ümber ülimalt armsad kiiretaolised kortsukesed: ainult headel inimestel võib seesuguseid kortsukesi näha. Akimi liigutused olid enamasti pikaldased ja neis oli mõningat enesekindlust ning väärikat viisakust nagu elukogenud inimesel, kes on palju käinud ja palju näinud.
Akim ehk Akim Semjonovitš, nagu teda kutsuti härrastemajas, kus ta käis üsna tihti, kindlasti aga pühapäeviti pärast kirikut, oleks tõepoolest igati tubli mees olnud, kui tal poleks olnud üht nõrkust, mis on juba palju mehi maa peal hukka saatnud ja tegi seda lõpuks ka temaga: nõrkus naissoo vastu. Akim armus äärmiselt kergesti; tema süda ei suutnud kuidagi naisterahva pilgule vastu panna, ta sulas selle käes nagu esimene sügislumi päikese käes ja tal tuli tublisti valuraha maksta selle liigse tundelisuse eest.
Esimesel aastal pärast maantee äärde kanna kinnitamist oli Akimil nii palju tegemist ehitamise, majapidamise sisseseadmise ja igasuguste õiendamistega, mis iga uude kohta elamaasumisega paratamatult kaasas käivad, et tal polnud sugugi aega naistele mõtelda, ja kui talle mõnesugused patused mõtted pähe tulidki, siis kihutas ta need jalamaid eemale vaimulikkude raamatute lugemisega, millest ta väga lugu pidas (lugema-kirjutama oli ta õppinud juba oma esimesel sõidul), vaiksel häälel psalmide laulmisega või mõne muu jumalale meelepärase tegevusega. Pealegi oli tal siis juba käes neljakümne kuues eluaasta – selles eas aga vaibuvad ning jahtuvad märgatavalt igasugused kired, ka abiellumisaeg oli mööda läinud. Akim ise hakkas arvama, et ta on sellest jampsist, nagu ta ütles, üle saanud kuid nähtavasti ei ole oma saatuse eest pääsu.
Akimi endine mõisaproua Lizaveta Prohhorovna Kuntze – saksa päritoluga staabiohvitseri lesk, oli ise sündinud Miitavis, kus ta oli veetnud oma lapsepõlveaastad ja kuhu tal oli maha jäänud väga arvukas, kuid vaene perekond, kelle eest ta muide vähe hoolitses, eriti sellest ajast peale, kui üks tema vendadest, jalaväeohvitser, oli kord ootamatult tema majja ilmunud ja kohe järgmisel päeval nii kõvasti mürgeldama kukkunud, et oleks peaaegu perenaise enese läbi kolkinud, öeldes talle seejuures: «du, Lumpenmamsell» [Sina, kaltsakas (saksa k.)], kuigi eelmisel päeval oli teda viletsas vene keeles õekeseks ja heategijaks nimetanud. Lizaveta Prohhorovna elas peaaegu sammugi kodunt lahkumata oma kenas, arhitektist abikaasa töövaevaga muretsetud mõisas, juhtis ise majapidamist, ja tegi seda väga hästi. Lizaveta Prohhorovna ei lasknud iial silmist omakasu, igast asjast lõikas ta endale tulu; selles ja lisaks veel haruldases oskuses iga kopikat kokku hoida avaldus tema saksa päritolu, kõiges muus oli ta väga venestunud. Teenijaid oli tal palju; eriti rohkesti pidas ta tüdrukuid, kes aga ei söönud oma leiba tema armust, vaid küürutasid hommikust õhtuni töö kohal. Talle meeldis sõita tõllas, livreedes teenrid tagapukis; meeldis, kui keelt peksti ja talle kõrva sosistati, ka ise oli ta suurepärane keelepeksja; talle meeldis inimesele oma armulikkust üles näidata ja siis järsku teda põlu alla panekuga rabada, – ühesõnaga, Lizaveta Prohhorovna käitus tõelise prouana. Akimist pidas ta lugu – üsna tõhusat obrokit tasus too talle korralikult –, alustas Akimiga armulikult juttu ja kutsus teda naljatoonil isegi endale külla… kuid just härrastemajas ootas Akimi õnnetus.
Lizaveta Prohhorovna toatüdrukute hulgas oli üks umbes kahekümneaastane neiu, vaenelaps, nimega Dunjaša. Ta oli üsna nägus, sale ja nõtke; tema näojooned, ehkki ebakorrapärased, võisid meeldida. Tema värske jume, paksud heledad juuksed, elavad hallid silmad, väike püstnina, punased huuled ja mingi eriline vaba, pooleldi pilkav, pooleldi väljakutsuv ilme – kõik see oli omal kombel üsna armas. Kuigi ta oli vaenelaps, pidas ta end kõigele lisaks ülal rangelt, peaaegu ülbelt: ta põlvnes põlistest mõisateenijatest; tema kadunud isa Arefi oli aastal kolmkümmend võtmehoidja olnud, vanaisa Stepan aga oli ühe ammugi surnud isanda – kaardiväeseersandi ja vürsti toapoisina teeninud. Riides käis Dunjaša korralikult ja uhkustas oma kätega, mis tõepoolest haruldaselt ilusad olid. Kõigi oma austajate vastu oli ta väga hoolimatu, kuulas nende meelitused iseteadvalt muiates ära, ja kui võttiski vaevaks neile vastata, siis enamasti üksnes seesuguste hüüatustega nagu: «Jaa! Aga muidugi! Küllap ikka! Või veel!..» Need hüüatused olid tal peaaegu lakkamatult keelel. Dunjaša oli ligemale kolm aastat Moskvas õppimas olnud, kus oli omaks võtnud need erilised grimassid ja maneerid, mille poolest pealinnades käinud toatüdrukud silma paistavad. Temast räägiti kui endast lugupidavast tüdrukust (suur kiitus mõisateenijate suus), kes on elus küll üht-teist läbi teinud, kuid ei ole ennast alandanud. Ka õmbles ta üsna korralikult, kuid kõigest sellest hoolimata ei suhtunud Lizaveta Prohhorovna temasse kuigi hästi tänu esimesele toatüdrukule Kirillovnale, juba eakale, pugejalikule ning kavalale naisele. Kirillovnal oli suur mõju oma perenaisele ja ta oskas väga peenelt võistlejaid kõrvaldada.
Sellessesamasse Dunjašasse armuski Akim! Ja veel niiviisi, nagu polnud varem iial armunud. Esimest korda nägi Akim teda kirikus: Dunjaša oli alles Moskvast tagasi jõudnud… hiljem kohtas teda mitu korda härrastemajas, viimaks veetis temaga terve õhtu kupja juures, kuhu Akim oli koos teiste auväärsete inimestega teed jooma kutsutud. Mõisateenijad ei pidanud Akimi endast halvemaks, kuigi ta ei kuulunud nende seisusse ja kandis habet; kuid ta oli haritud mees, kirjaoskaja, ja mis peaasi – tal oli raha; pealegi polnud ta ka maamehe moodi riides: ta kandis pikka mustast kalevist kaftanit, vasikanahast saapaid ja kaelarätti. Tõsi küll, mõned mõisateenijad arutlesid omavahel, et ikkagi on näha, et ta ei ole meie mees, kuid silma all peaaegu lipitsesid tema ees. Tol õhtul kupja pool alistas Dunjaša lõplikult Akimi kergesti armuva südame, ehkki ta ei vastanud sõnakestki kõigile Akimi meelitavaile juttudele ja heitis vaid aeg-ajalt silmanurgast pilke temale, justkui imestades, miks see mats siin on. Kõik see lisas ainult õli tulle. Akim läks koju, mõtles, mõtles ja otsustas talle kosja minna Nii kangesti oli Dunjaša tema «ära teinud»! Ent kuidas kirjeldada Dunjaša viha ja pahameelt, kui umbes viis päeva hiljem Kirillovna ta sõbralikult enda tuppa kutsus ja talle teatas, et Akim (see nagu näha teadis, kuidas asja käsile võtta), et see habemik ja mats Akim, kelle kõrval istumistki Dunjaša alandavaks pidas, palub tema kätt!
Alguses läks Dunjaša juuksejuurteni punaseks, seejärel pahvatas tehtult naerma, siis hakkas nutma, kuid Kirillovna juhtis pealetungi nii oskuslikult, andis talle nii selgesti mõista tema olukorda majas, vihjas nii osavalt Akimi viisakale välimusele, rikkusele ja ääretule kiindumusele ning tegi lõpuks nii tähendusrikkalt juttu mõisaproua enda soovist, et Dunjaša lahkus toast juba mõtlikul ilmel, ja kui kohtas Akimi, siis vaatas talle vaid teraselt silma, kuid ei pööranud selga. Armunud mehe ütlemata heldekäelised kingitused hajutasid Dunjaša viimased kahtlused… Lizaveta Prohhorovna, kellele Akim rõõmust kinkis sada virsikut suurel hõbeliual, nõustus tema ja Dunjaša abiellumisega, ja see abielu sai teoks. Akim ei hoidnud raha kokku – ja mõrsja, kes eelmisel õhtul oli üsna löödult tüdrukutetoas istunud ja veel pulmapeva hommikulgi aina nutnud, kui Kirillovna teda laulatuseks ehtis, leidis üsna ruttu lohutust… Proua andis talle kirikusseminekuks oma salli, Akim aga kinkis talle samal päeval niisamasuguse, vahest paremagi.
Niisiis Akim abiellus, viis nooriku oma majja… Nad hakkasid elama. Dunjašast sai kehv perenaine, kehv tugi oma mehele. Ta ei olnud millestki huvitatud, nukrutses, tundis igavust, kui just mitte mõni läbisõitev ohvitser temale tähelepanu ei pööranud ja kõhuka teemasina ääres istudes temaga ei tiiva ripsutanud. Ta käis tihti kodunt ära, kord linnas sisseoste tegemas, kord härrastemajas, kuhu oli sissesõiduhoovist umbes neli versta. Härrastemajas tundis ta end puhkavat; seal ümbritsesid teda omad inimesed; tüdrukud kadestasid tema toredaid riideid; Kirillovna kostitas teega; Lizaveta Prohhorovna ise ajas temaga juttu… Kuid ka neil külaskäikudel oli Dunjašale oma mõru maitse juures… Tema kui sissesõiduhoovi-perenaine ei võinud enam kübarat kanda ja pidi endale räti pähe siduma «nagu kaupmeheemand,» ütles talle kaval Kirillovna; «nagu mõni agulieit,» mõtles Dunjaša ise.
Nii mõnigi kord tulid Akimile meelde tema ainsa sugulase, vana onu, pereta popsi sõnad.
«Noh, vennas Akim,» oli too tänaval vastu tulles temale öelnud, «kuulsin, sa pidada naise võtma…»
«Seda küll, aga mis siis sellest?»
«Äh, Akim, Akim! Ei ole sina enam õige maamees, mis seda rääkida, – ja ega temastki sulle õiget naist ei saa.»
«Miks temast siis mulle õiget naist ei saa?»
«Kas või sellesama pärast,»