Dialogose õpetus. Tiit Sepa

arusaamatuks, saavad selgeks su feminiilse olemuse mõistuse jaoks, kelleks minule oli joodikust Mummi.

      “Igaviku tee viib mööda kaugest orust ja surmajõe vahutavatest voogudest,” ütles Dialogos.

      “Mine kukele oma jutuga,” soovitas Eglias.

      “Sina jääd nüüd Ormiga siia peremeheks. Pea meeles – maja peab korras olema kedagi sa minu villasse tuua ei tohi. Veel vähem oma totakaid mõttekaaslasi, kui sul neid on. Tee Ormida mida tahad, aga ära sa teda tappa ei tohi. Ka piinata ma sul teda ei luba,” selgitasin.

      “Ma ei piina mitte kedagi,” nööksus Dialogos ja nuuskas nina.

      “Väga hea. Ormi on naine ja vajab seltsi. Kui ta tahab jälle punast tagumikku, siis too linnast värvi ja täida ta soov. Las naine saab pärast meie elust Solgioja ajakirjandusele põrutava loo kirjutada.”

      “Kas minul ka sõnaõigust on?” küsis Ormi.

      “Ei,” vastas Labrata jõhkralt.

      “Mul polegi sõpru peale teie,” lausus Dialogos. Nägin, et Labrata jäi meest kummalise pilguga vaatama.

      “Mis on?” küsisin naise käest.

      “Kas Dialogosest on ka mehena asja, või ta ainult targutab?” päris Labrata.

      “Mis sul sellest?” imestasin.

      “No ikka… Huvitav teada.”

      “Kui talle natukene rasva peale määrida ja musi anda, läheb ta päris, noh ilusaks. Pole vigagi,” kiitis Ormi.

      “Oled proovinud?” keerasin ennast naise poole.

      Ormi ei vastanud, vaid punastas. On eit! Ajakirjanik lööb temas välja igal sammul ja kõik asjad peab ta ära katsetama! Labtratat aga enam Dialogos ei huvitanud. Naine keeras juuksekrunni endale pähe tagasi ja koputas mulle õlale.

      “Hakkame minema,” ütles ta.

      7

      Meie kõik ja.. veel keegi

      Kõndisime hanereas läbi Suvituslinna tänavate. Rõdudel suitsetavad pürjelid vaatasid imestunult meie kummalist seltskonda. Eglias töllerdas kõige taga nagu joodik, siis oli Mummi, naise ees astusin mina ja kõige ees kõndis püstipäi Labrata – uhke ja sõjakas nagu tavaliselt oma amatsoonilikus olemuses, deemonliku fuuriana.

      “Kas sa mäletad seda sitket ja kiilakat naist, keda su mehed ja mina kunagi rannakabiinis udjasime?” küsisin Labrata käest.

      “Mis siis?”

      “Teda me päästma lähemegi, et ta Süütuse Aja Valvuri käest surmanuhtlust ei saaks.”

      “Lollakas oled või!” seisatas naine ja vaatas mulle teraselt otsa. “Seda naist… seda naist…” kokutas ta.