jalad ja käed tõmblesid. Oleksin tahtnud kõike pedaale ja kange korraga vajutada, aga hoidsin ennast tagasi.
Auto aga läks ja läks ja läks sajakümnesel kiirusel külgsuunas nagu kelk – kiirtee keskmisele plekkbarjäärile ikka lähemale. See libisemine pealtsajasel kiirusel kestis minu jaoks lõputult pikalt – ehkki tegelikult loetud sekundeid.
Üks, milles mu käed ja jalad polnud kindlad, oli, kas sidurit põhjas hoida (nagu raamatutarkus nõuab) või püüda madalamal käigul kõrgeid pöördeid andes auto külglibisemisest välja tuua. Aga ma tean juba varasemast, et kui pidamist pole, siis ei pruugi rataste ringiludistamisega asfaldist kinni saada, see võib su libisemise veel libedamaks teha.
Ma ei tea, kas ihukarvad ka tegelikult püsti tõusevad, aga paremat väljendit selle tunde kohta pole. Ihu läks igatahes imelikuks, kui ma seal rooli küljes rippusin ja lootsin, et mu kaitseingel ei maga hommiku poole ööd. Ihukarvu lähedalt järele vaadata polnud mul mahti.
Õnneks on nad andnud mulle virgemat sorti kaitseingli. Ta lasi mul manitsuseks pea kiirtee keskmise rajani välja libiseda, hoidsin, keeleots hammaste vahel, rooli parasjagu pöördes, et mitte külge ette keerata – sel juhul oleksin olnud pilla-palla mööda kiirteed laiali –, üle ei tohi keerata, pigem mingu külg vastu kiirtee keskmist plekki.
Viimasel rajal sain küüned jälle vihmamärga asfalti kinni.
Keerasin Opeli ta-sa-pi-si parempoolsele kiirtee rajale tagasi ja vaatasin peeglisse. Ega teised juhid suurt välja ei teind – ahah, sell tuli olukorrast välja –, juba vajutasid nad piibu põhja ja sööstsid must saja viiekümnega mööda. Nojah, mis pann kellelgi perse all on ja mis kiiruse välja kannatab.
Tiina aga ütles tagapingilt naiseliku rahuga: “Kas soovid võileiba?”
“Eh, mis, ei praegu küll mitte,” ähkisin ja ei saanud kuidagi krampi ihust välja.
Aga siis lasin aju lõdvaks ja sain ihu pehmeks: “Võileiba? Aga miks ka mitte, millega sul võileib on?” Ja naksasin paremasse pihku mahlase värske võileiva määrdejuustu, salaami ja õunaga.
Ega asi polnud selles, et Tiina poleks olukorrast aru saanud. Ei, ta sai hästi aru ja sai aru ka sellest, et ei tohi paanikasse minna.
Ma ei teagi, milles asi täpselt oli. Lumesulbis ei läind libisemisse ja vihmas läks? Tagumised rehvid on mul suht pastlad ja eks need haagise rehvid ole vanad ja kõvaks läinud, seal see konks vist oligi. Vee peal sõites hakkas perse tagant ära vajuma, hanges hoidis paremini kinni. Pean vihmaga ja allamäge tagasihoidlikum olema.
Kui enne ütlesin, et lõunasse matkates otsin sooja, siis ega ma seda teadlikult tee.
Kuskil Šveitsi-ltaalia-Prantsusmaa kolmnurgas
Ma lihtsalt sõitsin teadmata kuhu (noh, võibolla Portugali, aga võibolla maailma lõppu), aga kui Püreneede tagant välja saime ja Valencia juures kraadi üles viskas, tegin pentslas väikse peatuse ja sirutasin selga, korraga oli ümberringi jaanuarikuine suvehommikuõhk, kuskilt kostis lammaste määgimist. Paar puu jändrikku uppusid roosadesse õitesse. Mandlipuud? Kurat teab.
Viskasin pilgu oma karavanile ja piilusin alla Vahemerele, kas see päike hakkab juba ennast näitama. Need tunnid enne päikesetõusu on ööpäevi järjest sõites kõige raskemad, siis kisub hirmsasti silma kinni. Teinekord annab Tiina mulle enne koitu tunniks-paariks puhkust ja istub rooli. Pärast seda olen jälle vormis.
Nüüd Tiina magas. Vehkisin käteringe, et head Hispaania õhku kopsudesse saada. Lonkisin kohvikusse. Seal oli suur avar saal ja väga reibas musta peaga noor sell hõõrus salvrätihoidjate nikkelkaasi läikima (justkui mõttetu tegevus hommikul kell pool kuus, aga ainult esimesel silmapilgul mõttetu, kohe teisel silmapilgul tundus ta mulle pühamehena, kes toimetab lapiga nikkelkaasi läikima hõõrudes oma hommikust teenistust ja nagu me teame, tuleb seda teha usinalt – teel valgustuse poole pole pühamehel mahti kaotada sekunditki). Baarimehest pühamees tuli kohe leti taha, kui mind nägi.
“Coffee,” kohmasin.
Ta küsis midagi pikemalt hispaania keeles, vist viskas naljagi. Paaril sõnal oli minu jaoks tähendus: americano? Capuccino?
“Americano.”
Veel küsis ta midagi. Ahaa, küllap, et kas koort ja suhkrut. Solo oli seal mingi sõna. See sõna mulle sobis.
“Solo,” ütlesin ja sain suure musta kohvi suhkruga ja jäin mõttesse, kas gracia on tänan itaalia või hispaania keeles või mõlemas.
“Tänan,” kohmasin kohvikumungale.
Rüüpasin suures tühjas kohvikusaalis oma varahommikust tulikuuma masinakohvi ja sirutasin talvehommikuses karguses (mis oli just nagu Kloogaranna suvehommikune) oma konte.
Peab vist kuskile mõneks ajaks pidama jääma, tundsin korraga. Vaatab õige kaarti, mis kohad siin on.
Ma polnud ette planeerinud, et kui tuleb soe, jääme laagrisse, aga nüüd tundsin, et teine mina minu sees oli vaikselt seda plaani pidanud, ilma et mu mõtetele varem mingit märku oleks andnud.
Hm, siin on Valencia? Nats liiga suur linn. Nats liiga tuntud. Selle Valencia lasen veel mööda, ehk kuskil Alicante juures? Saaks lõpuks merre ujuma.
Paar pilvist päeva Don Cactuse kämpingus
Kodutugitoolist vaadates tundub reisimine ahvatlev seiklus.
Ja reisil olles on tihtipeale üks häda ja viletsus. Su päev koosneb mingi koha otsimisest, kaart pihus ja prill ninal, reisikaaslastega nägelemisest, enamasti sööd sa halba toitu ja enamasti kulutad sellele mõttetult palju. Ja kui kõik on korras, elukoht ja ninaesine olemas, päevad paigas, tundub, et teha pole suurt midagi – ainult puhka, siis sigineb sisikonda talumatu äng ja rahutus – miks mitte midagi ei toimu? Muudkui laveeri stressi ja logelemise vahepeal õhukesel jääl.
Olete ju lugenud, et hingerahu ja õnnetunde annab pinge ja lõdvestuse, stressi ja logelemise õige vaheldus ja doseerimine? No automatkal saate seda kõvasti treenida. Ja ühtteist veel.
Ma olen paar korda käind grupitöö koolitusel. Aga ega nii head grupitöö ja ajurünnakute ja suhtekorralduse koolitust, kui perega automatkal, te raha eest ei leia. Kõrgema koostöökoolituse läbimiseks soovitan kaasa võtta mõned imikud ja väikelapsed, kelle rütm on teie omast erinev ja kui on, siis mõned koduloomad, kelle seltsis aeg-ajalt oma armsate grupikaaslaste juurest põgeneda.
Eksib see, kes arvab, et grupitööd ja tegutsemist on võimalik päriselt selgeks õppida, et ühel päeval saab öelda – sooh, nüüd on see vigur mul selge nagu jalgrattasõit. Tutkit, brat. Midagi saad sa selgemaks, kui punnitad, aga esineb ka tagasilangusi. Suure õppimisega õnnestub mõnel õppuril ka lollimaks saada. Esineb hetki, kui paigalseismiseks tuleb kõigest jõust joosta.
Tülisid aitab automatkal ja muus grupiharjutuses vältida, kui sa ei võta üritust ja kaaslasi liiga tõsiselt. Aga siin on piir. Kui nad sulle üldse korda ei lähe, ei võta nemad ka varsti sind tõsiselt, nii kaaslased kui üritus ja siis oled sa, mees, kuses.
Kuidas see tüli tekib? Väga lihtsalt. Sa oled viis korda auto ja haagisega valest kohast ära keeranud, sul on kaart ühes ja autorool teises käes ja hammaste vahel teine kaart ja ühe silmaga vahid sa teed ja teisega tahavaatepeeglisse, et kui palju sa haagiseratastega Hispaania kitsastel külavaheringteedel üle keskmiste äärekivide kärutad, et ega haagis ümber ei hakka minema. Ja naine istub su kõrval, titt rinna otsas ja suu kriips, sest korra juba juhatas ta sind sinu arvates valesti ja sa ei suutnud suud pidada ja käratasid ja siis sõitsid ise veel viis korda valesti. Ja poisipõnnid muidugi nägelevad tagapingil ja nõuavad järgmist kommi ja siis nad näevad tee ääres mänguväljakut ja lõugavad kooris: «Mänguväljak, issi, tahan mänguväljakule!”
Ja kui sa ei reageeri, tõstavad hääle tooni võrra kõrgemale, andes mõista, et kui demokraatiat ei tule, tuleb revolutsioon ja nutujoru. Siis… nojah, siis ole mees ja ära mine endast välja ja ära kärata: “VAIT KÕIK SEE MEES,