ja limpsis kolmandat kannutäit. Pea oli parajalt soe. Martinil oli kahju,et Jim ja Melly ära läksid. Nüüd oleks ta tahtnud tüli norida. Tühja kah! „Küla on sama,” jätkas ta baarmani küsimusele vastamist. „Inimesed on nagu samad, aga miski on pagana võõras.”
Vick Millan naeratas:
„Tahad, ütlen sulle?”
„Noh?”
„Sa ise oled endale võõras.” Vick oli turske, vanemapoolne mees lahja põskhabemega, kes juba kakskümmend aastat oli siinsamas külas kõrtsipidajaks.
„Pole nagu märganud.” pomises Skeet endamisi.
„Sa ju tead,et ma ei valetaks. Vaata õige peeglisse! Kui sind ära viidi ja kogu see rämps alles peale hakkas, olid sa poisike. samasugune nagu su sõbrad – Jesse ja Brick ja Jim ja kõik teised… Aga mis sinust on saanud?! Õlad tublisti laiemad ja…pilk selline, et ajab kananaha ihule. Ära pahanda, aga täitsa tõsiselt, see mõjub ka mulle.”
„Tõesti vä?” skeet Martin pahvatas valjusti naerma. Õlu võttis lihased pehmeks ning seekord oli naer täiresti siiras.
„Tegelikult olen ma ammu mõelnud,et…” alustas Vick ettevaatlikult. Ta ju teadis, et see, mida tahab öelda, ei meeldi Martini-poisile. Et Skeet on nii jonnakas ja endasse sulgunud,et temaga sellest rääkida on peaaegu mõttetu. Aga proovida siiski kõigest hoolimata võiks. „…Et sa peaksid midagi ette võtma või nii.”
„Mille suhtes?” Kohe jälle see tuttav, ettevaatlik pilk, kaitsepositsioon, kahtlus.
Vick Millan pidi ohkama. Küll selle poisiga on raske hakkama saada! Ta silmitses enese vastas,üle leti istuvat Skeeti. Aastaga oli see tohutult muutunud. Millanit tegi murelikuks see Martini olek iseenesest. Varem oli ta küll kinnine, nagu ka tema isa, kuid siiski usaldav, naeratas, suhtles igaühega. Aga nüüd näis Millanile, nagu oleks poiss alati pinges, mingiks rünnakuks valmis. Võib-olla isegi nagu hirmul. Ta kahtleb igas su sõnas ja kahtlustab igaüht. See aasta seal trellide taga mõjus temale katastroofiliselt. See muutis teda nii põhjalikult, et oli raske endist Skeeti äragi tunda. Ja juba Millan peaaegu kahetseski, et üldse seda juttu alustada julges. Kuid nüüd tuli see ka lõpetada, saagu mis saab. Kuid Skeet pole mees, kes läheks oma mainet parandama.
„Võib-olla peaksid sa minema Dixonite poole ja neile selgeks tegema,et sa pole Marki surmas süüdi,” pakkus Millan ohates.
Skeet neelatas kramplikult.
„Huvitav, kuidas? See ei anna ju neile Marki tagasi, eks ole. Nad ei andesta mulle.”
„Võib-olla siiski, kui minagi kaasa tulen ja puha. Nad peavad lõpuks sellest vihast üle saama.”
„Noh, kui nad usuvad,et mina nende poja ära tapsin, siis ei muuda seda küll miski. Ja nad usuvad seda.”
„Sa ei tapnud. Kes seda iganes ka ei teinud, aga SINA teda ei tapnud! Tee neile see ometi selgeks! Sa pead enda eest võitlema!”
Skeet pomises tasa, vaadats oma tühjeneva kannu sisse:
„Ma võitlesin. Sellest on terve aasta möödas. Jäta mind rahule!”
„Mine ja räägi neile, kuidas tgelikult asi oli.Las ma panen baari kinni ja viin su autoga sinna. Võtan pool rünnakust enda peale.”
„Ma lähen üksi !” otsustas Skeet Martin äkki.
„Vaevalt nad sind nii lihtsalt kuulda võtavad,” kahtles Millan.
„Vahet pole.” Ta jättis ütlemata,et niikuinii vihkavad teda siin külas kõik, kel vähegi mõistust peas. Ta võiks külaplatsil sama hästi end avalikult süüdi tunnistada ja lasta end risti lüüa. Sel pole mingit vahet.
Tõusis järsult ja lahkus kiiresti kõrtsist, olles kaasa küsinud pudeli lõhnavat vaarikalikööri. See oli küll ülearune ja mõttetu asi, ent ta arvas,et kui teda tuppa ei lasta, siis kingib selle pudeli hiljem mõnele tüdrukule,et lihtsalt kaelast ära saada.
Enne veel, kui mõtted hirmupisikut külvata jõudsid, istus ta oma „Harley„sadulasse ning võttis suuna küla lõunaserva poole, kus all metsa ääres asus Dixonite vaesevõitu talu.
Ma teen selle ära! – mõtles ta kasvava hirmuvärinaga hinges. Teen ära! Et tõestada Millanile, et ei karda! Et kõik lõpuks uskuma jääksid, et ma olen puhas! Keegi ei saa enam mu süüd tõestada, sest ma OLEN puhas! Aga hirm oli ikkagi, olenemata sellest, et ta siiski sõitis vapralt otse Dixonite värava taha.
Olles kindlalt peitnud pudeli jope sisetaskusse,kõndis piki kitsast rada ukse juurde. Lillepeenrad olid kahel pool rada. Vaevu alles tärkavad taimed. Veidi aega ja kõik lööb siin õitsele. Ta mäletas niisuguseid kevadeid. Dixonite aed oli külas tema arvates üks ilusamaid.
Koer haukus toas.
Ta võttis endale aega. Seisis,käed taskus ning vaatas pimedust, mis oli laskunud ajal, mil ta Millani kõrtsis oma õlut trimpas. Nüüd tihenes see ruttu sünkmustaks. Taevas oli pilves. Skeet imestas õhtu kiire saabumise üle.
Koer jäi mõne aja pärast vakka. Ta püsis vaikselt ukse taga. Surus hetkeks selja vastu krobelist seina koja ukse kõrval. Oh. pagan! Kui palju oli ta siin omal ajal käinud… Tihti siin Marki ema tehtud toitu maitsnud ja kohvi joonud. Mõnikord öösekski jäänud, kui oleng liiga pikaks venis ja ratast polnud käepärast… Mark oli sõber. Niikaua, kuni tuli riid Fanny pärast ja kõik hakkas veerema allamäge…Kaks nädalat tülitsemist, ta püüdis Fannyt endale hoida. Paar juhuslikku lõuahaaki. Nad peaaegu leppisid lõpuks ära, sest Skeet pidi alla vanduma. Fanny valis Marki. Polnud midagi parata… Ainult kaks nädalat.Ja siis tuli too pauk! Skeet mäletas seda päeva ja ööd nagu üht eredalt meelde jäänud, segast unenägu. See oli kõik nii absurdne,et ta vahel siiamaani ei uskunud,et see tõesti oli tõsi. Ta ei saa iialgi enam sellest üle,ta lükkas selle oma mälu tagasoppi varjule ja niivõrd kindlalt, et ükski võmm ei suutnud seda sealt välja kiskuda. Ta aina vaikis, unustades sootuks,et ta polegi tumm. Või siis vandus,et ei teinud seda. Ta vandus ja vandus – igaühele, – kuni jäi lõpuks isegi seda uskuma. Kuni jäi uskuma advokaat ja isegi kohtunik ise. Siin ta nüüd siis seisab, lõpuks vabaduses tagasi. Taas vanade Dixonite ukse taga. Ainult Marki enam ei ole. Ja kuigi süü jäi tõestamata,ei kahtle keegi,et just Skeet on Marki surmas süüdi. Kust nad seda teavad? Skeet ise on ainus, kes teab, mis tookord juhtus, kuigi selleski on palju küsimärke. Miks? Kuid sellest ei räägi ta ilmselt enne, kui vaid oma surmatunnil. Aga NEMAD teavad sellest ikkagi!
Lõpuks söandas ta siiski uksele koputada ning koer, kes vahepeal rahunenud, pahvatas uue hooga haukuma.
Hetke pärast avanes uks.Perenaine, Lisa Dixon, hukkunud Marki ema, vaatas teda pilguga, millesse segunes andestamatu viha, ahastus ja tohutusuur kurbus. Ilmselt olid seal kõik tunded, mis kogunevad ema hinge, kes on kaotanud ainsa poja ning seisab ühtäkki lävel, vastamisi väidetava mõrtsukaga.
„Mida SINA siit tahad?” küsis ta külmalt. Vastu ootusi oli mrs.Dixoni hääl kähedalt vaikne. Pigem väsinud, kui vihane. „Miks sa siia tulid?”
Skeet langetas pea. Pidi vägisi sõnu endast välja suruma:
„Ma…ei teagi täpselt…tahtsin rääkida…”
„Millest on sul minuga rääkida, Skeet? Sa oled purjus. Mine parem koju magama, enne kui taas mõne lollusega hakkama saad.”
„Ma olen rahulik, ausõna. Sa ju tead,et ma naljalt märatsema ei hakka.”
„Tõesti või?” Lisa muigas teadvalt. „Mis vahet sel on? Sa tapsid mu poja.”
„Issand!” oigas Skket, haarates pea käte vahele.See algab jälle! Süüdistamine, igal sammul – SINA TAPSID! SINA!!! Kuidas ta võiski arvata, et…Ta ütles :„Ma ei teinud seda! Usu mind ometi!”
„Miks siis…?” Mrs. Dixon sattus korraks segadusse. „Hea küll, eks tule siis sisse!”
Skeet astus perenaise kannul tuppa ja märkas jälle, kui madal on uks. Ta pidi lausa pea õlgade vahele tõmbama, et edukalt uksest sisse mahtuda. Millanil näis olevat