siis ei läinud ma nendega kaasa. Praegu on nad vist juba kodus.
1. augustil.