ei andnud rahu.
Nädala pärast avastas Tiina haagissuvilat koristades oma passi. Haagis on nii väike, et kui sa ühte haagiseotsa korda tahad saada, loobid asjad sealt teise otsa. Ja siis teed teist otsa korda ja loobid kõik asjad jälle esimesse otsa. Aga pärast on ikka hea tunne, et kodu on koristatud. Ja hea enesetunde leidmiseks ju igasuguseid asju teemegi, kondame mööda maailma kuhugi välja jõudmata.
Nonii, lähme Carchunast Gibraltarisse teisele katsele.
Kas saame koos kuulsate Gibraltari ahvidega mööda Gibraltari kaljut ringi ronida nagu kari eesti ahve või ei. Tjah, kas sinna neljasajameetrise kalju otsa ikka saab või ei ja kas ronides või rongiga ahviraudteel.
Tiina pani passi taskusse ja pakkis piknikukorvi. Hispaanias polegi suurt muud teinud, kui käinud siin ja seal mägedes või mere ääres pikniku pidamas. Piknik on hea ettekääne päevaseks tretiks ilusasse kohta. Kui on tõrge minna Piia kaasa antud kaardil tähistatud või Let’s Go reisikataloogis kirjeldatud turistipaika. Näiteks turistidest puutumata mägikülla, mis loomulikult kubiseb turistidest, kes seda puutumatust jahivad. Ei, ma liialdan, kaart ja reisijuhid on head õhtul õlle kõrval vaadata, aga sa ei tohi neist liialt sõltuda, ega neid liialt uskuda.
Jama usun, et järgmisel talvel võin ma avastada Tiina Kloogarannas piknikukorvi pakkimas ja küsida: “Sa mõtlesid piknikule minna?”
Jah.”
“Nüüd talvel, kuhu?”
“Eks ikka Hispaaniasse.”
Siis pakun ma küll Maroko välja või eksootilisema Lääne-Sahara. (Aga mitte Alžeeria, sest see on nii eksootiline, et mõned eksootikahuvilised turistid jäävad seal lihtsalt kadunuks. Siingi kohtasin internetikohvikus inglast, kes suure eksootika seest Zimbabwes pääses vaevu eluga ja nüüd eelistab seda eksootikat internetist jälgida.)
Teel Gibraltarisse astusime läbi Larry kõrtsust (sildi järgi Larry’s Pub Tarn Tarn saad sa kohe aru, et õlu lastakse siin pindistesse klaasidesse). Ehk on Larry näinud va sakslast, kes oma vastremonditud villas odavat elamist pakkus. Mulle oli jäänud mulje, et Günther on üks paljudest, kel oli tulnud täpselt sama mõte, mis mul. Tuleks osta Hispaanias maja, see korda teha, osa aega elada seal ise, ja osa aega välja üürida. See mõte tuleb kõigil, kes siin käivad, aga Günther on selle teostanud ja nii veendunult, et elab pea kogu aeg siin.
“Tere, Larry. Ole hea, üks alkovaba ja cappuchino. Güntherit oled näinud, Larry?”
“Güntherit? Oo, jaa. Ta oli eile siin. Või täpsemalt eile pärastlõunal ja täna varahommikul.”
“Siis ta vist täna niipea välja ei ilmu?”
“Siesta ajaks kell kaks on ta kohal nagu iga päev.” (Kui kõik korralikud Hispaania asutused, poed, mitte kõrtsid, on kella kahest viieni siestaks suletud, siis sisserändajad lõikavad oma profiiti just siesta ajal ust lahti hoides.)
Otsisin taskust Güntheri numbri ja kõlistasin. Kutsus pikalt. Olin juba punast klahvi vajutamas, kui Günther toru võttis. Taevake, kuidas ta seal teisel pool hingeldas.
“Günther, mu jumal, see hea Hispaania elu hakkab su tervisele, hoia ennast. Ega sa vist praegu oma Monte los Almendroselt alla Larry juurde ei tule?”
“Ei. Ei. Ma olen liiga väsinud. Pean kõigepealt basseinis käima.”
Nonii.
Kange tahtmine oli Larrylt küsida, et kuidas Günther pärast pikka õhtut Larry Tarn Tarnis üles mandlite mäele oma villasse jõuab. Kas ta kutsub teinekord kõrvallinnast Salobrenast takso?
Aga enne kui ma suu jõudsin avada, küsis Larry, silm kah pisut punakas, aga plekitu valge särk seljas ja maru hea tuju näos nagu alati ja see pisut punakas silmgi pritsis lausa tulesädemeid. Larry päris: “Kuhu siis eestlased nädalavahetusel lähevad?”
“Mõtlesime Gibraltarisse minna.”
“Oo, seal tasub käia.”
“Mis mõttes?”
“Otseses mõttes. Suitsupakk ja napsupudel on seal ju hulga odavamad.” Larry seda asja teab.
“Maksuvabad, jah? Siis me oleme ju täitsa valed inimesed Gibraltarisse minema. Meil on juba poolteist aastat peres, nagu meie sõbrad venelased ütlevad, kuiv seadus, Larry.”
“Noo, Peter, siis sa pead Tiinale suure pudeli lõhnaõli ostma, jäta meelde.”
Õige-õige, mõtlesin ma Gibraltari poole kärutades. Gibraltar on ju maksuparadiis. Hm, peaks õige kah Gibraltaris oma maksuvaba firma ära registreerima. Kurat, et me pühapäeval ka pidime Gibraltarisse minema, kus ma täna oma firma registreerin. Nii jäävad mu miljonid veel teenimata. Kogu mitmetunnise tee Gibraltarisse kaalusin, mis nime ma oma maksuvabale firmale panen. See, millega mu maksuvaba firma miljonilisi kasumeid tekitades tegelema võiks hakata, tundus mulle üsna teisejärgulise teemana. Ilus nimi on palju tähtsam.
Malagast mööda sõites kiikasin ühe silmaga, kus on need maavärinas kokku kukkunud majad? Äsjase maavärina epitsenter oli küll Maroko rannikul, aga Malagaski oli maju kokku kukkunud. Lehes nägin efektset pilti, kus vana naine istus nõutu näoga kivihunnikul, mis veel eile oli ta maja olnud.
Aga Maiaga tundus päikesepaistes terve ja muretu.
Otsustasin, et nagu ikka, on fotograafid ainsast Maiaga kokkukukkunud majast head pildid teinud ja need nüüd levivad Reutersi abil üle maailma, aga mõni Maiaga äärelinna joodik pole maavärinast kuulnudki.
Minagi lugesin paar päeva pärast suur värisemist lehest, et maa oli värisenud ka meie juures. Aga siin surfirannikul on igal ööl nii suur tuul, et haagis kõigub nagunii kogu aeg siia-sinna. See kiigutamine teeb muidugi nii hea une, et väiksem maavärin jääb täiesti mu valju norskamise varju. Kui pool ööd välku lõi, see ajas üles, aga kui kolmene Rulli arvas, et küllap jumal teeb meist välklambiga pilti, siis ma sain aru, et asjad on korras ja jäin uuesti magama, juureldes omaette, missugune jumala fotoalbum välja näeb ja kas me oleme seal aukohal või kuskil tagalehekülgedel.
Pühapäeval Gibraltari-Hispaania piirile jõudes oli pilt teine kui eelmisel korral öösel. Nüüd sain ma aru, miks on enne piiri pikk liigeldi loogeldi kõvertee mere äärest läbi. Need kõverused olid nüüd kõik autosid täis. “Oh, shit,” mõtlesin ma, “kas need on kõik hispaania kõrtsmikud, kes Gibraltarist odavat viina ja suitsu käivad toomas?” Ma ei tea, aga võimalik, et paljud neist tõesti vähendasid perekonna kuu joogieelarvet väikse Gibraltari-tiiruga. Igatahes kui me hilisõhtul Gibraltarist välja sõitsime, peatas meid Hispaania piirivalvur: “Nii, ja palju teil alkoholi ja suitsu kaasas on?”
“Ei ühtki pudelit, ei ühtki pakki suitsu.”
Hispaanlane vaatas uinuvat lastekarja, vaatas räämas autot: “Olgu siis, head teed.”
Kindlasti teen ma talle liiga, kui oletan, et ta arvas, et kui ta meie salasuitsud ja joogid autost üles leiaks, siis oleksid need kõige odavamat sorti, sellised, mida ta ei joo, ei tõmba ega müü.
Autojärjekord piiril oli nii heidutav, et kui ma poleks olnud juba teisel Gibraltari-katsel, oleksin ma ilmselt otsa ringi keeranud. Nüüd tundsin, et tagasipöördumine tähendanuks, et peame veel kord tulema. Okei, avasin lõõmava päikese all vaevaliselt liikuvas konditsioneerita autos meretuultele aknad ja võtsin sappa.
Pisike hispaania vanamees suure korviga kõndis piki autoderivi, müüs pähkleid.
Tunnikese pärast olime piiril ja seekord ei huvitanud Hispaania piirivalvet meie passid. Okei. Sõitsime üle Gibraltari lennuvälja ja kohe tundsin, et järjekorras seismine on tasutud. See siin oli killuke inglise vaimu ja elustiili. Vasakpoolset liiklust küll mitte, aga pubid ja inglise telefoniputkad olid omal kohal ja nael maksis. Euro enamasti ka. Tiirutasime läbi linnakese, aga see on vaid mõnisada meetrit pikk ja selge, et peagi hakkad otsima kohta, kust Gibraltari kalju otsa pääseb. Linna keskelt läks köisraudtee, aga see justkui seisis. Otsisin teisi teid. Kanäe, sealt viis kiira-käära autotee mäkke. Kiira-kääratasime ja jõudsime kassani.