suhu pistis. Härra Klüber lisas, et ta loeks end õnnelikuks, kui saaks omalt poolt teha midagi, mis meeldiks härrale välismaalasele. Sanin vastas mõninga pingutusega, samuti saksa keeli, et tal on väga hea meel… et tema teene on üsna tühine… ja palus külalisi istet võtta. Herr Klüber tänas, lõi silmapilkselt frakihõlmad laiali ja istus toolile, kuid istus nii kergelt ja püsis seal nii ebakindlalt, et võis selgesti mõista: see mees istus ainult viisakusest ja kargab otsekohe jälle püsti! Ta kargaski tõepoolest kohe püsti ja teatas paar korda häbelikult jalalt jalale tammudes, justkui tantsides, et kahjuks ei saa ta kauemaks jääda, sest ruttab oma kauplusse – töö kõigepealt! aga kuna homme on pühapäev, siis korraldab ta Frau Lenore ja Fräulein Gemma nõusolekul väljasõidu Sodenisse, kuhu tal on au paluda ka härra välismaalast, – ja loodab, et too ei keeldu seda väljasõitu oma osavõtuga kaunistamast. Sanin ei keeldunud seda kaunistamast, ja Herr Klüber esitles end teist korda ning läks – ja tema õrn-hernerohelised püksid välkusid meeldivalt ja uhiuued saapatallad kriuksusid niisama meeldivalt.
Emil, kes ikka veel seisis, nägu akna poole, ka pärast Sanini ettepanekut «istet võtta», tegi – niipea kui tema tulevane sugulane oli läinud – ümber pöörd ja küsis poisikeselikult nägu moonutades ning punastades, kas ta tohib veel natukeseks kohale jääda. «Mul on täna hoopis parem,» lisas ta «kuid arst keelas mul tööd leha.»
«Jääge aga pealegi! Te ei sega mind põrmugi,» hüüatas viibimata Sanin, kes, nagu iga tõeline venelane, oli rõõmuga valmis kinni haarama esimesest võimalikust ettekäändest, et aga vabaneda ise vajadusest midagi teha.
Emil tänas teda – ja kodunes ülimalt kiiresti niihästi tema enda kui tema korteriga. Ta vaatles Sanini asju ja päris peaaegu iga asja kohta, kust ta selle ostis ja mis on selle head omadused. Aitas Saninit habet ajada, mille juures tähendas, et too võiks endale vurrud kasvatada, ja tegi talle teatavaks rohkesti üksikasju oma emast, õest, Pantaleonest ja isegi puudel Tartagliast, kogu nende elamise ja olemise kohta. Mitte kartlikkuse varjugi ei olnud Emili juures enam märgata. Temas ärkas järsku haruldane poolehoid Sanini vastu, ja hoopiski mitte sellepärast, et too oli eelmisel päeval tema elu päästnud, vaid sellepärast, et Sanin oli nii väga sümpaatne mees! Ta puistas Saninile kohe välja kõik oma saladused. Erilise õhinaga rõhutas ta seda, et ema tahab temast tingimata kaupmeest teha, tema aga teab, teab kindlasti, et ta on sündinud kunstnikuks, muusikuks, lauljaks; et teater on tema tõeline kutsumus; et isegi Pantaleone julgustab teda, kuid et härra Klüber toetab ema, kellele tal on suur mõju; et isegi mõte temast poodnikku teha kuulub õigupoolest härra Klüberile, kelle arusaamise järgi ei olevat miski maailmas võrreldav kaupmehe elukutsega! Müüa kalevit ja sametit ning tüssata ostjaid, võtta neilt «Narren- oder Russen-Preise» (narri- ehk vene hinda) – see olevat tema ideaal! [Varemail aegadel – ja vist praegugi ei ole see välja surnud, – kui maikuust alates ilmus Frankfurti rohkesti venelasi, tõusid kõigis kauplustes hinnad ja neid hakati nimetama: «Russen-» ehk – paraku! «Narren-Preise». (Autori märkus.)]
«Aga nüüd on tarvis meie poole minema hakata!» hüüatas ta, niipea kui Sanin oli tualetitegemise lõpetanud ja Berliini kirja valmis kirjutanud.
«Vara on veel,» arvas Sanin.
«See ei tähenda midagi,» kinnitas Emil tema ligi hoides. «Lähmel käime postkontoris ära – ja sealt meie poole. Gemmal on kindlasti hea meel teid näha! Te sööte meie pool hommikust… Võite öelda midagi emale minu kohta, minu tulevikust…»
«Hea küll, lähme,» ütles Sanin ja nad hakkasid minema.
Gemma rõõmustas tõepoolest tema tuleku üle, ka Frau Lenore tervitas teda väga sõbralikult: nagu näha, oli ta eelmisel õhtul mõlemale hea mulje jätnud. Emil ruttas eine kohta korraldusi tegema, sosistades enne seda Saninile kõrva: «Arge unustage!»
«Ei unusta,» vastas Sanin.
Frau Lenore polnud päris terve: tal oli migreen, ta lebas tugitoolis ja püüdis end mitte liigutada. Gemmal oli seljas avar kollane pluus musta nahkvööga. Ka tema näis roidunud olevat ja pisut kahvatu. Tumedad rõngad silmade ümber ei vähendanud nende sära, kahvatus aga lisas tema klassikaliselt korrapärastele näojoontele midagi salapärast ja armast. Eriti hämmastas Saninit sel päeval Gemma käte peen ilu. Kui neiu kohendas ja sättis nendega oma tumedaid läikivaid lokke, ei suutnud ta pilku kõrvale pöörata tema sõrmedelt, mis olid nõtked, pikad ja hoidusid üksteisest eemale nagu Raffaeli «Fornarinal».
Väljas oli väga palav. Pärast hommikueinet tahtis Sanin minema hakata, kuid talle öeldi, et niisuguse ilmaga on kõige parem mitte liikuda paigastki, ja ta nõustus – jäi kohale. Tagumises toas, kus ta oma perenaistega istus, valitses jahedus; aknad avanesid väikesesse aeda, kus kasvasid akaatsiad. Suur hulk mesilasi, herilasi ja kimalasi sumises valjusti ning ägedalt nende kuldsete õitega kaetud tihedate okste vahel; läbi poolsuletud luukide ja allalastud ruloode tungis tuppa nende vaibumatu sumin, mis kõneles leitsakust, ja seda mõnusamaks muutus suletud ning hubase elamu jahedus.
Sanin rääkis palju nagu eilegi, kuid mitte Venemaast ega vene elust. Et teha heameelt oma noorele sõbrale, kes kohe pärast hommikueinet oli saadetud härra Klüberi juurde raamatupidamist praktiseerima, viis ta jutu kunstile ja kaubandusele ja tõi välja nende kasulikke ning kahjulikke külgi. Ta ei imestanud selle üle, et Frau Lenore kaubandust pooldas, seda ta oli oodanudki, – kuid ka Gemma oli emaga ühel nõul.
«Kui olla kunstnik – ja eriti laulja,» kinnitas ta käega energiliselt ülalt alla lüües, «siis tingimata esimene! Telne ei kõlba enam kuhugi. Aga kes teab, kas sa suudad esimeseks saada?» Pantaleone, kes samuti vestlusest osa võttis (temal kui kauaaegsel teenril ja vanal inimesel oli isegi lubatud pererahva juuresolekul toolil istuda; itaallased üldse ei ole ranged etiketinõuete suhtes), Pantaleone oli muidugi mõista kogu hingest kunsti poolt. Tõtt öelda olid tema argumendid üsna nõrgad: ta rääkis peamiselt sellest, et kõigepealt peab lauljal olema d’un certo estro d’inspirazione – teatud inspiratsioonipuhang! Frau Lenore tähendas selle peale, et ka temal, Pantaleonel, oli muidugi see «estro», ja ometigi…
«Mul oli vaenlasi,» kostis Pantaleone mornilt.
«Aga kust sa tead (itaallased on teatavasti kärmed sinatama), et Emilile vaenlasi ei teki, isegi kui tal tuleb ilmsiks see «estro»?»
«Eks tehke siis temast poodnik,» sõnas Pantaleone pahaselt, «aga Giovan’Battista ei oleks sedaviisi talitanud, kuigi ta ise oli kondiiter!»
«Giovan’Battista, mu mees, oli arukas inimene – ja kui ta noores põlves oli vaimustuses…»
Kuid vanamees ei tahtnud enam midagi kuulda ja läks minema, lausudes veel kord etteheitvalt:
«Aa! Giovan’Battista!..»
Gemma kinnitas ägedalt, et kui Emil oleks isamaalane ja tahaks kogu oma jõu pühendada itaalia vabastamisele, siis muidugi võiks niisuguse üleva ning püha eesmärgi pärast ohverdada oma kindlustatud tuleviku kuid mitte teatri pärast! Nüüd sattus Frau Lenore ärevusse ja palus tütart, et see ei ajaks pead segi vähemalt oma vennal ja rahulduks sellega, et ta ise on säärane meeletu vabariiklane! Neid sõnu öeldes hakkas Frau Lenore ohkima ja kurtma, et ta pea «kipub lõhkema». (Lugupidamisest külalise vastu rääkis Frau Lenore tütrega prantsuse keeles.)
Gemma asus sedamaid tema eest hoolitsema, puhus talle tasakesi otsaette, kui oli seda enne kölni veega niisutanud, suudles tasakesi tema põski, seadis pead padjale, keelas tal rääkida ja suudles teda jälle. Pöördudes siis Sanini poole, hakkas talle pooleldi naljatavalt, pooleldi liigutatult rääkima, kui tore ema tal on ja milline kaunitar ta oli! «Mis ma räägin: oli! Ta on ka praegu imeilus. Vaadake, vaadake tema silmi!»
Gemma võttis silmapilk taskust valge rätiku, kattis sellega ema näo, ja nihutades selle äärt pikkamisi allapoole, paljastas kord-korralt Frau Lenore lauba, kulmud ja silmad, ootas natuke ja palus siis need avada. Ema täitis tema soovi, Gemma hüüatas vaimustusest (Frau Lenore silmad olid tõepoolest väga ilusad), libistas rätiku kiiresti üle ema alumise, vähem korrapärase näopoole