piisani.
„Räägi, mu arm, ma olen su unenäos. Mitte keegi ei saa sellest teada.”
„Unenäos?” imestas Skeet ja tundis samas, kuidas aeg ja ruum libisevad temast mööda. Et silmad on kinni ja käsi ripub jõuetult üle voodi ääre. See tunnetab sõrmeotstega pudelit. Aga Tess oli ikka veel siin. Silmitses teda mõistvalt, hoolivalt. See oli soe tunne, tunda, et keegi niiviisi hoolib.
Siis hägustus ja kadus kõik, kuni ratas pöördus tagasi ning ta seisis seal, järsaku serval koos Marki ja Jimmyga. Nii see lihtsalt oli, et Jim oli nende mõistus ja rahaallikas. Ta oli rikkam kui nemad. Ta jagas kingitusi, kuid ootas nende eest tasu. See oli Valgeküla poiste hierarhia. Jim oli küll nohiku tüüpi ja jõu poolest jäi neile mõlemale alla, kuid tal oli mõistus, mis vääris miljoneid. Nad kasutasid tema ideid ja kavalust. Tema kasutas nende jõudu. Nad vähemalt arvasid, et kasutavad ka.
Mis siis, et Skeet oli tugevam. Nii lihtsalt kujunes ajapikku, et ta allus Jim Faehleyle ega puigelnud vastu. Jimmy nõuanded tundusid olevat õiged. Nii pääses ta nii mõnestki jamast. Alles hiljem, vanglamüüride vahel, hakkas ta taipama, kuidas Jim neid Markiga eluaeg oli ära kasutanud.
Kõik siin järsakul oli täpselt nagu tookord. Jälle nad jõid üheskoos. Oli lõbus ja vihma sadas. Nad olid märjad, aga sest polnud midagi. Automakist kostis AC/ DC laulja kiljuvat häält. See ärritas ja erutas ning alkoholi kõrval pani emotsioonid tööle. Jim hakkas tema kallal nalja pärast norima. Tänitas naiste osas ja mainis Melly kohta paar sõna, mis talle isiklikult südamesse läksid. Mark oli eemal. Ta ei kontrollinud oma rusikaid, äigas Jimmyle vastu vahtimist ja käskis suu pidada. Aga siis jooksis kohale Dixon, ähvardades tõstis käe. Ta tahtis end kaitsta, virutas Markile obaduse kõhtu, nii, et see põlvili vajus. Vihm muutus tugevamaks, kleepis kinni silmad, kipitas. Jim karjus midagi, osutades Markile. Skeet sõimas teda, kaotades oma hääle kõla kuhugi tuulde. Siis tuli Mark tagasi, hullunud pilk silmis. See polnud tema moodi. See polnud enam Mark, keda ta tundis! Õudusega püüdis Skeet teda peatada, kui Mark teda armutult ründas. Ta kukkus, taludes jubedaid hoope. Rohi oli märg ja valu ja tuul… See kõik oli täiesti reaalne. Ta lämbus selle tuule kätte, kui käpuli roomates end ikka veel püsti üritas ajada. Mark ei jätnud järele, ei kuulanud, kui ta haledalt armu palus. See polnud sõbra moodi, mida Mark tegi. Jalahoobid aina sadasid kõikjalt. Kuni tähed taevas kustusid ja rohi omandas veripunase värvi. Ei! See polnud nii! Ta karjus, sülitades verd. See polnud nii! Mark on surnud, mitte mina!!!
Ja nad vedasid teda autosse ja viisid alla mere äärde, metsa tihnikusse kandsid nad teda. Ja vihma sadas näkku ja ta teadis, et nüüd peab surema. Enam polnud valus, ta oli vajunud tundetusesse. Ja ta nägi Mark Dixonit auku kaevamas. Verelõhn ajas südame pahaks. See oli kõikjal tema sees ja ümber. Ta lamas auto pagasiruumis, teadis kõike, mis toimub, nägi kõike, kuid ei suutnud oma keha liigutada.
Sadas paduvihma ning ta teadis, kuidas ülal järsakul kaovad mulda kõik jäljed, mida võmmid avastada võiksid.
Siis visati ta auku. Ebaloomulikult suur oli see tema haua jaoks. Nüüd oli ta jälle elus, karjus ja püüdis taas välja ronida, kuid käed ei ulatanud servadeni. Ühes käes hoidis ta viskipudelit ja miskipärast muretses väga, et see mullaseks võib saada. Nad lükkasid teda labidaga tagasi. Jim ja Mark… Ta proovis jälle. Auk oli tohutult sügav.
„Laske mind välja!”
„Hoia eemale!” kostis järsku selja tagant jube kähin. „Sa oled mõrvar!” See oli ema hääl, kuigi nii võõras, et ta vaevu tundis selle ära.
Ta vaatas tagasi, nägi augu põhjas istumas oma vanemaid. Ema oli isa embuses ja nad vahtisid teda tuima, igaveseks ajaks tardunud vihaga. Emal oli lilleline kleit seljas, isal must, lipsuga ülikond. Nagu tookord, kirstus…Nad ei olnud elus.
Vastikustunne ajas äkki oksele, hirm sundis paanikas rabelema ülespoole, kust veel paistis öö tume, pilvine taevas. Kust sadas näkku vaibuvat vihma… Ta karjus appi, kraapis küüntega mulda ja ulgus kui õudusest hullunud hunt. Kuni nägi ülalt labidatäit mulda endale näkku langemas…
See polnud hirm, polnud ka õudus ega isegi mitte paanika, mille küüsis ta ärkvele tuli. Sel tundel ei olegi nime. On kohutav abitus, saatusele allajäämise tunne, hirm jäädavalt kadumise ees. Nuuksudes kiskus ta padjapüüri nagu mulda oma unenäos. Võttis aega, kuni hakkas mõistma, et see polnudki päriselt. Kuulis ukse avamist ja samme esikus. Ta ei jõudnud veel tõusta, kui juba astus tuppa Chloe Riggs. Segaduses tõusis ta voodis istuli. Chloe naeratas.
„Kas sa magasid või? Su uks oli lahti. Ma hakkasin su pärast muretsema…”
„Nojah, tore, et sa tulid. Ma ei taha praegu üksi olla. Unenäod on hullud.”
„Näed õudukaid, eks ole?” hakkas Chloe naerma. „Tunnen täitsa kaasa. Aga muide, ma ei tulnud su juurde üksi. Pakud sa meile kohvi? Noh, siis kui… riidesse saad?” Chloe silmitses teda hämmastusega, mille põhjust Skeet ei mõistnud. Samas tundis ta jäist külmust kontidesse pugemas ning jälgides Chloe pilku, avastas äkki, et istub voodis ihualasti. Jestas, kuidas? Millal? Kas ma olin tõesti nii täis?!
Kui ta uuesti pilgu ukse poole tõstis, nägi külalisi sisse astuvat.
„Nad tahtsid näha, kuidas sul läheb,” sõnas Chloe leebelt. „Kas sa tere ei ütlegi?” küsis tüdruk, nähes, kuidas Martini suu ammuli vajub.
Seal seisid tema enese surnud vanemad, justkui oodates temalt midagi. Ja Mark Dixon nende vahel. Nad ootasid. Võib-olla seda, et ta langeb põlvili ja palub andeks? Ei, sellest jääb väheks! Mida siis veel?
„Mida te minust tahate?” karjatas ta hüsteerias. „Jätke mind rahule! Ma tahan veel elada! Ei, ma ei anna ennast üles! Ma ei ole üksinda süüdi! Mida kuradit te minust tahate???” Skeet tõstis jalad voodile ja puges hirmust värisedes nurka.„Andke mulle andeks! Te ei tohi siia tulla! Ma saan hakkama! Ma saan ILMA TEIETA hakkama!!!” Seda viimast oli nii raske öelda. Ta valetas iseendale. Ema naeratas nukralt. Skeet tundis pisaraid põskedel, need olid märjad. „Andeks…” Ta oli lõputult valmis seda veel sosistama, lootes üheaegselt, et nad lähevad ära või jäävad igaveseks siia. „Andeks…” Ta ei teadnud, mida soovib.
Ukse kriuksatus tõmbas tähelepanu enesele. Ta võpatas ja lõi silmad äkitselt lahti. Keha vappus hirmuagoonias. Ta mõtles surmale selle tuhandes variandis. Ta nägi enda ees tema silmi. Need olid… rohelised nagu lilled… valgel padjapüüril. Ta keeras end ägades külili. Käsi rippus nii lähedal pudelile, et ta pidi selle kaelast kinni haarama. Vaatas ukse poole.
Tuppa astus Chloe Riggs.
„Tere hommikust! Kas sa magasid või? Su uks oli lahti. Ma hakkasin su pärast muretsema.” Kohe-kohe ta ütleb, et pole üksi – mõtles Skeet hirmuga. „Mis lahti on? ” imestas Chloe. ” Miks sa peolt jalga lasid? Jestas, sa oled üle poole pudeli selle ajaga ära joonud? Sa ei joo ju kunagi nii palju. Kas sul juhtus seoses Jimmyga midagi või?”
Skeet avastas, et unenäost on ikka veel silmanurk märg, tõmbas selle peoga ruttu kuivaks. Purjus mõistus tõlgendas kõike unenäona. Ta arvas, et parim asi oleks veel magada, kuid, jumala eest! – mitte selliste unenägude seltsis! Parem oleks võtta veel mõni lonks. Ta ikka veel kahtles, kas see Chloe on tõesti olemas? Ta võttis maast pudeli ja jõi.
„Jim on kõige alatum värdjas, keda ma eales näinud olen! Sul pole aimugi, milline värdjas ta on! Aga…” ta asetas pudeli hoolikalt põrandale. „Ma ei taha sellest rääkida!”
„Äkki siis ütled mulle vähemalt seda, kellelt sa unes nii haledalt andeks palusid?” Chloe istus vargsi voodi servale.
„Mina või? Päriselt? Noh… ” Skeet peitis Chloe eest pilku. Piinlik oli lolli unenäo pärast vahele jääda. Need pole ju midagi väärt. „Noh, nägin unes oma vanemaid. Lihtsalt luupainajad, kõik on korras.”
„Kas sa tunned end olevat nende surmas süüdi?” Skeet noogutas häbelikult. „Oh sind… Neil pole enam su kahetsusest sooja ega külma. Neil oli lihtsalt aeg minna. Mitte keegi pole süüdi. Sina veel kõige vähem! Ela oma elu, sellegagi on tegemist küll.”
„Ma