õnnetu tuppa ja seadsin ateljees diivanile. Umbes kolmekümnendates pruunide juustega naine oli katkutud välimusega, nagu oleks teda läbi põõsaste veetud. Ta oli keskmist kasvu veetleva saleda figuuri ning kena näoga. Imelik, et samal diivanil olin koos Synnega ravinud maausulist ja nüüd oli sellel järgmine abivajaja. Nagu mingi laatsaret.
Tõin naisele klaasiga vett, mida too oli palunud, ja istusin tugitooli. Naine oli väsinud ja pidi ennast veidi koguma, enne kui suutis midagi rääkida. Ta jõi vee ära, pani klaasi lauale ja vaatas siis oma punetavaid ning villis jalgu. Tal olid jalas äärmiselt määrdunud teksased. Õhuke kilejope oli katki ja pullover oli täis okkaid ning muud metsaprahti.
„Mind taheti vägistada,“ hakkas naine vaikselt rääkima. „Ma hääletasin Pääskülas ja tahtsin sõita Pärnusse oma vanemate juurde. Tavaliselt ma ei hääleta, aga eile jäin bussist maha ja mõtlesin proovida. Mul pole sellega kogemusi. Vaatasin, et soliidne meesterahvas, ja läksin peale. Mees pidi sõitma Pärnusse ja see sobis mulle.“
Naine ohkas ja jõi veel veidi vett. Ta tahtis klaasi lauale panna, kuid pillas selle põrandale.
„Vabandust,“ pomises ta.
„Pole midagi,“ sõnasin. Tõin naisele uue vee ja küsisin, kas ta süüa tahaks. Ta noogutas innukalt ja ma kutsusin juba pisut toibunud õnnetu kööki. Palusin tal laua taha istuda ja hakkasin võileibu tegema. Kahjuks polnud mul talle sooja sööki pakkuda. Siis sähvatas mulle, et kindlasti on talus midagi vaaritatud. Palusin naisel oodata, võtsin poti näppu ja läksin üle õue. Sain Epu käest natukene kartuleid kastmega ja viisin need tagasi. Naine oli tänulik ja vihtus kõhu täis süüa. Pärast seda muutus ta juba erksamaks.
„Niisiis ma hääletasin. Meesterahvas võttis mu peale ja esialgu sujus sõit ilusasti. Siis hakkas mees nilbet juttu ajama, tikkus ligi ja pärast Varbolat muutus ta juba päris häbematuks. Enne Vaimõisa pööras ta mingile metsateele ja sõitis mööda seda päris kaugele. Viimaks peatas ta auto. Ta lasi istmed alla ja püüdis mind sinna pikali suruda, kuid mul õnnestus jooksu panna. Loomulikult jäi käekott koos raha, mobla ja dokumentidega autosse. Hea, et ma ise jõudsin välja karata. Putkasin metsa ja jooksin nagu segane. Kartsin, et mees hakkab mind taga ajama, kuid seda ta ei teinud.“
„Muidugi ei vaadanud te auto registrinumbrit,“ ütlesin.
„Loomulikult mitte, see ei tulnud mulle meeldegi. Hea, et tulema sain. Peagi taipasin, et mul pole aimugi, kuhupoole minna, kuidas suure tee peale jõuda. Ma olin eksinud. Istusin maha, et mõelda, mida nüüd teha. Äkki haaras mind pöörane paanika. Panin jooksu, kuid kaua sa võsas ikka jooksed. Mu jõud rauges ning ma ukerdasin lihtsalt edasi lootuses, et jõuan viimaks kuhugi välja,“ jutustas naine.
„Eestimaa on selleks liiga väike, et päris ära eksida,“ lohutasin. „Kui inimesel jätkub rahulikku meelt ja jaksu edasi minna, siis kuskile ta ikka välja jõuab. Ja kui jõgi peaks ette sattuma, siis tuleb lihtsalt rahulikult mööda jõekallast edasi minna ning varsti jõuab ta mõne talu juurde,“ rääkisin.
„Mina jõudsin sohu.“ Naine võpatas. „Õudne. Õhtu oli käes ja ma olin ikka eksinud. Polnud muud võimalust kui metsa ööbima jääda. Tukkusin ühe kuuse all sooserval ja hommikul vara jätkasin teed. Jumal, kuidas ma kartsin. Ja need neetud sääsed. Vaevalt saad silma kinni lasta, kui jälle tulevad pinisedes. Kõige hullemad olidki just sääsed,“ ahastas naine ning näitas oma kuplas käsivarsi ja jalgu.
Tõin kapist saialillepiiritust ja määrisin naise käed ning jalad sisse. Esialgu ta oigas, kuid peagi tundis ta leevendust.
„Mis su nimi on?“ küsisin pead tõstes. Hetkeks ehmatasin, sest tundus, nagu vaataks mind hoopis keegi teine, mitte naine, kelle olin tuppa toonud. Siis mõistsin, et lihtsalt köögivalgus moonutas tema sääsepunnilist nägu.
„Angela,“ vastas ta ja võttis pudeli enda kätte. Ta tupsutas sellega oma nägu ja jätkas siis.
„Hommikul kõndisin edasi, püüdes üle saada mind vallanud pöörasest masendusest ja lootes viimaks ikkagi inimeste juurde jõuda. Nii rabelesin õhtuni. Kõht oli pööraselt tühi, aga süüa polnud midagi. Lõpuks jõudsin siia ja nägin seda maja. Padrikus müttamisest oli jõud täiesti otsas. Komberdasin majani ja koputasin esimesele ettejuhtuvale aknale lootuses, et keegi mind ikka kuuleb. Ma kardan pööraselt koeri, õnneks ei hakanud siin talus koerad haukuma.”
„Olgu,” tõmbasin laua tagant tõustes otsad kokku. „Täna on juba hilja ja ma ei hakka sind kuhugi viima. Hommikuks puhkad välja ja siis vaatame, mis edasi saab. Ma panen su külalistuppa magama. Tule!”
Naine tõusis ja jäi mulle teraselt otsa vaatama.
„Aga…?” ütles ta küsivalt.
Taipasin, mida ta silmas pidas.
„Ära karda. Vägistama ma sind ei hakka. Mul on endal naine. Elan selles talus koos poja, minia ja lapselapsega. Pealegi on praegu seal üle õue veel mu endine naine oma elukaaslasega.” Ma näitasin üle hoovi helerohelist talumaja. „Kui sa pesta tahad, siis annan ma sulle hommikumantli, kui mitte, siis teen sulle voodi ära.”
„Ma ei taha pesta,” pomises naine häbelikult. Viisin ta külalistuppa ja tegin voodi ära. Ma ei hakanud ootama, millal Angela linade vahele poeb, vaid läksin ka ise voodisse, sest olin pööraselt väsinud. Homme tuleb Synne ja eks siis paistab, mis edasi saab.
5
„Mu käekotti pole vist mõtet otsida,” arvas Angela hommikul. Naine oli juba täiesti toibunud ja istus, kuum kohvitass käes, ateljees. Olin talle selga andnud varuhommikumantli. Angela oli pesemas käinud ja tundis ennast nüüd üsna hästi. Ta vaatas mu elamist ja nähtavasti meeldis see talle.
„Ega vist. Mees võis selle jumal teab kuhu visata. Kusagil maanteekraavis see ilmselt on,” olin naisega nõus ja läksin ka pesema. Duši alt tulles leidsin köögist Synne. Naine oli nii vaikselt tagasi jõudnud, et mina ei kuulnudki. Mornilt istus ta köögilaua taha ja plõksutas sõrmedega laminaatplaadile.
„Mis see tähendab?” küsis ta pead tõstes.
„Mis asi?” Ma ei saanud aru.
„Ma tulen tagasi ja sina oled toas koos teise naisega. Sina oled pesemas ja tema istub minu hommikumantlis ateljees diivanil. Ma tahan teada, mida see tähendab.”
Rääkisin naisele kogu loo ära ja näitasin Synnele Angela räpaseid teksaseid.
„Kas sa ei usu mind?” küsisin.
„Ma ei tea.” Synne ohkas ja läks ateljeesse, et ise Angelalt kõige kohta kuulda. Tagasi tuli ta mornilt. Istus uuesti köögilaua taha ja hakkas sõrmedega vastu plaati trummeldama.
„Mis on?” küsisin.
„Ah ei midagi,” põikles Synne vastusest kõrvale. Tema aknast välja vaatav pilk oli veidralt äraolev. Sellist silmavaadet polnud ma enne tema juures märganud. Selles oli justkui ahastus ja pettumus ühekorraga. Imelik, millest?
Synne andis Angelale oma püksid, et naine saaks Vaimõisast bussi peale minna. Mina andsin talle sõiduraha ja sõidutasin Angela kella kahe ajal bussipeatusse. Jätsime seal sõbralikult hüvasti. Angela läks bussi peale ja ma nägin, kuidas ta minema sõitis. Vainule tagasi jõudnud, läksin aita. Synne istus ikka liikumatult diivanil ja põrnitses enda ette. Naine oli kuidagi äraolev ja tujutu.
„Synne, mis lahti on?” küsisin naise ette põlvitades ja tema käsi haarates, kuid ta lükkas mu lähenemiskatse eemale.
„Angela ütles, et ta magas sinuga,” sõnas Synne.
„Mida!?” Olin täielikus hämmastuses. Miks pidi too naine midagi niisugust rääkima, kui seda pole olnud? Võtsin ta metsa eksinuna vastu, andsin süüa ja öömaja ja nüüd…? Küsisin seda ka Synne käest.
„Mina ei tea, mida te siin tegite, aga nii ta mulle ütles,” raius Synne.
„Äkki said sa valesti aru? Teda taheti vägistada ja ta põgenes selle hullu käest,” uurisin.
„Sellest