paik) ja teinud digikaameraga portsu merepilte ja kleepinud neist kokku pika Tarifa panoraami. See pikk pilt vedeles töö juures Mare aknalaual ja ma käisin vahel, kui Mare parajasti jäähokit mängis, seda salamisi vaatamas.
Pildid kohtadest ja inimestest on tihti huvitavamad kui need kohad ja inimesed ise, sest pildid käivitavad fantaasia, aga kui sa selle koha või inimesega juba koos oled, siis mida sa enam fantaseerid või luuletad, siis on puha proosa kohal.
Ja mul oli kiusatus korra oma silmaga vaadata, et kuidas see Mare Tarifa tegelikult on. Ehk olin ma Tarifast unistamisest tüdinenud ja tahtsin peas uutele unistustele ruumi teha.
Sõitsin läbi öö Tarifasse.
Tarifa on räämas rannikulinnake. Palju rohkem räämas kui turistide Hispaania, Costa del Sol näiteks. Mulle meeldis. Päris elu käis, mitte turistlik ja turistidele elu teesklemine.
Esimest korda nägin Hispaanias, et politsei oli mingid sellid auto kõrvale üles rivistanud ja puistas põhjalikult nii taskuid kui autot (politsei annab rahatoojast turistile rahu, sa võid ta kõrval punase tule alt läbi sõita, ta vaatab mujale). Teadagi miks. Marokost tuleb odavat hašši tonnide viisi sisse. Nii odavat, et seda tasub isegi riskide kiuste läbi poole Euroopa Hollandini smugeldada, kus saab kanepitolmu- ja puruplönnid juba täiesti legaalselt hea vaheltkasuga maha ärida.
Kui ma aastakeseks Hispaania piirivalvesse tööle saaksin, oleks mul piisav know-how, et hiljem narkokulleri- või diilerina oma lapsenatukesed muretult suureks kasvatada ja läbi paremate koolide jalutada. Aga kes mind Hispaania piirivalvesse tööle võtab.
Sirvisin kohaliku ingliskeelse lehe Sur töökuulutusi – ehk hakata mõne lordi kokaks või kojameheks, aga siis tuli meelde, et ka pärast Eesti Euroopa Liitu potsatamist ei lase hispaanlane näljast eesti võõrtöölist veel hea mitu aastat niisama vabalt sisse, aga need lordid tahavad sind ainult siis, kui saavad legaalselt tööle vormistada ja ei unusta seda ka tööpakkumiskuulutustes mainida.
Aga Maroko kanep lastakse teinekord juba poole Gibraltari lahe pealt poide otsas Hispaania poole triivima. Kui teil isu väga suur, võite siin ju mere ääres passida, äkki saate mõne portsu enne narkodiilereid ja piirivalvepatrulle kätte. Aga tõenäoliselt ei tasu see siiski ära, sest kaua soolases Vahemeres ligunenud kanep ei pidand kedagi enam pilvedesse viima, mina ei tea, mis selle asjakäigu keemiline seletus olla võib. Sestap tasub teda ostagi ainult usaldusväärselt diilerilt, muidu juhtub nagu mu hea eesti kamraadiga, kes pani suure hulga oma Eesti õppelaenust hispaania diilerite tasku ja sai põhku, mis silmi krilli raasugi ei ajanud.
Tiirutasin seal öises Tarifas, mis oli räpane ja melanhoolne, selline Antonioni filmi kangelase tunne tuli peale. Et olen üsna üksi siin ilmas, üksildane kangelane ja lõiganud end hooletult lahti kodust ja kodumaast, aga siis kasvab mu üksindus talumatuks ja tahaks ehk mõne võõra inimesega baaris paar sõna vahetada, aga ainult paar. Inimlikku lähedust ja mõistmist ma enam ei usu ja läheduse-püüdlejaid ei talu. (Võimalik, et ma käingi välismaal mitte välismaad, aga oma erilist välismaamelanhooliat ja hulkurimina otsimas.)
Jäin jälle korraks mõtlema, et miks Rimbaud Aafrikasse läks ja relvakaupmeheks hakkas ja ei tahtnud enam geniaalne prantsuse luuletaja olla, aga nagu ikka ei viinud see juurdlemine mind mitte kuhugi.
Keerasin auto otsustavalt ringi ja sõitsin pisut tagasi, kus tee ääres on rida putkasid, mis Maroko praamidele pileteid müüvad.
Kell oli poole kahe paiku hommikul, aga piletikassa lahti. Mõnus noorepoolne sell uneles seal.
“Maroko praamipilet? Viisa sul on muidu või?”
“Ei ole. On mul seda vaja?”
“Mis pass sul taskus on?”
“Eesti.”
See poissi ei üllatanud. “Oota, ma vaatan.” Ta võttis võidunud paberilehe ja uuris: “Ida-Euroopa, jah?”
“See ta on.”
“Sul on viisat vaja, aga ma arvan, et sadamast sa saad selle osta.”
“Praegusel kellaajal?”
“Väga võimalik, aga selles pole ma päris kindel.”
Selge, marokolane teenib eurooplast Marokosse lastes viisade pealt väikse kõpsi, sel ajal kui ise illegaalina Hispaaniasse aerutab. Siin on neid miljonite viisi. Aga kus neid pole. Ja keda siin pole. Kui eestlasi oleks sama palju kui marokolasi, ei soendaks ennast Marbellas ainult Sõõrumaa ja mõned Eesti kriminaalid. Mulgikapsahaisu oleks täis kõik nurgatagused. Praegu olen ma kuu aja jooksul kohanud ainult kahte, aga võib ka olla, et kui ma Hispaania uulitsatel oma lastega valjuhäälselt kraaklen, ei täi viisakam eestlane tulla tere ütlema.
Rehkendasin, et kui ma ostan piletid autole ja perele ja viisad kah, siis… Okei, rämbouuring ja Dakari ralli radade läbimine Marokos jääb järgmiseks korraks, aga kindel, et see peab juhtuma oma käe peal ja autoga. Või äärmisel juhul tsiklisadulas.
“Mis teeme, tagasi koju Carchunasse?” küsisin Tiinalt. Lapsed lasid tagapingil juba öist nurru, üksteise otsas hunnikus nagu kari kutsikaid.
“Jah, aga see Gibraltari kalju, see on ju ka kuskil siin?”
“Vist on.”
Gibraltar ongi ju ainult üks neljasaja meetri kõrgune kivitükk kaldaäärses meres, inglaste majad allservas.
Jäin mõtlema, et mis sott see Gibraltaril kuninganna Elisabethiga viimasel ajal on. Ah, tont seda teab. Korraga tekkis mul tahtmine järele vaadata, kas Gibraltaril on parem- või vasakpoolne liiklus, kas maksab nael ja kas on olemas inglise telefoniputkad, pubid ja Bobby’d. “Lähme vaatame siis.”
Gibraltari kalju all, otse väikest kaljupoolsaart Hispaaniaga ühendava maakitsust täitva lennuvälja ees on piir. Inglased on sellele jalatäiele maale mahutanud ära lennuvälja, aga kuna lennukite maandumiseks pole õieti ruumi, siis läheb maantee Gibraltarisse otse üle lennuvälja, niipalju kui ma aru sain. Vähem lennuk saab ilmselt enne autosid pidama, aga kui suurem jurakas taevast alla tuleb, siis peab neile vist teed andma.
Ja piiril – esimest korda pärast Poola-Saksa piiri – küsiti meilt passi.
Me olime ära unustanud, et meil passid on. Tuhnisin ringiratast taskuid pidi ja ennäe, avastasin oma passi, kuhu laste pildirida minu nõudmisel sisse kleebitud. Aga Tiina pass oli lootusetult kadunud.
Hispaania piirivalvur rääkis hispaania keelt ja ainult. Võtsin Gibraltari piiriprouaga jutu üles. Too oli mõistlik: “Mina laseks teid Gibraltarisse sisse küll selle ühe passiga kamba peale, mul ükspuha, aga hispaanlane ei lase teid Hispaaniast välja.”
Mulle tuli meelde oma viieteist aasta tagune juhtum Taani-Saksa piirilt. Sakslane avastas, et olime olnud Saksamaal illegaalselt, võttis trahviks kogu meil kaasas olnud sularaha ja küsis Taani piirivalvurilt: “Sa lased nad sisse või?”
Motrilist ostsin kaks paari kingi, ühed on praegu jalas
“Miks mitte,” arvas taanlane ja virutas templi mu passi. Ah, mu kiiva kiskunud tunne läks siis äkki jube heaks.
Ma olin lootnud, et piirijama Euroopas on eestlasele jäädavalt minevik. Aga looda sa.
Keerasime auto ringi ja sõitsime piirilt minema. Läbi öise Marbella ja Estepona (see linnake mulle meeldib, täitsa minu feng shui on seal), läbi Maiaga serva. Targu mitte tasulist kiirteed, aga paralleelselt kulgevat muiduteed pidi, mis on sama hea. Mööda Nerjast, kus hollandi kamraadid Mariet ja Jaap peatuvad, La Herradurast, kus ma tormiga vaevu merest välja sain (aga torm oli siuke, et hoia päri või vastutuult suud pärani, jube raske on õhku kopsu sisse sikutada), Almunecarist, kus Kristi ja Sven kunagi kolm ööd-päeva paadi all elasid, Motrilist, kus ma marokolaste juures internetis käin istumas ja kus on üleval silt: srotšnõje denežnõje perevodõ (ma kuulan ka siin autos valjusti vene muusikat, Jankat ja Leningradi, aga kui ma Vahemere kuurortides vene keelt loen või kuulen ja seda juhtub, vajub tuju tossuks); kärutasime veel läbi Torrenuevast, kus paistab olevat litsimaja ja oligi