hapu meeleoluga. Tol päeval oli ta kuidagi õnnelikult tõusnud; kaarte pannes (ta ladus hommikuti alati kaarte) tuli tal neli soldatit välja: soovide teostumine, – ja ka tee tundus talle eriti maitsvana, mille eest toatüdruk sai suulise kiituse ja kümme kopikat rahas. Magus naeratus kortsunud huultel, jalutas proua mööda võõrastetuba ja astus akna juurde. Akna all oli väike iluaed, ja otse keset lillepeenart lamas Mumuu väikese roosipõõsa all ning näris konti. Proua silmas teda.
«Mu jumal!» hüüatas ta äkki. «Mis koer see on?»
Armuleivasööja, kelle poole proua oli pöördunud, hakkas, vaeseke, edasi-tagasi sagima tolles hädises rahutuses, mis harilikult valdab käsualust inimest, kui ta veel hästi ei tea, kuidas ülemuse hüüatust mõista.
«E…e...ei tea,» pomises ta. «Vist tumma koer…»
«Mu jumal!» ütles proua ta jutu vahele. «See on ju üliarmas koerake! Käskige ta siia tuua. Ons ta ammu tema juures? Kuidas ma teda siis seni pole näinud? Käskige ta siia tuua.»
Armuleivasööja lendas kohe esikusse.
«Teenija, teenija!» karjus ta. «Tooge ruttu Mumuu! Ta on iluaias.»
«Aa, tema nimi on Mumuu,» sõnas proua. «Väga ilus nimi.»
«Ah, väga!» vastas armuleivasööja. «Rutem, Stepan!»
Stepan, rässakas poiss, kes toapoisiametit pidas, sööstis ülepeakaela iluaeda ja tahtis Mumuu kinni võtta, kuid koer lipsas ta sõrmede alt osavasti minema ja kihutas kõigest väest Gerassimi juurde, kes köögi lähedal aami parandas ja puhastas, seda nagu lapse trummi käte vahel keerutades. Stepan jõudis Mumuule järele ja hakkas teda püüdma otse peremehe jalge ees, kuid väle koer ei lasknud end võõral tabada, hüples ja põikles kõrvale. Gerassim vaatas muiates kogu seda jändamist pealt; viimaks ajas Stepan ennast tusaselt sirgu ja tegi temale märkide varal kiiresti selgeks, et, näe, proua nõuab su koera enda juurde. Gerassim jahmus, kuid kutsus Mumuu ligi, võttis ta maast üles ja andis Stepani kätte. Stepan viis koera külalistetuppa ja pani parkettpõrandale. Proua hakkas teda lahke häälega enda juurde kutsuma. Mumuu, kes eluilmaski veel nii toredates ruumides polnud viibinud, kohkus väga ja sööstis ukse poole, kuid Stepan tõukas ta teenistusvaimilt tagasi; koer hakkas värisema ja surus enn vastu seina.
«Mumuu, Mumuu, tule nüüd minu juurde, tule proua juurde,» rääkis proua. «Tule, rumalukene… ära karda…»
«Tule, tule, Mumuu, proua juurde,» kordasid armuleivasööjad üksisõnu. «Tule.»
Kuid Mumuu vahtis ahastavalt ringi ega liikunud paigast.
«Tooge temale midagi süüa,» ütles proua. «Kui rumal ta on! ei tule proua juurde. Mida ta kardab?»
«Nad ei ole veel harjunud,» ütles üks armuleivasööjatest argliku ja heldinud häälega.
Stepan tõi alustassil piima, pani Mumuu ette, kuid Mumuu mitte ei nuusutanudki piima, aina värises ning vahtis endist viisi ringi.
«Ah, missugune sa oled!» sõnas proua tema juurde minnes, laskus kummargile ja tahtis teda silitada, kuid Mumuu pööras kramplikult pead ja ajas hambad irevile. Proua tõmbas kähku käe ära…
Tekkis hetkeline vaikus. Mumuu kiunatas tasakesi, nagu oleks ta kaevata ja vabandust paluda tahtnud… Proua läks eemale, kulm kipras. Koera äkiline liigutus oli teda ehmatanud.
«Ah!» hüüdsid kõik armuleivasööjad kooris. «Ega ta teid ometi hammustanud, jumal hoidku!» (Mumuu ei olnud eluilmaski kedagi hammustanud.) «Ah, ah!»
«Viidagu ta ära,» ütles vanaeit muutunud häälel. «Koeranäru! Kui tige ta on!»
Ja pikkamisi ümber pöördudes läks ta oma kabinetti. Armuleivasööjad vaatasid aralt üksteisele näkku ja läksid järele, kuid proua jäi seisma, heitis neile külma pilgu, sõnas: «Milleks? ma ju ei kutsu teid,» ja läks minema.
Armuleivasööjad hakkasid meeleheitlikult Stepani poole kätega vehkima; Stepan haaras Mumuu ja viskas ta ruttu õue, otse Gerassimi jalge ette; poole tunni pärast aga valitses majas juba sügav vaikus ja vanaproua istus oma diivanil äikesepilvest süngemana.
Mõtelda, missugused tühised asjad mõnikord võivad inimeste tuju rikkuda!
Õhtuni oli proua tusane, ei rääkinud kellegagi, ei mänginud kaarte ja veetis öö halvasti. Arvas, et temale polnud antud seda kölni vett mis alati, et padjal on seebihais, sundis pesuvardjat kogu pesu läbi nuusutama – ühesõnaga, oli närviline ja ägetses. Hommikul käskis ta Gavrila kutsuda tund aega varem kui harilikult.
«Ütle, palun,» alustas proua, niipea kui Gavrila seesmise koogamisega üle ta kabineti läve oli astunud, «mis koer see meie õuel öö otsa haukus? ei lasknud mind magada!»
«Koer… missugune… võib-olla tumma koer,» sõnas Gavrila mitte päris kindla häälega.
«Mina ei tea, kas tumma või kellegi teise oma, aga mind ei lasknud magada. Pealegi paneb mind imestama, milleks meil niisugune päratu hulk koeri on! Soovin teada. Meil on ju õuekoer olemas?»
«Kuidas siis, on küll. Voltšokk»
«No milleks meile siis veel teist koera vaja? Ainult korratusi tekitab. Ei ole peremeest majas, vaat mis. Ja milleks vajab tumm koera? Kes lubas tal minu õuel koeri pidada? Eile läksin akna juurde, aga peenral oli koer kõhuli, oli mingi jäleduse sinna toonud, näris seda – ja minul on sinna roosid istutatud…»
Proua vaikis hetke.
«Et ta juba täna siit kaoks… kas kuuled?»
«Kuulan käsku.»
«Juba täna. Mine nüüd. Ettekandele kutsun ma sind pärast.»
Gavrila väljus.
Läbi külalistetoa minnes asetas ülemteener korra mõttes kellukese ühelt laualt teisele, nuuskas saalis tasakesi oma pardinina ja läks esikusse. Esikus kastpingil magas Stepan nagu surmasaanud sõjamees lahingumaalilt, paljad jalad vaipa asendava saterkuue alt kramplikult välja sirutatud. Ülemteener müksis ta ärkvele ja andis poolvaljusti mingi käsu, millele Stepan vastas pooleldi haigutuse, pooleldi naerulaginaga. Ülemteener läks ära, Stepan aga kargas püsti, tõmbas kaftani selga ja saapad jalga, väljus ja jäi trepi juurde passima. Ei möödunud viit minutitki, kui lahutamatu Mumuu saatel ilmus Gerassim, hiiglasuur puukandam seljas. (Proua käskis oma magamistuba ja kabinetti kütta isegi suvel.) Gerassim jäi ukse taha küljetsi seisma, tõukas seda õlaga ja vajus oma kandamiga majja. Mumuu aga jäi teda ootama nagu harilikult. Siis sööstis Stepan parajat hetke kasutades äkki talle nagu kull kanapojale kallale, surus ta rinnaga vastu maad, kahmas ta kaenlasse ja jooksis mütsigi pähe panemata välja, istus esimesele vastujuhtunud voorimehele ning sõitis Ohhotnõi Rjadi. Seal leidis ta peagi ostja, kellele ta koera loovutas viiekümne kopika eest tingimusel, et ta seda vähemasti nädal aega nööri otsas hoiaks, ja sõitis kohe tagasi; kuid enne maja ette jõudmist tuli ta voorimehelt maha, läks tagumist põiktänavat kaudu ringi ümber õue, ronis üle tara ja hüppas õuele; väravast ei julgenud ta sisse minna – kartis, et kohtab ehk Gerassimit.
Muide, tema kartus oli ilmaaegne: Gerassimit ei olnud enam õuel. Majast väljudes leidis ta kohe Mumuu puudu olevat; tema mäletamist mööda ei olnud veel juhtunud, et Mumuu poleks ta tagasitulekut ära oodanud. Ta jooksis kõikjale, otsis Mumuud, hüüdis omal kombel… tormas oma kambrisse, heinaküüni, ruttas tänavale, siia-sinna… Koer oli kadunud! Ta pöördus inimeste poole, küsitles neid kõige meeleheitlikumate märkide varal, näitas poole arssina kõrgusele maast, joonistas koera käega… Mõned ei teadnud tõesti, kuhu Mumuu oli saanud, ja raputasid ainult pead; teised teadsid ja itsitasid temale vastuseks; ülemteener aga tegi üliväga tähtsa näo ja hakkas kutsaritega riidlema. Siis jooksis Gerassim kodunt minema.
Videvik oli käes, kui ta tagasi tuli. Tema väsinud ilme, ebakindla kõnnaku ja tolmunud riiete järgi võis oletada, et ta oli jõudnud pool Moskvat läbi joosta. Ta jäi proua akende alla seisma, laskis silmad käia üle trepi kuhu seitsekond teenijat oli salka kogunenud, pööras näo kõrvale ja mõmises veel kord: «Mumuu!» Aga Mumuu ei vastanud. Gerassim läks ära.