nüüd suu puhtaks või kuidas?” pakkus Skeet niipea, kui Melly oli kodu poole põgenenud. Lasi lõpuks Faehley käed vabaks ning tõusis tema turjalt. Lubas ka Jimmyl end istukile ajada. Ootas, kuni see end näoga tema poole keeras ja ise veel põlvili maas, andis Faehleyle vägeva lõuahaagi. Jim kukkus kummuli, kattis näo kätega ja ulgus.
„See oli Melly löömise eest.” Skeet tõusis rahulikult püsti ning rebis siis ka Jimmyt kättpidi üles. Faehley ropendas, raputas uimasena pead. Jim sai vaevaga jalad alla. Rusikas vihises Martini poole, kuid Skeet oli kiirem. Karjatades põrkas Jim seljaga vastu puud ning vajus jõuetult istuli. „See oli pulmade eest, mida sa Mellyle peale surud,” ütles Skeet. Kuid samas ta tundis, et midagi tema endaga toimub. Nõrkus vajus peale ja mõistus kippus kuhugi ära voolama. Ta teadis, et peab tegutsema kiiresti, muidu ei pea kaua vastu. Ja parem on, kui Jim sellest aimu ei saa.
„Ole sa igavesti neetud, kuradi siga!” urises Jim läbi hammaste, olles nüüd ometi valmis kuulekalt paigal püsima.
„Ajame nüüd lõpuks selle asja korda,” sõnas Skeet, seistes otse lamaja ees. „Esiteks tahan ma, et sa jätaksid ära selle pulmajama. Sa pole Mellyt väärt. Ta pole mingi selline plika, keda võiks ära kasutada.”
„See pole sinu asi, mõrtsukas!”
Jalahoop pani Jimmyt kahe käega oma säärest kinni haarama.
„Ai! Sa murdsid mu jala!”
„Sittagi! Kahjuks see ON minu asi, semu! Teiseks: ma tahan teada, kes meist tegelikult on see mõrtsukas, kes Dixoni tappis?”
„Millest sa räägid, jobu? Sa peaksid seda ise paremini teadma, kuradi närvihaige tüüp!”
„Selles see häda seisnebki, et ma ei tea. Ja ma ei tea isegi seda, miks oleksin ma teda pidanud tapma?”
„See oli õnnetus, juhus, kurat võtaks!”
„Kas ka nuga oli juhus? Minul on käed ja jalad, ma ei kasuta kunagi relva, kui tahan kellelegi kolki anda. See komme on rohkem sinul.”
„Sa tead väga hästi, et mina seda ei teinud. Ka sinul on nuga alati kaasas. Sina kargasid talle kallale, mitte mina!”
„Siis räägi mulle, mees, kas mul oli selleks ka põhjust?”
„Seda asja küsi oma südametunnistuselt. Sa oled alati napakas olnud, kui juba peksma hakkad. Ma teadsin alati, et see on vaid aja küsimus, millal sa kedagi surnuks lööd!”
Skeet tõmbus veidi tagasi, sügas kukalt ja vältis meelega parema õlavarre puudutamist. Isegi selle poole vaatamist. Selles asjas oli tegelikult Jimmyl õigus. Tal oli raske ennast kontrollida, kui juba kismaks läks. Tavaliselt pidi keegi vahele astuma, et ta vastase rahule jätaks.
„Ma ei mäleta sellest ööst eriti palju. Ja absoluutselt ei mäleta ma mingit nuga. Ometi suri ta võmmide sõnul noahaava, mitte peksmise pärast. Aga ma mäletan verd. Tal oli külje peal haav.”
„Kust sa seda tead?” küsis Jim äkki rahulikult.
Siinkohal jäi Skeet toppama. Pagan küll! Ta ei saanud öelda, et näeb alailma Mark Dixonit unes ja selle vasemal küljel on alati tohutu verelaik. Ta ei saaks sellest unenäost aru, kui ei oleks sama juttu kuulnud võmmide suust. Aga äsja tekkinud MÄLESTUS oli hoopis midagi muud kui teiste räägitud sõnad.
„Ma ei tea. Võmmid rääkisid sellest, kõik teavad seda. Ma olin neetult täis, aga ma ju ise…”
„Jah, sa kuradi tolvan!” Jim tasandas häält peaaegu sosinaks ja kiikas enese ümber. „Sa ise matsid teda, Skeet! Vihma sadas. Neetud idikas! Unusta see jamps ära ja ela oma elu! Lõpeta selle heietamine ja minu jälitamine! See ei tee sind süütuks ega anna ka Marki tagasi! Kui sa nii jätkad, oled peagi jälle trellide taga! Oled sina ikka mestriteos, Martin, sul pole mõistust grammigi eest! Vihma sadas, see hävitas jäljed ära ja terve kuu aega ma varjasin sind! Ma oleksin võinud su kohe üles anda!”
„Just nimelt – vihma sadas!” Skeet taganes äkki. Ta meeleolu kõikus viha ja hüsteeria piiril. Ta oli segaduses ja kõrvetav-märg tunne käsivarres võttis jalad vägisi nõrgaks. „Kurat, vihma sadas!” Äkki mäletas ta pisiasjadeni oma unenägu. Nii detailideni välja, et see ajas iiveldama. Nagu oleks ta tõesti olnud Marki nahas ja teda oleks ELUSALT maetud…„Issver! Mis siis, kui Mark polnudki veel surnud?” pomises ta äkki. „Mis siis, kui ta oli veel elus?!”
„Mida sa sellega öelda tahad?” imestas Jim ja tundus, et kahvatas omakorda selle mõtte juures.
Skeet raputas ägedalt pead.
„Ta ei pruukinud veel surnud olla, võib-olla me matsime teda liiga vara… Teda oleks võinud veel päästa!”
„Rahune maha ja ära karju!” käratas Jim ärritunult. „Seda oleks ekspertiis näidanud! Ta OLI surnud!”
Skeet tõmbles ja värises paljalt selle mõtte peale, tõrjus selle vägisi eemale, kaotas jälle mälusoppidesse. Käsi valutas hullupööra. Ta ei puutunud seda, kiristas hambaid.
Jim Faehley ajas end ettevaatlikult püsti. Kõõritas aina Skeet Martini poole, pühkides samal ajal käeseljaga verd suunurgast.
Pilvealuses pimeduses nägi Skeet vaid tema tumedat kogu. Ja kuna Faehley enam ühtki kiiret liigutust ei julgenud teha, võis Martin tema käitumisega isegi rahule jääda.
„Vihma sadas…” pomises Skeet endamisi. „Ma ei saanud olla nii täis, et mitte mäletada. Mis sitta sa mulle sisse jootsid?”
„Ainult seda, mida sa ise jõid. Ega sa ometi arva, et mina?..”
„Miks ka mitte? Sa keerasid mulle jubeda käki kokku. Lubasid seejuures maksta suure papi, et ma vaid kellelegi su nime ei mainiks. Ma vaikisin kui haud ja ainult tänu sellele pääsesingi. Kas sa ka aimad üldse, kuidas pidin ma pingutama, et suu kinni hoida? Sina ei pidanud vaikima, sina ajasid minu kraesse kõik, mida oli üldse võimalik ajada. Nüüd mõtlesid sa äkki raha suhtes ümber ja tuled veel ka noaga vehkima!” Tal oli halb, kohin kõrvus kasvas ja ähvardas lämmatada hääled. Ta keskendus pingsalt, et varjata oma nõrkust, aga sellegipoolest märkas Jim seda. Skeet toetas selja vastu puud.
„Siinilmas võitleb igaüks ainult enda eest,” ütles Jim välja tarkuse. „Usu mind, Skeet, see kõlab küll julmalt, aga ükskõik, kui ennastohverdav üks kangelane ka poleks, mõtleb ta ikka vaid iseenda peale.”
„See vaimukus peab küll su oma peast tulema,” arvas Skeet mõtlikult ning oli äkki valmis loobuma. Surus käe vastu silmi, kui maailm juba teist korda ennast kummuli keerama hakkas. „Raisk, kao koju tagasi! Ma saan su teine kord uuesti kätte. Ja katsu sa vaid võmmidele midagi iitsatada, siis räägin ma kõigile, et sinagi olid seal. Eks mine, lase jalga enne, kui ma uuesti vihastan!”
Ta vaatas Jimmyle järgi, kui see joostes maja poole kadus ja alles siis julges iseendale tunnistada oma nõrkust. Silmitses oma kätt ning vajus sinnasamasse puu alla istuma. Halb oli olla. Terve varrukas oli verega koos. Külm tuulehoog pani üle terve keha vappuma nagu palavikus. Mingi haava pärast minestada? See pole nii hull! Naeruväärne! Ma kardan verd…
Ta tõusis uuesti, jalad värisesid all. Sundis end minema tagasi sõiduteele, mille äärde võssa oli lükatud tema tsikkel. Valu käes pani oigama. Hammaste plagisedes istus Skeet sadulasse ning lõi mootori käima.
Nagu sai lubatud, sõitis ta Melly Archeri juurde. Haletsusest enda vastu oleks pigem tahtnud sulguda oma korterisse ja oodata, kuni armidki kaovad. Aga see haav oli ränk, see tahtis ravimist, sidumist ja pealegi ei suudaks ta murda lubadust. Teda ärritas mõte Mellyst, kes teadmatuses mööda tuba ringi tormab, mõistatades, kumb neist sai rohkem viga. Kes on Mellyle kallim, selgub kohe, kui Skeet uksest sisse astub.
Õnneks ei olnud see teekond pikk. Järgmise maja tuled juba särasid vastu. Ta sõitis ettevaatlikult värava ette. Kustutas tuled. Tõustes pidi äkki tuge otsima, kõrvus kohises. Ta värises ja kartis kukkuda. Ropult Faehleyde suguvõsa vandudes kõndis maja poole. Veel jõudmata kohale, avanes maja uks ja Melly jooksis talle vastu.
„Lõpuks ometi!