muljus oma kõhnade konksus sõrmedega pikka pudelikaela.
«Kuid Emil sureb senikaua ära!» hüüdis neiu ja sirutas käed Sanini poole. «Oo mu härra, o mein Herr! Kas tõesti te ei saa aidata?»
«Tal on vaja aadrit lasta… see on rabandus,» sõnas vanamehike, kelle nimi oli Pantaleone.
Ehkki Saninil polnud vähimatki aimu arstiteadusest, seda teadis ta siiski kindlasti, et neljateistkümneaastastel poistel rabandust ei juhtu.
«See ei ole rabandus, vaid minestus,» lausus ta Pantaleone poole pöördudes. «Kas teil on harju?»
Vanamehike tõstis oma tillukese näo.
«Mida?»
«Harju, harju,» kordas Sanin saksa ja prantsuse keeli. «Harju,» lisas ta, tehes, nagu harjaks oma riideid. Viimaks sai mehike temast aru.
«Aa, harju! Spazzette! Miks meil harju ei ole!»
«Tooge need siia. Me võtame tal kuue seljast ära ja hakkame teda hõõruma.»
«Hästi… Benone! Aga vett ei ole vaja pähe valada?»
«Ei… hiljem. Minge nüüd ruttu, tooge harjad.»
Pantaleone asetas pudeli põrandale, ruttas toast välja ja tuli otsekohe tagasi kahe harjaga: üks oli pea-, teine riidehari. Krässus puudel saatis teda ja silmitses ägedalt saba liputades uudishimulikult vanameest, neiut ja isegi Saninit, nagu tahaks teada, mida kogu see sagin tähendab.
Sanin võttis lamaval poisil kiiresti kuue seljast, avas kaeluse, kääris tema särgivarrukad üles ja asus kõigest jõust harjaga hõõruma tema rinda ja käsi. Pantaleone nühkis niisama usinasti teisega – peaharjaga – tema saapaid ja pükse. Neiu laskus põlvili diivani ette, haaras pea mõlema käe vahele ja jäi ainiti oma vennale näkku vaatama.
Sanin hõõrus – ja piilus ise silmanurgast neiu poole.
Helde taevas, kui kaunis see oli!
Nina oli neiul pisut suur, kuid ilusa kullinokajoonega, ülahuult katsid õrnad tumedad udemed; see-eest näovärv oli ühtlane ning läiketu, täpselt nagu elevandiluu või piimjas merevaik, lainjate juuste helk nagu Allori «Juuditil» Palazzo Pittis – ja eriti kaunid olid silmad, tumehallid, must kant silmaterade ümber, suurepärased, võidutsevad silmad – isegi nüüd, mil ehmatus ja mure olid tumestanud nende sära… Saninile meenus tahtmatult imekaunis maa, kust ta tuli… Aga ka Itaalias ei olnud ta midagi seesugust kohanud! Neiu hingas harvalt ning ebaühtlaselt. Ta näis kogu aeg ootavat, kas ehk hakkab tema vend hingama.
Sanin jätkas poisi hõõrumist, kuid ei silmitsenud mitte üksnes neiut. Ka Pantaleone omapärane kuju köitis tema tähelepanu. Vanamees oli üsna väsinud ja lõõtsutas. Iga kord kui ta harjaga lükkas, hüpatas ta ning ähkis kiunuvalt ja higist märjad pikad juuksesalgud kõikusid raskelt kahele poole nagu suure taime juured, mis vesi on alt ära uhtunud.
«Võtke tal vähemalt saapad jalast,» oli Saninil tahtmine talle öelda.
Puudel, keda nähtavasti ärritas kogu see ebatavaline olukord, laskus järsku esimestele käppadele ja hakkas haukuma.
«Tartaglia – canaglia! [Tartaglia – kurinahk! (it. k.)]» sisistas vanamees tema poole.
Kuid sel hetkel tütarlapse nägu muutus. Kulmud kerkisid, silmad läksid veel suuremaks ja lõid rõõmust särama…
Sanin vaatas ringi… Noormehe nägu oli jumekamaks muutunud, silmalauge läbis värin… sõõrmed võpatasid.
Ta tõmbas õhku sisse läbi ikka veel kokkupigistatud hammaste, ohkas…
«Emil!..» karjatas neiu. «Emilio mio!»
Pikkamisi avanesid suured mustad silmad. Nad vaatasid alles tuimalt, kuid juba naeratasid – nõrgalt; seesama nõrk naeratus laskus ka kahvatuile huultele. Seejärel liigutas ta allarippuvat kätt ja tõstis selle hooga oma rinnale.
«Emilio!» kordas neiu ja tõusis püsti. Tema näoilme oli nii pinev ning erk, et tundus – ta kas purskab otsekohe nutma või pahvatab naerma.
«Emil! Mis on juhtunud? Emil!» kuuldus ukse tagant, ja tuppa astus kärmel sammul hõbehallide juuste ning tõmmu näoga elegantselt riietatud daam. Tema kannul tuli elatanud mees, kelle selja taga vilksatas teenijatüdruku pea.
Neiu ruttas neile vastu.
«Ta on päästetud, ema, ta elab!» hüüdis ta sisseastunud daami kramplikult kaisutades.
«Mis siis on juhtunud?» kordas daam. «Ma tulen koju ja järsku kohtan härra doktorit ja Luiset…»
Neiu hakkas jutustama, mis oli juhtunud, arst aga lähenes haigele, kes ikka enam ning enam meelemärkusele tuli ja aina naeratas: ta justkui häbenes ärevust, mida oli põhjustanud.
«Nagu ma näen, te hõõrusite teda harjadega,» pöördus arst Sanini ja Pantaleone poole, «ja hästi tegite… Väga hea mõte… Aga nüüd me vaatame, missuguseid abinõusid veel…» Ta katsus noormehe pulssi. «Hm! Näidake keelt!»
Daam kummardus hoolitsevalt tema kohale. Noormees naeratas veel avalamalt, vaatas daamile otsa ja punastas…
Saninile tuli mõttesse, et ta on muutunud ülearuseks, ja ta läks müügiruumi. Kuid vaevalt oli ta jõudnud välisukse lingist kinni võtta, kui neiu jälle tema ette kerkis ja teda peatas.
«Te lähete ära,» ütles ta Saninile sõbralikult näkku vaadates, «ma ei hoia teid tagasi, kuid te peate tingimata täna õhtul meie poole tulema. Me oleme teile nii väga tänulikud – teie võib-olla päästsite mu venna me tahaksime teid tänada – ema tahab. Te peate meile ütlema, kes te olete, peate rõõmustama koos meiega…»
«Kuid ma sõidan täna ära Berliini,» kogeles Sanin. «Küll te jõuate,» vaidles neiu elavalt vastu. «Tulge tunni aja pärast meie poole tassi šokolaadi jooma. Kas lubate seda? Ma pean tema juurde tagasi minema! Kas te tulete?»
Mis jäi Saninil üle teha?
«Tulen,» vastas ta.
Kaunitar surus kiiresti tema kätt, lipsas teise tuppa – ja Sanin oli tänaval.
Kui Sanin umbes poolteise tunni pärast Roselli kondittriärisse tagasi tuli, võeti teda seal vastu nagu sugulast. Emilio istus selsamal diivanil, millel teda oli hõõrutud. Arst oli talle rohtu kirjutanud ja soovitanud «suurt ettevaatust tunnete läbielamisel» – kuna ta on närvilise temperamendiga subjekt ja kalduv südamehaigustele. Ta oli ka varem minestanud, kuid iialgi polnud hoog nii kestev ja ränk olnud. Arst oli muide teatanud, et igasugune hädaoht on möödas. Emilil oli seljas avar hommikukuub, nagu paraneval haigel peab olemagi, ema oli talle helesinise villase rätiku kaela ümber mähkinud. Kuid ilme oli tal rõõmus, peaaegu pidulik, ja kõik muugi nägi pidulik välja. Diivani ees, puhta linaga kaetud ümmargusel laual seisis tasside, siirupikarahvinide, biskviitide ja saiade, isegi lillede keskel maailmatu suur aromaatse šokolaadiga täidetud portselankohvikann. Kuus peenikest vahaküünalt põlesid kahes vanaaegses hõbedases küünlajalas. Ühel pool diivanit hoidis voltääri tugitool avali oma pehmet süle – ja Sanin pandi just sellesse tugitooli istuma. Kõik kondiitriäri elanikud, kellega ta oli sel päeval tuttavaks saanud, olid kohal, kaasa arvatud ka puudel Tartaglia ja kass. Kõik näisid ütlemata õnnelikud; puudel koguni aevastas heameelest; ainult kass mõnules ikka endiselt ja kissitas silmi. Sanin pidi selgitama, kes ta on, kust ta on ja mis tema nimi on. Kui ta ütles, et ta on venelane, panid mõlemad daamid seda veidi imeks ja kinnitasid samas nagu ühest suust, et tema saksa keele hääldamine olevat väga hea, aga et kui tal on mugavam prantsuse keeles rääkida, siis võivat ta ka seda keelt kasutada, sest nad mõlemad saavat sellest hästi aru ja ka rääkivat seda. Sanin kasutas selle ettepaneku viibimata ära. «Sanin! Sanin!» Daamid ei olnud kuidagi osanud arvata, et vene nimi võis nii kergesti hääldatav olla. Ka tema eesnimi «Dimitri» meeldis neile väga. Vanem daam tähendas, et ta on noores põlves näinud suurepärast ooperit «Demetrio e Polibio», kuid et «Dimitri» on hoopis ilusam kui «Demetrio». Niiviisi vestles Sanin ligemale tund aega. Daamid