ka mina oskan armastada, omal ajal võisite selles ise veenduda. Eks ju? Ja ma annan teile sõna, et kui olen selle noormehega valmis, võite teda suudelda kuipalju tahate. Nüüd aga minge! Minge! Ma pean ta üles äratama, sest meil on veel palju teha.»
«Kas me siis täna öösel ei saagi midagi?» küsis üks neidudest naeru kõhistades ning osutas kotile, mille Dracula oli põrandale visanud. Kott liikus, nagu olnuks seal mõni elusolend. Krahv noogutas lubavalt. Üks naistest sööstis kohe koti juurde ning tegi kotisuu lahti. Kui mu kõrvad mind ei petnud, kostis sealt poolsurnuks lämbunud lapse hingeldamist ja summutatud nuukseid. Naised hakkasid koti ümber rüselema, mina aga tardusin hirmust; kui ma jälle sinnapoole vaatasin, olid nad koos tolle õudse kotiga kadunud. Teist ust toal ei olnud ja minust poleks nad märkamatult mööda saanud. Näis, nagu oleksid nad lihtsalt kuuvalgusse haihtunud ja aknast välja lennanud, sest enne kui nad lõplikult mu silmist kadusid, nägin veel viivu akna taga nende ähmaseid varjukujusid.
Mind valdas meeletu hirm ja ma vajusin teadvusetult põrandale.
4. peatükk
JONATHAN HARKERI PÄEVIKUST. ( Järg .)
Ärkasin omas voodis. Kui ma ei näinud seda kõike unes, siis oli krahv mu siia toonud.Püüdsin selgusele jõuda, kas see oli nii, kuid ei leidnud ühtki vaieldamatut tõendit. Mõned tähelepanekud näisid seda küll kinnitavat, näiteks mu rõivad olid üles riputatud teisiti kui mina seda teen. Mu kell oli seisma jäänud, mina aga olen harjunud teda enne magamaminekut kindlasti üles keerama. Oli veel mitu niisugust asja, kuid need ei tõestanud midagi päris kindlalt, vaid võisid anda tunnistust hoopis sellest, et olin millegipärast endast väljas ja käitusin tavatult. Pidin leidma usaldusväärsemaid tõendeid. Üks asi tegi mulle rõõmu: kui mind oligi siia toonud ja lahti riietanud krahv, siis pidi tal olema väga kiire, sest mu taskutes polnud soritud. Olen kindel, et mu päevik jäänuks talle mõistatuseks ja seda poleks ta talunud. Ta oleks päeviku kaasa võtnud või hävitanud. Magamistuba, mis minus seniajani kõhedust äratas, on mulle nüüd pelgupaigaks, sest ei saa olla midagi jubedamat noist naistest, kes ihkasid juua mu verd ja praegugi varitsevad juhust, et rahuldada oma verejanu.
18. mail. Läksin alla, et vaadata toda tuba päevavalgel, sest ma pean tõde teada saama. Ülemiselt trepimademelt tolle toa ukse juurde jõudes leidsin, et uks oli lukus. Ta oli nii kõvasti kinni löödud, et tal oli kild serva küljest ära tulnud. Prao vahelt nägin, et lukukeel polnudki välja keeratud, uks oli hoopis seestpoolt riivistatud. Ma kardan, et mu öised juhtumused polnud unenägu; pean seda edasisel tegutsemisel arvesse võtma.
19. mail. Nüüd tean ma kindlalt, et olen lõksus. Eile öösel palus krahv mesimagusa häälega, et kirjutaksin kolm kirja: ühes teataksin, et mu töö on siin peaaegu tehtud ja mõne päeva pärast asun koduteele, teises, et sõidan välja homme hommikul, ja kolmandas, et olen lossist lahkunud ja Bistriţasse saabunud. Tahtsin protestida, kuid sain aru, et täielikult krahvi meelevallas olles pole mõistlik talle otseselt vastu hakata; keeldudes ärataksin temas kahtlust ja ajaksin ta vihale. Ta taipaks, et tean liiga palju ja mind on kardetav ellu jätta; kui ma siit pääseda tahan, siis pean ootama soodsat silmapilku. Vahest juhtub midagi, mis võimaldab mul põgeneda. Nägin krahvi pilgus jälle süttimas viha nagu enne seda, kui ta blondiini eemale paiskas. Ta seletas mulle, et post käib harva ja pole kuigi usaldusväärne, ning kui ma nüüd sõpradele kirjutan, siis ei muretse nad minu pärast; ta kinnitas mulle üliagaralt, et kui mul tuleb kauemaks tema juurde jääda, siis jõuab ta mu viimase kirja igal juhul Bistriţas kinni pidada ja õigel ajal postitada, ning vastuvaidlemine äratanuks temas ainult uusi kahtlusi. Seepärast teesklesin, nagu olnuksin temaga päri, ja küsisin, mis kuupäeva ma pean oma kirjadele panema. Dracula mõtles hetke ning ütles siis:
«Esimesele 12. juuni, teisele 19. juuni ja kolmandale 29. juuni.»
Nüüd ma tean, mitu päeva mul veel elada on jäänud. Kaitsku mind Jumal!
28. mail. Näen pääsemisvõimalust või vähemalt saan koju sõnumi saata. Lossiõue tuli salkkond mustlasi ja lõi oma laagri üles. Olen neid oma päevikus juba kirjeldanud.Ungaris ja Transilvaanias elab tuhandeid mustlasi; nad on siin peaaegu lindpriid.Tavaliselt astuvad nad mõne üliku või suurniku teenistusse ning siitpeale kannab nende hõim oma isanda nime. Nad ei löö millegi ees risti ette, neil pole muud usku peale ebausu ja nende keel on suguluses rumeenia keelega.
Kirjutan paar kirja kodumaale ja katsun mustlasi nõusse saada neid postitama. Ma juba rääkisin nendega läbi akna, püüdsin tutvust sobitada. Nad võtsid alandlikult mütsi maha ja tegid mulle mingeid märke, mis jäid mulle arusaamatuiks nagu nende keelgi…
Kirjad on valmis. Minale kirjutasin kiirkirjas ja härra Hawkinsit palusin, et ta Minaga ühendusse astuks. Minale ma teatasin, milline on mu olukord, vaikisin ainult läbielatud õudustest, sest ma ise kahtlen ikka veel nende reaalsuses. Kui ma talle kõik südamelt ära räägiksin, saaks ta šoki ja sureks hirmust.Kui mu kirjad aga millegipärast kohale ei jõua, siis ei saa krahv vähemalt aimu, kui palju ma tean…
Saatsin kirjad teele, viskasin koos kuldmündiga aknast alla ning näitasin mustlastele žestidega nii hästi kui oskasin, et need tuleb posti panna. Mees, kes nad vastu võttis, surus nad oma südamele ja noogutas; siis peitis ta nad oma mütsi sisse. Nüüd olen teinud kõik, mida suutsin. Hiilisin raamatukogusse tagasi ja hakkasin lugema. Kui polnuks ohtu, et krahv võib sinna tulla ja mulle peale sattuda, siis oleksin sealsamas kirjutama hakanud…
Krahv tuligi. Ta istus minu kõrvale ja ütles oma malbeimal toonil, avades samal ajal üksteise järel kaks kirja:
«Mustlased andsid mulle need kirjad. Ma küll ei tea, kust need on tulnud, aga ma hoolitsen nende edasitoimetamise eest. Ennäe!» Ta uudistas üht kirja. «See on ju teie läkitus mu sõbrale Peter Hawkinsile. Ja teine…» – ta avas ümbriku, ning kui ta silmas kummalisi märke, tõmbus tema nägu pilve ja silmad välgatasid kurjalt, – «… teine on mingi salakaval riugas, sõpruse ja külalislahkuse kuritarvitamine! Allkiri puudub. Noh, sellisel juhul pole meil temaga midagi teha.» Külma rahuga hoidis ta kirja ja ümbrikku lambitule kohal, kuni nad tuhaks põlesid. Siis jätkas ta:
«Hawkinsile adresseeritud kirja saadan ma muidugi edasi, sest selle kirjutasite teie. Teie kirjad on mulle pühad. Andke mulle andeks, mu sõber, et ma ta lahti tegin – ma ju ei teadnud, kellelt ta on. Kas te ei sulgeks teda uuesti?» Ta ulatas kirja minule ja andis mulle üliviisakalt kummardades puhta ümbriku. Mul ei jäänud midagi muud üle, kui aadress peale kirjutada ning anda ümbrik sõna lausumata krahvi kätte. Kui krahv väljus, kuulsin võtme tasast lõksatust lukuaugus. Hetke pärast läksin ukse juurde ja katsusin – uks oli lukus.
Kui krahv paari tunni pärast rahulikult naasis, äratasid tema sammud mu üles – olin sealsamas diivanil magama jäänud. Krahv käitus väga armastusväärselt ja lahkelt; nähes, et olin tukastanud, sõnas ta:
«Olete väsinud, mu sõber? Minge siis magama.Voodis puhkate kõige paremini välja. Täna ma kahjuks ei saa teiega vestelda, sest mul on palju tegemist. Head und!» Läksin oma tuppa, heitsin voodisse – ja vaata imet, magasin rahulikult, unenägudeta. Meeleheitelgi on omad head küljed.
31. mail. Täna hommikul otsustasin kohe pärast ärkamist võtta kohvrist paberit ja ümbrikke ning pista nad taskusse, et esimesel võimalusel kirjutada, kuid jälle ootas mind üllatus, mis mind lausa vapustas!
Kogu mu paberivaru, kõik mu märkmed, väljakirjutused raudteede sõiduplaanidest, mu akreditiiv – kõik, mida võin vajada, kui ma kord lossist välja pääsen – kõik on kadunud. Kaalutlesin, mida teha; äkki sähvatas mul üks mõte ning ma hakkasin otsima oma rahataskut. Heitsin pilgu ka riidekappi, kus hoian oma rõivaid.
Mu reisiülikond on läinud, ka palitu ja reisitekk on jäljetult kadunud. Üks nurjatus teise järel…
17. juunil. Täna hommikul voodiserval istudes ja oma olukorra üle pingsalt järele mõeldes kuulsin õuest piitsaplaksatusi, rattamürinat ja kabjaplaginat kivisillutisel. Rõõmuga tõttasin akna juurde ning nägin kaht suurt kummvankrit õue veeremas, kummalgi kaheksa tugevat hobust