viimsegi mõistuse, – arvas ta tookord, ega uskunud isegi, et selliseks teoks võimeline oli. Aga see kõik juhtus olenemata tema enese uskumustest, justkui keegi saatan oleks seisnud selja taga. Ta tahtis selgusele jõuda. Nüüd mäletas ta verd. Miks ta seda varem teadlikult ei mäletanud? Sellest mõnest õllest ei saanud ta olla täiesti mäluaugus. Selline shokk, nagu sõbra tapmine võiks tuua iga mõrtsuka deliiriumist välja. Noh, kasvõi korraks.
Nüüd polnud Martinis enam pimedat viha. Teda ei huvitanud isegi raha. Kord kuskilt oli ta lugenud vanasõna: karda seda, kes sind kardab. Ta teadis väga hästi, et Jim kardab teda. Aga kas ta peaks kartma ka ise? See ei mahtunud pähe. Skeet polnud kunagi kedagi kartnud. Noh, mõnda seal vanglas küll, aga… see õudus oli nüüd õnneks möödas. Ta arvas, et hirmuga on Jim kõigeks võimeline, et vaid tõde ilmsiks ei tuleks. Mis saaks küll Jimmyst siis, kui keegi veel teaks, et Skeet ei läinudki tol ööl Markist lahku?
Ootamatult kostsid majast hääled. Skeet kuulatas, varjas end puude ja suurte kivide varju, mis teeservale uhkuseks alles jäänud. Tee Faehleyde õuele oli hiljuti puudest lagedaks tehtud ja nendegi pärnade elu rippus juuksekarva otsas. Hääled paisusid kriiskamiseks. Ilmselgelt majaelanikud tülitsesid ning see põhiline hääl kuulus naisele. Väga tuttav hääl. Siis paiskus uks lahti ja õue jooksis Melly Archer. Tema kannul kihutas välja Jim. Näis, et püüdis pruuti kõigest väest rahustada, ent tema sõnad seejuures olid kõike muud kui lohutavad. Martinil jõnksatas süda sees. Ta ei tulnud selle pealegi, et ka Melly võiks öösel veel siin olla!
Melly põgenes maja juurest, ilmselt olles kindlalt otsustanud minna ära koju. Jim jooksis talle järele, püüdes kõigest väest tüdrukut peatuma sundida. Olles juba väravast väljas, sai Jim lõpuks oma pruudi kätte. Kostis sõim Melly suust ning kõlasid laksud, kui ta Jimmyle vastu vahtimist lajatas.
Martin liikus kui vari puude vahel maja poole. Ta oli veel liiga kaugel, et vahele segada. Ei saanud ka täpselt sõnadest aru. Ähmaselt taipas ta lausekatkete põhjal, et jutt käib isiklikult temast endast. Mida põrgut ometi? Nad tülitsevad minu pärast?? Igal juhul lubas Jimmy suuremeelselt selle neetud Martini maha lüüa, aga Melly oli kategooriliselt vastu. Mida ma jälle tegin???
Skeet parasjagu muigas selle peale, kui äkitselt Melly kiljatas ning kukkus põlvili, tõusis ja karjus nutuselt, et ei abiellu Jimmyga iialgi!
Just seda soovis Skeet Martin üle kõige maailmas kuulda. Nüüd oli tema kord mängu astuda. Melly on vihane, Melly on hädas. Nüüd tuleb Skeet Martin areenile ja peab maha võitluse oma südamedaami nimel! Skeet tegi kaare ja lipsas hääletult Jimmy selja taha, lõigates tal ära taganemistee maja juurde. Tüli jätkus ja sõnad, mis Melly suust tulid, olid nagu meelega Jimmy iseloomustamiseks loodud. Kümne sammuga jõudis ta neile kannule.
„Hei, pea kinni, semu!” hüüdis ta äkki avalikult tee peale välja astudes.
Faehley pöördus järsult tagasi vaatama, unustades hoobilt oma kihlatu.
„Kurat ja põrgu, mida SINA siin teed?”
„Nii, et saimegi jälle kokku, mis?” alustas Martin ilusti juttu.
Melly tundis teda ära, tuli lähemale. Ta oli hirmunud ja ärevil.
„Skeet? Skeet, mine siit ära! Palun, kuula mind: mine ära!” hüüdis tüdruk tungivalt. Ainult sest polnud abi. Skeet ei mõelnudki enam lahkuda. Liikus ettevaatlikult, rahulikult, piirates Jimmyt kui kiskja. Ta mäletas viimast kohtumist ja Jimmy lubadust kanda nuga alati kaasas. Ta pelgas tegelikult seda võimalust.
„Sul pole õigust siin olla!” käratas Faehley. „See on eramaa!”
„On ikka või? Ja see on su naine, eks ole? Ära aja naerma! Ma näen, et sa lööd oma kihlatut juba enne, kui ta su naiseks saada jõuab!? Sa oled ikka tõesti väärt mees, Jim! Ma pole vanglaski säärast paska kohanud! Ma nüüd arvan, et sa võid üsna rahuliku südamega pulmadest suu puhtaks pühkida. Muidugi, kui Mellyl natuke mõistust peas on.”
„Ta ei räägi sellest kellelegi,” oli Jim kindel.
„Arvadki nii või?” hakkas Skeet õelalt irvitama. „Noh, kui tema sind kardab, siis mind ei takista rääkimast miski.” Ta jälgis Jimmyt. Ikka veel ei haaranud see noa järele ning Skeet oli juba peaaegu kindel, et tal seda polegi. Melly tuli nende juurde tagasi.
„Skeet, ma palun, mine siit ära! See, mis juhtus, on meievaheline asi, see ei puutu sinusse! Pole tarvis, et kõik sellest teaksid!” palus Melly härdalt.
Skeet ei pööranud endiselt Faehleylt pilku. Lasi tahtlikult Melly sõnad kõrvust mööda. Ütles vaid:
„Mine koju, Melly, kõik saab siin korda. Ära muretse, mine koju, kao siit!”
„Jäta nüüd järele, Martin, lõpeta ära! Sa ei pea igal pool tüli norima!” Melly hakkas vihastuma.
Skeet muigas selle peale. Pöördus Melly poole vaatama.
„Mine!” käskis veel kord ja samas kargas Jim talle äkitselt kallale.
Faehley polnud kaklustes eriti osav. Tema jõud peitus äkkrünnakus, kavaluses ja ükskõik, millises relvas. Skeet tundis alati, et eelistaks temaga mitte kakelda. Faehley võtted polnud ausad. Aga nüüd oli teine olukord. Jim oma pettustega ei jätnud enam valikut. Seekord tuli rünnak küllalt ootamatult, et Martin korraks rööpast välja lüüa. Aga ta oli selleks valmis ja võitlus tuli aus.
Melly seisis veidi eemal, vapustusest keeletu ning segaduses. Vahele minna oli liiga ohtlik. Skeet ja Jim olid äkki käsipidi koos ja aina jagasid hoope. Ta ei tahtnud mõnda neist endale saada. Mehed võitlesid tema pärast! Ta väga lootis, et ei pea sellist asja enam kunagi nägema. Ta ei teadnud, keda peaks takistama, keda päästma? Esialgu näisid nad olevat võrdsed vastased. Kumbki ei andnud alla. Mellyle näis, et Skeet pigem mängib, lipsab löökide eest kõrvale, ei löö ka ise küllalt kõvasti. Võib- olla tahab Jimmyt ära väsitada? Jimmy vali sõim andis tema arvamusele tunnistust. Ta muretses Martini pärast, olles veel Jimmy peale küllalt vihane.Samas teadis, et Skeet alla ei jää. Seepärast Melly seisis, hirmust hinge kinni hoides ning ootas, kes peale jääb, et siis nõrgemat päästma tormata. Olgu see siis, kumb tahes.
Äkki keegi neist röögatas. Võitlejad kukkusid hunnikusse maha. Pime oli. Ja ka maja eemal jäi endiselt vaikseks. Tore, et vanad Faehleyd kodust ära on – mõtles Melly millegipärast – muidu oleks juba politseigi kohal. Ta nägi vaid siluette, astus lähemale, et näha, kes on kes.
Üks tõusis vandudes istukile, keeras teisel käed selja taha. See teine vaid ägises vaevu. Kahtlemata oli kaotajaks jäänud Jim. Melly teadis seda ette. Paistis, et nüüd on lahing läbi ja pole vajadust Jimmyt enam päästa. Skeet oli endiselt üllatavalt rahulik.
„Hea küll, kangelane, anna see nuga nüüd siia! Ja et ma seda su käes enam ei näeks!” urises Martin läbi hammaste. Raskelt hingates vaatas ta korraks üles Melly poole. Viskas tema jalge ette lühikese, jämeda teraga pussi. „Vii see rämps ära, tüdruk ja kasi tõega koju! Ära siin juhtunust kellelegi hinga. Mul on su peikaga üks jutt rääkida. Mine koju! Ma tulen sulle varsti järele, et su und pervertide eest valvata. Mine, head ööd, Melly!”
„Sina ära käsuta minu naist!” karjus Jim abitult näoli maas olles. „Võta midagi ette, Melly, kutsu politsei! Ta tapab mu ära!”
Skeet sättis end mugavalt Jimmy turjale istuma ning ainsa sõna saatel: „Lõuad!” surus vastase näo sügavale sambla sisse. Jim ägas ja vandus.
Melly avas juba suu, et midagi teravat öelda, kuid sõnad surid ta huulil, kui ta pidi noa üles võtma. Isegi pimedas nägi ta selgesti verd selle teral.
„Oh jumal, Skeet!” pomises Melly õuduses, vaadates meest, kes karmilt temale vastu põrnitses. Martini näol polnud varjugi võidurõõmust.
„Mine ometi!” käratas see järsult.
See oli käsk ja lõpuks tundis Melly, et peab kuuletuma. Tal polnud aimu, kelle veri on noal, mida ta peos hoiab ning lõpuks viskas ta selle vastikustundega põõstesse. Oli see õige tegu? Vahet pole! Ta ei tahtnud sellest mdagi teada. Kui Skeet haavas