mis käies lipendavad siia sinna ja…”
“Kuule sina, emane – võta oma rinnahoidja ära ja sul lipendavad ka teatud ATRIBUUDID käies edasi tagasi nagu jänesekõrvad. Kes sulle seda lollust üldse rääkis?” pahandasin. Naiselikkuse teema oli mulle hetkel valus. Ma ei soovinud eitedega diskuteerida, kellest üks oli pooleldi purjus ja teine kujutas endast arukat kirjandusteadlast. Pärdik! Vana veel pealegi. Mis sellest, et võisin naisest ainult viis-kuus aastat noorem olla. Vana mõrd ikkagi. Mina paistsin oma vanuse kohta väga hea välja, ega kavatse oma tilli punaseks värvida ja sellest mõnu tunda. Naiselik edevus võis olla ainult Mummis. Seda temas ka oli, sest naine küsis:
“Kas sul veel värvi on?”
“Keri kuradile oma värviga! Siin pole mitte mingisugune maalritöökoda!” röögatasin.
Ormi vaikis ja imetles ikka veel salamisi oma punast tagumikku. Naiselik edevus on mõõtmatu, tõdesin.
Keegi koputas aknale. Mummi ehmatas, nähes akna taga siniseks võõbatud Dialogost. Mees oli lausa peletis, kelle silmavalged välkusid tontlikult.
“Mis sa tahad?” küsisin rõduust avades.
Sinise näoga läbiligunenud Dialogos vaatas mulle oma vesiste silmadega otsa ja nuuskas nina:
“Anna mulle palun peavalurohtu ja lahustit!” palus ta kähiseva häälega.
Ohkasin. Mida mul muud ikka üle jäi. Viha oli lahtunud ja ma tõin talle lahustit.
“Toas sa ainult haisema ei hakka. Lähed maja taha ja küürid ennast seal puhtaks,” hoiatasin.
“Mhm,” noogutas noor filosoof, kergitas oma toogat ja läks longates maja taha. Ta siniseks võõbatud asjandused lipendasid tõepoolest jalgade vahel, nagu Ormi oli maininud. Pool tundi hiljem tuli ta tagasi ja palus luba vanni minna. Nüüd oli ta vähemalt inimese moodi. Juuksed veel veidi sinetasid, aga muidu polnud viga. Lasin vanni vett täis ja saatsin Dialogose pesema.
“Miks sa tünnis elad?” küsisin uksel seistes ja pealt vaadates, kuidas see kleenuke kuju ennast küüris. Minu seebiga.
“Tünn,” tõstis ta tähtsalt püsti vahuse nimetissõrme. “Tünn on elu alus ja tarkuste allikas. See näitab, et ma ei vaja eluks palju ja minu õpetustes on igavikulist tarkust. Ma olen inimene, kes elab vähesest ja mõtleb paljust.”
“Ja ometi tulid sa minu käest peavalurohtu ja lahustit küsima…” tähendasin sapiselt.
“Ormi tõi mulle veel suppi ka,” lisas see ohmakas. Järelikult ei saanudki ta päris ilma millegita hakkama. Üht-teist ta ikkagi vajas oma suures tarkuses.
Läksin palkonile ja panin raadio käima. Kuulasin muusikat ja vaatasin aknast vahutavat merd. Torm oli saavutanud haripunkti ja sünged pilved kihutasid üle maa, riivates laineharju. Meri tõusis ja kihutas hoogsalt randa. Varsti on käes uputus ja hommikuks on pool mu veekindlast majast vee all. Laine loksub vastu akent ja kalad ujuvad silmade ees. Mummi aga arvab jälle, et on ennast deliiriumisse joonud. Praegu oli Mummi juba kaineks saanud. Nüüd vaatas ta mulle nõmeda pilguga otsa. Selle naise suust hetkel midagi arukat kuulda, oleks suureks sündmuseks Suvituslinna ajaloos. Ja Mummi avas suu. Monoloog mille nüüd kuulsin, võttis mul suu päris ammuli. Kes talle seda küll õpetas? Paistab, et meis kõigis on peidus salajasi andeid. Tuleb osata ainult neid kasutada. Jah.
5
Jumaluse hommik
Mummi monoloog nii nagu meie seda tema esituses kuulsime:
A.1. Ja kõik oli vaikne. Ja kõik oli tühi.
A.2. Ei olnud ööd ega päeva. Oli olesklus ja mõttetu mõtisklus.
A.3. Ja mingisugune emane vaim töllerdas vannis.
A.4. Ja ta oli oma rüü visanud pesumasinasse.
A.5. Ja see oli ühe ajastu algusest pesemata ja lehkas higist.
A.6. Ja see pikkade tumedate juustega tüüp kirus saatanat, kes oli ta välgumihkli pihta pannud.
A.7. Ja viina ära joonud.
A.8. Ja siis leidis see emane kusagilt tikud.
A.9. Ja süütas kortsunud sigareti.
A.10. Ja vett loksus vannist põrandale.
A.11. Ja nii sai valgus vannitoas.
B.1. Ja ta seebitas oma selga.
B.2. Ja tundis kuidas Adam kõhus puperdas, sest ta oli rase.
B.3. Ja tema mees oli ära läinud.
B.4. Ja tegelikult ta ei olnudki kindel, kas see mees oli tegelikult tema lapse isa.
B.5. Ja sigarett sai märjaks.
B.6. Ja emane viskas sigareti peldikupotti.
B.7. Ja pühad mõtted veeresid ta peas.
C.1. Sest sa pead uskuma sellesse, mis tuleb.
C.2. Sest sa ei tohi loota halastusele.
C.3. Sest sa oled juba kuuendat kuud rase.
C.4. Sest sa ei olegi enam praegu rohkem võimeline rasedaks jääma.
C.5. Sest sa oled ainus Jumalus teiste Jumaluste kõrval.
C.6. Sest sul on kusehäda ja peavalu.
C.7. Sest sul on pohmakas ja sa ei tea kus kohast abi saada.
D.1. Ja siis kõlas uksekell.
D.2. Ja Jumalus pani hommikumantli selga ja läks avama, kuigi tal oli viiendat kuud üür maksmata.
D.3. Ja ukse taga oli hoopis kamp varahommiKUSI Jehoova tunnistajaid.
D.4. Ja nad jagasid brošüüre.
D.5. Ja tahtsid vägisi sisse tulla, et Jumalast jutustada.
D.6. Ja Jumal saatis nad pikalt persse, sest ta tundis ennast isegi küllalt hästi.
D.7. Ja tal oli pohmakas.
D.8. Ja tal ei olnud aega sellise plära jaoks.
D.9. Ja oleks neil vähemalt midagi peaparandusekski olnud.
D.10 Ja Jumalus lükkas ukse kinni.
E.1. Ja Jumalus pani kohvivee keema.
E.2. Ja ta oli kõrgem olevus.
E.3. Ja ta elas kõige kõrgemal korrusel – viiendal.
E.4. Ja katus jooksis läbi.
E.5. Ja ta oli naine.
E.6. Ja inimene… võib-olla?
E.7. Ja kohvivesi läks keema.
E.8. Ja Jumalus pani uue sigareti musisse.
E.9. Ja ta oli kahekümne kahe aastane.
E.10. Ja nägi välja nagu kolmkümmend viis.
F.1. Ja raha oli alati vähe.
F.2. Ja sigaret on kahjulik tervisele. Eriti väikesele Adamale Jumaluse kõhus.
F.3. Ja odav vein samuti.
F.4. Ja Libressid olid samuti otsas.
F.5. Ja leivakapis ainult üks kuivanud kannikas.
F.6. Ja inimene ei pea toituma ainuüksi leivast.
F.7. Ja viina on ka vaja.
F.8. Ja midagi viina kõrvale ka.
F.9. Ja põrandat oleks ka vaja pesta.
F.10. Ja seda on suure kõhuga raske teha.
F.11. Ja abordiks on juba hilja.
G.1. Ja Jumalus kustutas sigareti rääsunud pudrukaussi.
G.2. Ja peeretas lärinal.
G.3. Ja kohv oli valmis.
G.4. Ja Jumalus jõi seda mõtlikult.
G.5. Ja see tegi peavalu natuke leebemaks.
G.6. Ja vaatas aknast välja.
G.7.