Iseendal jalus. Erika Nessel

Valgekülast!”

      „Neetud ebardid, kes kurat te olete? Ma tunnen su häält!” Skeet sai hädavaevu põlvili, puutus peoga lõhkist huult. Veri kõditas lõuga. Tal oli tunne, et hambad kõik korraga pudenevad kohe suust. Parem käsi oli endiselt võimetu liikuma.

      Mees haaras kahe käega tal rinnust ning lükkas kivi najale istuma. Skeet vajus seljaga jõuetult vastu kivi. See oli suur, paras tugi… Paanika hakkas pikapeale võimust võtma.

      „Ta ise lubas mulle maksta!” hüüdis Martin, püüdes end kuidagi õigustada. „Ma tahan vaid oma teenitud raha!”

      Mees kummardus veidi. Uus lõuahaak võttis mõistuse ähmaseks, kuid ta jäi istuma.

      „Võmmidele oled sa paras kompu! Nad võtavad su ette väljapressimises ja Dixoni-asja saad uuesti kaela. Ma luban sulle, kutt, vanglas läheb su elu väga kibedaks!” selgitas mees poolsosinal. Selle hääl oli neetult tuttav, aga ärevuses ei suutnud Skeet ikka veel mõista, kes?

      Suu valgus verd täis, ta pidi sülitama.

      „See on lõpetatud,” pomises Skeet Martin läkastades. „Nad ei saa enam midagi teha.” Samas ta teadis, et saavad. Muidugi saavad!

      „Terve see küla on sinu vastu. Kui sa Faehleyst kaarega eemale hoiad, anname sulle natuke aega. Võtad oma seitse asja ja hakkad Valgekülast rahulikult astuma. Me tuleme sind isegi saatma!” Mees irvitas. „Kui me sind homme pulmaliste lähedal näeme, saad uue keretäie! Usu mind, me ei tee sinuga nalja!”

      Skeet kobas vasaku käega, leidis paraja kivi ning tõmbas selle ettevaatlikult teiste kivide vahelt välja. Mees oli endiselt kummargil, vaatas talle otse silma, oodates ehk vastust. Pimedus varjas Martini liigutust ning tormilaine valas nad mõlemad veega üle. Löök õnnestus hästi. Küljelt otse ähvardajale vastu rinda. Kivi oli peopesast kenasti suurem ja raske ning mees põrkus selle hoost tagasi. Sellisega võiks ribid murda! – mõtles Skeet rahulolevalt, kui tüüp käpuli maapinnale kukkus ja sinna kägarasse oigama ja ropendama jäi.

      Aga teine oli veel. See tuli ja kiskus Martini püsti. Skeet üritas vasaku käega end kaitsta, kuid mitu hoopi kõhtu tegid jalad nõrgaks. Ta lohises komistades üle kivide, kus vesi vaid põlvini ja kukkus lõpuks plartsatades külma vette. Rabeles elu eest, kui mees ropult sõimates teda korduvalt vee alla kastis. Martin oli nüüd täiesti paanikas. Mitu korda vaatas loksuvat vett enda ümber ja rebis end taas vaevaga pinnale. Meeleheitlikult ahmis õhku, enne kui uuesti sai jõuga vee alla surutud. Lõpuks hakkas jõud raugema. Ta oli alla andmas. Hallus vallutas mõistuse, tegi tuimaks. Ainus võimalus on veidi teeselda, vilksatas kusagil mõte. Ta püüdis hinge kinni hoida ja mitte rabeleda. Seepeale jäeti ta lõpuks rahule. Ta hõljus tühjuses ja nii tundus mööduvat ilmatu pikk aeg. Mälestus Mellyst kerkis pildina silme ette. Melly! Ta pidi Mellyt sest abielust päästma! Järsku tõstis ta pea ning rebis end elule tagasi. Vesi oli madal, ta sai käe toetada maha ja tõusta isegi põlvili, aga raskus oli meeletu ja hing täiesti kinni. Meeletult kõõksudes roomas ta lähima kivini ning haaras sellest käega kinni. Üks must siluett õõtsus kalda poole. Alles paar sammu eemal. Ta arvas, et tüüp tuleb tagasi, nähes, et ta ikka veel elus on, kuid ilmselt ei olnud neil kavas teda päriselt ära tappa. Võttis aega, enne kui Skeet suutis esimese suutäie õhku sisse hingata. Kopsud olid lõhkemas, ta karjus ja kõõksus, püüdes vett endast välja oksendada.