surma läbi. Loomulikult on Suvituslinnas endalgi litse küllaga ja Blondi pole siia enam vaja. Ta ei saagi siia tulla, sest tema on alles primaat. Lihtsalt paljuneja.
Mu jumal küll, mida ma kõike oma magamistoa teisel korrusel pole ära teinud! Üks oli pikkade lokkis juustega kaunis naine – kolme lapse ema. Keegi vaatas vist aknast, kui ma temaga diivani taga põrandal… Aga kuidas sai keegi aknast vaadata? Olime ikkagi teisel korrusel. Ja siis… see tumedajuukseline naine minevikust, kes mulle ilusa ja noore, kuid äärmiselt lolli blondi kaunitari tõi. Olime teki all ja ma sain hakkama, kuigi millegipärast seeris alatasa igasugu rahvast läbi mu magamistoa, kes küll tõsi meile mingisugust erilist tähelepanu ei pööranud. Aga ma sain neiuga ühele poole ja hiljem kui vaiksemaks jäi, tegin veel teist kordagi ennast ja teda õnnelikuks. Muide – ta oli süütu. Usute või mitte. Kahjuks ei mäleta ma enam tema nime. Ja veel… Keegi koputas mu rannamaja klaasuksele. Silusin lina voodil ja läksin avama.
Mu Minaette Naiselik Lahendus seisis ukse taga ja vaatas mind naeratades läbi klaasi.
“Tulin Lõputu Linna tagant,” ütles see ilus naine, kellel oli pool pead tume ja pool pead valge. Juuksetutt laubal oli värvitud punaseks. Ta oli kütkestavalt veetlev naine. Ilus, graatsiline ja jumal – kui tark! Ainult tema tarkus läks vahest üle vastuoluliseks lolluseks. Täpselt nagu minulgi, sest ta oli minu teispoolsuse ja emalikkuse naiselik näide. See olin mina. Tegelikult. Kellega sain rääkida, kallistada ja veel… Ühesõnaga – ta oli ja on Muminala, ehk lühidalt – Mummi. Nagu mõnusam ja suupärasem. Nii ta seisis, seljas helesinine kleit. Ilma rinnahoidjata, rinnanibud kumamas läbi õhukese riide. Kütkestav ja ahvatlevalt kaunis naine. Täpselt nagu mina. Nägin ükskord teda rannakabiinis ihualasti. Ka ennast nägin – olime kaunis paar. Olime tervik. Hermofrodiit. Täiesti.
“Kas sa, vana perse, teed ükskord lahti, või lased mul veel kaua ukse taga molutada? Kuradi käkk selline! Käin pika tee maha ja tema vahib mind nagu vasikat,” ütles Mummi. Ta oli tõepoolest väga tark. Olin ju temaga ennegi kohtunud ja päris mitu korda. Ainult teinekord oli Mummi natuke labane. Naiste värk. Erilist haridust tal ka polnud, sest sel ajal, kui mina koolis käisin, oskas tema leida ajaviidet inimlike pahede tundmaõppimisega.
“Kohe,” lubasin ja avasin ukse. Mummi astus naeratades tuppa ja kallistas mind. Ma kallistasin ennast. “Kas kraavis, papi peal oli parem?” küsis ta.
“Mis kraavis?”
“Blond Lits,” meenutas tema.
“Ahjaa,” meenus mulle, “oli ka,” vastasin ebamääraselt.
“Ja kui sa lagunenud korterist mulle püüdsid elumaja teha, kuid see ikkagi kokku kukkus ja sina mulle visalt oma elumaja võtit andsid, et ma sinna tuleksin. Ja siis langes trepp kokku ja mina jätsin sind maha. Elasin pöördtrepiga tornis ja sina käisid minu ukse taga nutmas, kuid ma ei lasknud sind sisse. Viskasin sulle võtme ja sa jäid mind päevadeks ootama, kuni ma viimaks tulin ja mu tornis ära vägistasid. Siis põgenesin jälle sinu eest,” rääkis ta.
“Ma ei vägistanud sind. Ma ei saagi sind vägistada. Sa ise andsid ennast mulle. Täpselt nii nagu selles üksikus linnakorteris, mis seisis kõrgete vaiade otsas ja kus sinu mobiiltelefon oli välja lülitatud ja naabrimutt kaagutas nagu munev kana,” vaidlesin.
“Ah. Mis sellest. Oli nagu oli. Igatahes mäletan ma selgesti, kuidas sa mind jalgrattaga taga otsisid, kihutades bussile järele nagu segane. Aga ma ei tulnud ja sa leidsid bussijaamast ühe teise naise. Purjus ja lolli, kellega end sel korral õnnelikuks tegid. Tookord sa vist lahti ei saanudki, sest olid ka ise korralikult joonud.”
“Kust sina seda tead?”
Mummi surus mulle oma peenikese näpu vastu rinda nagu naaskli.
“Ma olen sina ja sina mina,” tuletas ta mulle meelde.
“Õigus küll,” nõustusin ja juhatasin kaunitari palkonile. Issand küll kui ilus ma olen, mõtlesin teda vaadates. Teisi lihtsalt hetkel polnud. Mummi istus tooli ja viskas oma kauni jala üle põlve. Ma teadsin teda, teadsin seda ja teadsin, mis oli nende ihalevate säärte vahel, sest vahetasin ka ise vahest pooled ja tundsin ennast temana. Kõik oli siis nii reaalne ja ma olingi täielik Minaette Naiselik Lahendus. Mummile see aga ei meeldinud, kui ma vaimselt tema kehasse pugesin. Ta ütles, et pärast minu külaskäiku on tal alati halb olla ja süda läigib, sest mehelikud ja naiselikud kromosoomid on segamini läinud.
Kallasin Mummile kiiresti viskit ja ulatasin klaasi. Naine rüüpas sealt oma meelate huultega lonksukese, vaatas mulle oma sügavpruunide silmadega otsa ja viskas oma vastuolulised juuksed selja taha. Tema terav ja võrratult lummav lõuajoon paistis vastu valgust eriti hästi silma. Vari mängles tema näol ja merevirvendus tegi naisest nümfi.
“Sa pead minema Lõputusse Linna, mees,” ütles naine.
“Milleks?” ehmatasin. Sinna ma minna ei tahtnud. Olin tugev, kuid mitte nii tugev, et taluda morni linna ahastavat süngeilmelist lummust. Tõsi, ka selles lummuses oli osaliselt oma veetlev salapära, kuid seda ei saanud võrrelda minu rannamaja rahuliku ja õdusa miljööga. Vaatasin õhtuti loojanguid ja lasin ajal endast läbi voolata, kirjutades paberile ühe aruka mõttetera ja paisates selle Oleluse Teesse. Järgmisel päeval tuli kuller ja tõi mulle raha. Raha anti kõrgest ärikontorist ja manitseti, et ma ei jätaks tarkuseterade kirjutamist pooleli. Lubasin seda teha ja mind jäeti jälle rahule. Tõin endale linnast süüa ja õgisin kõrini head-paremat täis, andes osa ka külalistele, kes juhtusid tulema – Nia ja tema isa olid vaesed. Söötsin ka Niat ja andsin talle isa jaoks toitu kaasa. Nia aga… Ah, mis ma sellest ikka räägin.
Mummi avas kleidi ja mudis oma kaunist, prinki rinda. Ta vajutas sealt välja peenikese piimajoa. Ta oli amm, mitte rase. Rasedaks ta ei saanudki jääda…või sai? Kurat seda täpselt teab. Pole proovinud.
“Kas sa peale söögi millegile muule ka mõtled?” päris naine, nagu tahaks ta mind imetama hakata. Mina – iseennast. Lapsi mul… meil polnud. Ega saanudki olla, sest ma ei saanud oma Minaette Naiselikku Lahendust rasedaks teha. Ta lihtsalt oli, kõige oma menstruatsioonide ja voolustega kaunitar. Pool pead valge ja pool must. Punane tukk otsaees.
“Vahest küll,” kostsin.
Mummi raputas nördinult pead ja peitis oma rinna kleidi sisse. Piima jooksis ikka veel ja kleit läks rinna kohalt märjaks, nagu maakaart.
“Kas sa mäletad seda kiilakat, lihaselist, veidi tumedanahalist, pikka ja saledat naist, keda sina ja veel mitmed teised maffia noormehed suures rannakabiinis liiva peal…?” küsis ta.
“Vist küll,” ütlesin, kuid tegelikult mäletasin ma seda naist hästi. Hiljem elasin temaga isegi mõnda aega koos. Siis oli ta kiilakas, üsna heleda naha ja suurte, pisut rippuvate rindadega seksikas naine, kes hakkas alati meeletult karjuma ja inisema, kui ma temaga armatsesin. Ta undas mõnust nagu udusireen ja see kostus kaugele. Kõik mafioosod rannahoones ja restoranis teadsid, mida ma temaga teen, ja jalutama minnes patsutasid nad mulle julgustavalt õlale. Naine võttis seda kui elu loomulikku osa ja küllap oli tal õigus, sest armastus oli tema jaoks peamine. Siiski mõtlen vahest, et ka vaimsest armastusest polnud tema mõistus eriti kaugel, sest ta üritas suure südamlikkusega suhtuda kõigisse olenditesse. Ja see oligi tema suur viga, et ta andis ennast ja oma keha kõigile, kes oskasid teha ennast õnnetuteks ja saamatuteks. Ta pakkus neile enda näol lunastust ja pidas seda loomulikuks. Esialgu see mind ei häirinud, kuid viimaks muutus tüütavaks. Ma ei teadnud mitte kunagi, kus ta oli enne maganud ja kellega. Muidugi ütles ta seda mulle alati, kui ma küsisin, aga ma ei küsinud. Unustasin. Lihtsalt. Pealegi kostus ta kisa kaugele ja vahest kuulsin ma seda neli-viis korda päevas rannaluidete tagant.
“Sa pead selle naise päästma. Ta elab Lõputus Linnas, Viie Maja Kvartalis, üsna pargi servas. Tema maja eest viib mööda suur magistraal, kus kihutavad öösel ja päeval autod. Teisele poole magistraali jääb vana tehas. Sa pead ta viima läbi tolmuse ja haisva tehasehoovi. See saab olema raske, aga juhul, kui sa suudad ta päästa, pead sa panema Liana paati ja viima ta jõge mööda alla merele. Alles mööda merd jõuad sa oma kodu juurde ja saad talle jälle vabaduse anda. Praegu on tema elu väga raske. Ta elab mineviku taagas, mis aina enam ja enam teda rõhub.