kenakese naise vastu ei lahtunud; ta oli uhke oma naise üle – eriti, kui võrdles teda, me ei räägigi teistest külanaistest ega tema endisest naisest, kellega ta kuueteistkümneaastaselt paari pandi, teiste mõisatüdrukutega: «Ets kae, mihuke sirgukene meie paeltesse kinni jäi!..» Dunjaša vähimgi sõbralikkus valmistas talle suurt heameelt… Vahest harjub ära, mõtles ta, koduneb… Liiatigi pidas Dunjaša end viga hästi üleval ja keegi ei saanud tema kohta halba sõna öelda.
Nii möödus mitu aastat. Dunjaša harjus tõepoolest lõpuks oma eluga. Mida vanemaks Akim sai, seda enam kiindus ta oma naisesse ja usaldas teda. Dunjaša sõbratarid, kes ei olnud abielus maameestega, elasid suures puuduses, virelesid vaesuses või olid halbadesse kätesse sattunud. Akim aga läks aina rikkamaks. Tal oli õnnelik käsi – õnn oli temaga; ainult üks asi tegi talle muret: jumal ei andnud talle lapsi. Dunjaša oli juba kakskümmend viis aastat täis saanud ja kõik olid teda Avdotja Arefjevnaks kutsuma hakanud. Tõelist perenaist ei olnud temast ikkagi saanud, kuid oma kodu oli ta armastama hakanud, tema käsutuses olid tagavarad ja ta vaatas teenijatüdruku järele… Tõsi küll, kõike seda tegi ta hooletult, ei pidanud vajalikul viisil silmas puhtust ja korda; see-eest sissesõiduhoovi suures toas rippus Akimi portree kõrval tema õlivärviportree, mille ta ise oli tellinud isehakanud maalikunstnikult, kihelkonna djakoni pojalt. Ta oli kujutatud valges kleidis, kollase salliga, kuus rida suuri pärleid kaelas, pikad kõrvarõngad kõrvades ja sõrmus igas sõrmes. Ära tunda teda võis, ehkki kunstnik oli ta maalinud liialt matsaka ja punapõskse ning silmad oli teinud hallide asemel mustad ja veidi kõõrdi… Akim oli kunstnikul täiesti ebaõnnestunud: ta oli välja tulnud kuidagi tume – á la Rembrandt –, nii et mõni läbisõitja astus vahel ligi, vaatas ja ainult mõmises natuke. Riides käima oli Avdotja hakanud kaunikesti lohakalt; tõmbas suurrätiku õlgadele aga kleit selle all oli kuidas juhtus: laiskus võttis tema üle võimust, see ohkiv, loid, unine laiskus, mis on nii omane venelasele, eriti kui ta on majanduslikult kindlustatud…
Kõige selle juures läks Akimi ja tema naise elu väga hästi: nad elasid rahus ja neid peeti eeskujulikuks abielupaariks. Kuid nii nagu orav, kes oma koonu puhastab selsamal ajal, mil kütt tema pihta sihib, nii ei aima ka inimene oma õnnetust – ja tal kaob järsku pind jalge alt, nagu vajuks ta läbi jää…
Ühel sügisõhtul peatus Akimi sissesõiduhoovis riidekaupmees. Ta oli kahe koormavankriga kõrvalisi teid mööda teel Moskvast Harkovisse. See oli üks neist rändkaupmeestest, keda mõisnikud, eriti aga mõisnikkude naised ja tütred, vahel nii väga kannatamatult ootavad. Selle juba elatanud rändkaupmehega oli kaasas kaks venda või õigemini selli – üks neist kahvatu, kõhn ning küürakas, teine noor, toreda väljanägemisega, ilus, umbes kahekümneaastane noormees. Nad lasksid endale õhtusöögi tuua ja asusid seejärel teed jooma. Kaupmees palus ka pererahvast nendega klaasikese teed kaasa juua – pererahvas ei öelnud ära. Kaks vanameest (Akim oli viiskümmend kuus täis saanud) said peagi jutujärjele. Kaupmees päris ümberkaudu elavate mõisnikkude järele ja kes oleks veel paremini kui Akim saanud nende kohta kõiki vajalikke teateid anda. Küürakas sell käis ühtelugu vankreid vaatamas ja kobis viimaks magama, Avdotjal tuli teise selliga juttu ajada… Ta istus poisi kõrval ja rääkis vähe, rohkem kuulas, mida too temale pajatas. Selli jutud näisid talle meeldivat: ta nägu elavnes, puna ilmus põskedele ja ta naeris üsna tihti ning meelsasti. Noor kaubasell istus peaaegu liikumatult, kähar pea laua kohal kummargil; rääkis vaikselt, häält tõstmata ja kiirustamata; see-eest tema silmad, väheldased, kuid jultunud-selged ning sinised, lausa puurisid Avdotjat. Avdotja hoidis alguses nende pilgu eest kõrvale, hiljem hakkas ise poisile näkku vahtima. Selle noore mehe nägu oli rõõsk ning sile nagu krimmi õun; ta muheles tihti ja tema valged sõrmed mänglesid lõual, mida juba katsid hõredad ning tumedad udemed. Tema kõneviis oli kaupmehelik, kuid väga vaba ja kuidagi hooletult enesekindel, ja ta aina silmitses Avdotjat oma terase ning jultunud pilguga… Järsku nihkus ta Avdotjale veidi lähemale ja ütles näoilmet põrmugi muutmata:
«Avdotja Arefjevna, paremat inimest kui teie ei ole ilmas olemaski. Ma oleksin valmis kas või oma elu teie eest ära andma.»
Avdotja pahvatas naerma.
«Mis sa naerad?» küsis temalt Akim.
«Ta räägib siin nisukesi naljakaid asju,» vastas naine, muide ilma suuremat kohmetumata.
Vana rändkaupmehe nägu läks naerule.
«He-hee, seda’nd küll. Naum on mul kange naljamees. Aga teie ärge kuulake teda.»
«Jaa! Aga muidugi! Õige mul asja teda kuulata,» ütles Avdotja ja vangutas pead.
«He-hee, muidugist,» sõnas vanamees. «Nojah, nüüd siis,» lisas ta laulvalt, «jääme terviseks, aitäh teile, oli väga kena, aga on aeg silmad looja lasta…» Ja ta tõusis lauast.
«Aitäh teilegi,» lausus Akim ja tõusis samuti püsti, «suur tänu kostitamise eest. Muuseas, soovime head ööd. Tule, Avdotjuška.»
Avdotja tõusis otsekui vastumeelselt, tema järel ajas end püsti ka Naum… ja kõik läksid laiali.
Pererahvas läks eraldi kambrikesse, mis täitis neil magamistoa aset. Akim hakkas kohe norskama. Avdotja ei saanud kaua und silma… Algul lamas ta vaikselt, nägu seina poole, siis hakkas kuumal sulekotil visklema, ajas tekki pealt ära ja kiskus jälle peale seejärel jäi kergelt tukastama. Järsku kuuldus õuest valju mehehäält: see laulis mingit venivat, kuid mitte kurba laulu, mille sõnadest polnud võimalik aru saada. Avdotja avas silmad, tõusis küünarnuki najale ja jäi kuulatama… Laul kestis… Kõlavalt helises ta sügiseses õhus.
Akim tõstis pea.
«Kes seal laulab?» küsis ta.
«Ei tea,» vastas naine.
«Ilusti laulab,» lisas Akim vähese vaikimise järel.
Õite kõva hääl teisel. Oli aeg, kus ka mina laulsin,» jätkas ta, «ja ilusti laulsin, aga siis jäin häälest ilma. Aga sel on hea hääl. See on muidugist see Naum või mis ta nimi nüüd oligi.» Ta keeras teise külje, ohkas ja jäi uuesti magama.
Kaua veel ei vaikinud hääl… Avdotja aina kuulas ja kuulas. Viimaks hääl justkui katkes, huilatas veel korraks ja vaibus siis pikkamööda. Avdotja lõi risti ette, pani pea padjale… Möödus pool tundi… Ta ajas end istukile ja hakkas tasakesi voodist välja ronima…
«Kuhu sa lähed, naine?» küsis Akim läbi une.
Avdotja peatus.
«Ikoonilampi seadma,» lausus ta. «Und ei ole millegipärast…»
«Sa palveta,» pomises Akim uinudes.
Avdotja astus ikoonilambi juurde, hakkas seda seadma ja kustutas kogemata ära, tuli tagasi ja heitis pikali. Kõik jäi vaikseks.
Järgmisel hommikul vara asus kaupmees oma sellidega teele. Avdotja magas. Akim saatis neid pool versta: tal oli vaja veskil ära käia. Tagasi jõudes leidis ta oma naise juba riides olevat ja mitte üksinda: temaga oli eilne noormees Naum. Nad seisid laua ääres akna all ja ajasid juttu. Akimi nähes väljus Avdotja sõnagi lausumata toast, Naum aga ütles, et tuli peremehe käpikute järele, mis see olevat pingile unustanud, ja läks samuti minema.
Me ütleme lugejatele kohe välja selle, mida nad on arvatavasti juba isegi taibanud: Avdotja armus meeletult Naumisse. Kuidas see võis nii ruttu sündida, seda on raske öelda; seda raskem, et senini oli ta end laitmatult üleval pidanud, hoolimata paljudest juhustest ja katsetest teda abielutruudust unustama panna. Hiljem, kui tema ühendus Naumiga oli avalikult teatavaks saanud, rääkisid paljud ümbruskonnas, et Naum olevat kohe esimesel õhtul talle nõiarohtu teetassi puistanud (meil usutakse veel kindlalt seesuguse abinõu mõju) ja et seda olevat väga kerge olnud Avdotjast märgata, kes olevat varsti seejärel kõhnemaks jääma ja igatsema hakanud.
Oli see kuidas oli, igatahes hakati Naumi nüüd üsna tihti Akimi majas nägema. Esmalt sõitis ta jälle sellesama kaupmehega mööda, umbes kolm kuud hiljem ilmus ta juba üksinda, omaenda kaubaga. Hiljem levis kuuldus, et ta olevat ühte lähedasse maakonnalinna elama asunud, ja sellest ajast peale ei läinud ühtki nädalat mööda, millal poleks maanteel nähtud