Kodukäija. Tiit Sepa

oli ikka veel kõhe Vainul üksi olla. Sellepärast sain ma ka Epust talvel aru, kui ta kurtis, et siin on kõhe olla. Kaksikud olid siis koolis, Lauris tööl ja meie elasime Mustamäel.

      Kui Riina ära oli, istusin ma üksinda päevade kaupa selle laua taga. Lund sadas, aga mina istusin ikka. Mind haaras ahastus ja üksindus, tundsin end kurva ja õnnetuna. Õnneks käis Lauris mul laupäeviti ikka külas ja teinekord kihutas Vainule juba reede lõunast. Meil oli siis mõnus koos olla. Ka Riina tuli tagasi ja me leppisime ära.”

      „Kas sa enam ei ole õnnetu?” uuris Synne, silitades hellalt mu poolkiilakat pead.

      Naeratasin.

      „Enam mitte. Mul ei ole aega õnnetu olla, sest sina oled minuga. Kui me mõnikord ka natuke riidleme, on see ikkagi õnn,” kinnitasin ja pigistasin naist tugevamini enda vastu.

      „Minagi olen õnnelik. Kuigi suurte rahade keskel, olin ikka õnnetu. Mind kummardati mu rikkuse pärast. Ent sina hakkasid mind kohe hoidma, teadmata midagi minu jõukusest. Sa pidasid mind vaeseks ja hoolisid minust ikkagi. Sa olid valmis andma mulle kõik, mis sul oli. Sa hakkasid mind armastama ja selle eest olen sulle lõpmata tänulik,” nentis naine ja kallistas mind. Just selles asendis Leopo ja Veronika meid leidsidki. Leopo naeratas muhedalt tuppa astudes, kuid Veronika huuled tõmbusid mossi ja ta taganes kiiresti kööki. Me ei hakanud esialgu ka asendit vahetama. Alles mõne aja pärast tõusis Synne, et hakata sööki valmistama. Kuid minu sülle ja südamesse jäi temast lembus, millest paremat pole mu elus olnud ega ilmselt tule ka. Selles olin ma veendunud.

      „Synne ja mina kavatseme väikesele jalgsimatkale minna,” teatasin sõbrale, kui olime pärast õhtusööki ateljees istet võtnud ja teed jõime. Täna õhtul oli isegi Veronika läinud Synnele appi nõusid pesema ja kööki koristama. Ma loodan, et ta seal raske tööga oma pikki küüsi ära ei murra.

      „Vahva mõte,” kiitis mees ja sirvis oma joonistusplokki. Korraga tõstis ta pea. „Ma tahaksin ka teiega tulla. Kas see on võimalik?”

      „Ma ei tea, pean Synnega rääkima. Aga mis Veronikast saab?”

      „Mingu ta…! Kui tulla ei taha, sõitku linna tagasi,” ühmas mees pead raputades. Pikk tume pats tema seljal hüples. Mõelda vaid, et mõnele oli antud juusteõnne. Minul hakkasid karvad peast aina enam ära lendama ja nupp paistis läbi nagu laiskvorsti jurta. Synnet minu kiilasus ei häirinud. Ükskord surus naine näpu minu meele koha vastu ja sõnas:

      „Mind huvitab rohkem see, mis seal koore sees on. Pole oluline, kas sul on uhke juuksepahmakas või mitte. Ma ei armasta sinu kesta, vaid sinu sügavat vaimu.”

      Olin naisele südamest tänulik sellise mõtteavalduse eest, kuid kas mu vaim ikka nii sügav ka on, selles kahtlesin ma siiralt.

      7

      „Seljakotid selga, koju jäänud sumadan,” laulsin mööda Rapla–Tallinna maanteed astudes. Hakkasime jõudma juba Aranküla raudteeristile.

      „Jää vait!” sisistas Synne oma seljakotti tirides. „Mul niigi vilets olla.”

      Palav oli tõesti. Hommikul, kui Lauris meid Rapla bussijaama maha pani, oli ilm veel talutav, aga kella kümneks oli soojust juba kakskümmend kaheksa kraadi. Päike paistis otse lagipähe ja õhk seisis paigal. Igasugused mutukad tikkusid silma ja ma olin juba kaks elusat kärbest alla neelanud. Ometi ei tumestanud see minu rõõmsat matkameeleolu, kuid Synne oli öösel halvasti maganud ja naine oli väsinud. Kõige hullem oli siiski Leopol, kes pidi tirima kahte rasket seljakotti ja telki, mille olime ostnud. Peale selle kandis ta veel madratsit, toidukotti ja vahetusriided. Veronikal oli õlal ainult väike kotike isiklike asjadega. Ta oli ju meil preili. Ometi Leopo ei virisenud, vaid tiris oma koormat nagu beduiini kaamel läbi kõrbe. Mul hakkas temast kahju ja ma võtsin osa asju enda tassida. Synne leidis ka madratsile oma seljakoti ülaosas koha ja nii läks Leopo koorem veidi kergemaks. Veronika ei teinud sellest väljagi, vaid astus ükskõikse näoga edasi.

      „Mis oleks, kui läheksime Hagudisse läbi Juuru, Kohila ja Lohu?” küsisin.

      „Keri põrgu!” nähvas Synne. Otsustasime Hagudi poole mööda raudtee äärt minna, kuid enne istusime, et pisut puhata. Pärnu rong vuhises meist mööda ja ma lehvitasin inimestele. Enne ristmikku aeglustas rong natuke sõitu ja oli neidki, kes mulle vastu lehvitasid.

      Leopo suitsetas ja vaatas taevast. Mehe silmades oli imelik sära ja ma sain aru, mida see tähendas. Olin kindel, et niipea kui oleme kohale jõudnud, võtab ta joonistusploki, otsib loodusest midagi kaunist ja asub seda joonistama. Loodus on alati kunstnikke inspireerinud. Naised samuti, pean tunnistama.

      „Kutsu, kutsu,” nämmutas Veronika ühte sakris hundikoera, kes meid nuuskima tuli.

      „See pole kutsu,” sõnasin ükskõikselt.

      „Kes siis?” imestas Veronika.

      „Karjast maha jäänud hunt,” kähvasin.

      „Appi!” röögatas Veronika ja ronis Leopo selja taha varju. Ometi oli samas talu ja koer oli nähtavasti sealt hulkuma pääsenud. Pealegi ei kola hundid suvel sedasi ringi ja inimese lähedale ei tule nad ammugi. Veronika, loll, seda muidugi ei teadnud.

      „Hinno, inimeste hirmutamine ja ähvardamine on karistatav,” lausus Synne rangelt.

      „Ma tean, oled seda ennegi öelnud. Kas sina ei kuule hundi ulgumist? Pealegi nägin ma siin lähedal kolme tapjakobrast. Neil on hambad nagu mõõgad, oma pool meetrit tuleb ära, ja tagumised küünised on lõhestunud. Teadlaste sõnul sügavad nad ennast nendega, aga mina tean kindlasti, et kisuvad hoopis ohvril sisikonda välja. Kui selline ikka… Miks sa meie joogivett mulle krae vahele kallasid?” küsisin Synne käest.

      „Et sa oma tapjakobrastega vait jääksid,” vastas naine pudelit kotti toppides. „Hakkame liikuma!” kamandas ta.