surus end sisse avast, mille moodustasid kaks vastupidises suunas keerlevat terassilindrit, ja puges nende vahelt läbi, pannes silindrid laiali nihkuma ja pingutusest värisema. Eespool ootas teda tööpink veel väiksema avaga silindrite vahel. Terasetükk muutus pärast iga tööpinki üha õhemaks ja pikemaks, ning liikunud roopavaltside vahel mitu korda edasi-tagasi, omandas vähehaaval kümnesüllase punase roopa kuju. Viieteistkümne tööpingi keerukat liikumist juhtis kõigest üks inimene – aurumasina kohal, komandosilla taolisel kõrgendil seisev tööline. Ta lükkas käepideme ettepoole ja kõik silindrid ning valtsid hakkasid pöörlema ühes suunas, tõmbas selle tagasi ja silindrid ning valtsid hakkasid pöörlema vastupidises suunas. Kui roobas oli lõplikult välja venitatud, lõikas ketassaag selle kõrvulukustavalt vingudes ja fontaanina kuldseid sädemeid puistates kolmeks osaks.
Seejärel mindi treimistsehhi, kus töödeldi peamiselt vagunite ja vedurite rattaid. Seal jooksid läbi kogu ruumi kulgeva, lae all asuva jämeda terasvarva külge kinnitatud seibidelt alla nahkrihmad, mis panid liikuma kaks- või kolmsada oma suuruselt ja vormilt kõige erinevamat tööpinki. Neid rihmu oli niivõrd palju ja nad ristusid üksteisega kõigis võimalikes suundades, nii et jäi mulje, nagu oleks kogu ruum täidetud ühe lausalise, sassiaetud, väriseva rihmadevõrguga. Mõnede tööpinkide rattad tegid kakskümmend pööret sekundis, teiste liikumine aga oli niivõrd aeglane, et polnud silmaga peaaegu üldse märgatav. Terase-, raua- ja vaselaastud katsid kaunite, pikkade spiraalidena tihedalt põrandat. Puurmasinad täitsid õhku talumatu, peenikese ja terava vingumisega. Samas näidati külalistele mutreid valmistavat masinat, mis meenutas kaht hiiglasuurt, regulaarselt matsutavat lõualuud. Kaks töölist pistsid nende lõugade vahele hõõgvele aetud pika varva ja masin, närides viimase küljest ühtlase suurusega metallitükke, sülitas need välja täiesti valmis mutritena.
Kui Šelkovnikov külaliste väljumisel treimistsehhist tegi aktsionäridele ettepaneku (ta pöördus oma seletustega kogu aeg eranditult nende poole) vaadata tehase uhkust, üheksasaja-hobujõulist «kompaundi», olid Peterburi härrased kõigest nähtust ja kuuldust juba küllaldaselt kurdistunud ning hämmeldunud. Uued muljed ei pakkunud neile enam mingit huvi ning väsitasid ainult endisest rohkem. Nende näod õhetasid roopavaltsimistsehhi kuumusest, käed ja ülikonnad olid söetolmust määrdunud. Direktori ettepanekuga nõustusid nad nähtavasti südant rindu võttes, et mitte diskrediteerida end neid volitanud koosoleku silmis.
Üheksasaja-hobujõuline kompaund asus väga puhtas ja nägusas, suurte akende ja mosaiikpõrandaga eraldi hoones. Vaatamata masina hiiglaslikele mõõdetele, töötas ta peaaegu vaikselt… Kaks neljasüllast kolvi liikusid pehmelt ja kiiresti puidust liistudega pealistatud silindrites. Kahekümnejalase diameetriga ratas, millele oli peale tõmmatud kaksteist köit, pöörles samuti helitult ja kiiresti; tema laiakaareline liikumine tekitas masinaruumi kuivavõitu soojas õhus tugevaid, ühtlasi, tuulepuhanguid meenutavaid võnkeid. See masin pani liikuma nii puhurid kui ka roopavaltsimistööpingid ja kõik treimistsehhi masinad.
Vaadanud üle kompaundi, olid aktsionärid juba täiesti veendunud, et nende katsumused on sedapuhku lõppenud, kuid väsimatu Šelkovnikov pöördus nende poole äkki uue külalislahke ettepanekuga:
«Nüüd, härrased, näitan ma teile kogu tehase südant, seda kohta, kust ta saab oma elu.»
Ta ei juhatanud, vaid sundis neid peaaegu vägisi minema aurukatelde osakonda. Kuid pärast kõike nähtut ei avaldanud «tehase süda» kaksteist silindrikujulist, viie sülla pikkust ja poolteise sülla kõrgust katelt – väsinud aktsionäridele eriti mõjukat muljet. Nende mõtted keerlesid juba ammu ees ootava lõunasöögi ümber ja nad ei pärinud enam midagi, nagu nad olid teinud seda varem, vaid noogutasid Šelkovnikovi seletuste peale ainult hajameelselt ja ükskõikselt pead. Kui direktor oma seletuse lõpetas, hingasid aktsionärid kergendatult ja hakkasid väga siiralt ja varjamatu heameelega tema käsi suruma.
Nüüd jäi aurukatelde lähedusse Andrei Iljitš üksi. Seistes sügava, poolpimeda, kividega vooderdatud augu äärel, kus asusid küttekolded, vaatas ta kaua alla, jälgides kuue, vööni palja kütja rasket tööd. Nende kohuseks oli vahetpidamata, nii päeval kui ööl sütt küttekollete avadesse visata. Alatasa avanesid kolisedes ümmargused malmist ahjuuksed ja siis oli näha, kuidas kütekolletes unnates ja mürisedes pulbitses erevalge raevukas leek. Alatasa kummardusid kütjate alasti, leegi kuumusest kuivetunud ja söetolmust mustad kehad allapoole, kusjuures nende selgadel olid selgesti näha kõik lihased ja selgroolülid. Alatasa võtsid kõhnad, sitked käed uusi kühvlitäisi sütt ja viskasid need seejärel kiire, osava liigutusega sisse avatud, lõõmavatest ahjuustest. Kaks töölist, kes seisid katlaruumi vastasäärel, viskasid samuti hetkekski peatumata alla üha uusi ja uusi kühvlitäisi kivisütt, mis kõrgus suurte mustade vallidena ümber katlaosakonna. Midagi masendavat, ebainimlikku näis Bobrovile kütjate lõputus töös. Näis, et mingi üleloomulik jõud on aheldanud kütjad kogu eluks nende päraniaetud, lõõmavate lõugade külge ja et nad peavad hirmsa surma kartusel väsimatult aina toitma ja toitma küllastamatut, ablast koletist.
«Mis on, kolleeg, vaatate, kuidas teie Moolokit nuumatakse?» kuulis Bobrov oma selja taga lõbusat, heasüdamlikku häält.
Andrei Iljitši läbistas värin ja ta oleks peaaegu alla kütteruumi kukkunud. Teda rabas, peaaegu vapustas see doktori naljatleva hüüatuse kokkusattumine tema enese mõtetega. Isegi ehmatusest toibudes ei suutnud ta kaua selle kokkusattumise kummalisusest vabaneda. Talle olid alati huvitavate ja salapärastena tundunud need juhtumid, kui ta millelegi mõeldes või raamatust mõnda teda huvitavat kohta lugedes enda läheduses äkki samast asjast kõneldavat kuulis.
«Nagu paistab, ma ehmatasin teid, mu kallis?» küsis doktor, vaadates Bobrovile tähelepanelikult näkku. «Palun andestada.»
«Pisut ehmatasite… te lähenesite nii tasa… ma ei teadnud sugugi oodata.»
«Oh, kallis Andrei Iljitš, hakkame õige päris tõsiselt teie närve ravima. Nad ei kõlba teil enam kuhugi… Kuulake minu nõuannet: võtke puhkus ja sõitke kuhugi välismaale… Miks te end siin asjatult ärritate? Elage pool aastat oma lõbuks: jooge head veini, ratsutage rohkem, lõdvendage oma tagasihoidlikkust l’amoure’i suhtes…»
Doktor astus kütteruumi äärele.
«On alles põrguhaud!» hüüdis ta alla vaadates. «Kui palju iga niisugune samovar peaks kaaluma? Arvatavasti oma kaheksasada puuda?..»
«Ei, rohkem. Umbes poolteist tuhat puuda.»
«Oi, oi, oi… Aga kui sellisel asjandusel tuleb äkki pähe… lõhkeda? Tuleb efektne vaatepilt? Ah?»
«Väga efektne, doktor. Tõenäoliselt ei jää kõigist neist ehitustest kivi kivi peale…»
Goldberg vangutas pead ja vilistas paljutähendavalt. «Millest see siis võiks juhtuda?»
«On mitmesuguseid põhjusi… ent kõige sagedamini juhtub see järgmiselt… Kui katlasse jääb väga vähe vett, siis kuumenevad katla seinad üha rohkem ja rohkem, lähevad peaaegu punaseks. Kui siis katlasse järsku vett lasta, tekib korraga tohutu hulk auru, seinad ei pea survele vastu ja katel lõhkeb.»
«Nii et seda võib teha tahtlikult?»
«Nii palju, kui süda lustib… Ehk soovite katset teha? Kui vesi veemõõtjas täiesti langeb, tarvitseb ainult pöörata ventiili… näete, seda väikest, ümmargust hooba… Ongi kogu kunst.»
Bobrov naljatas, kuid tema hääl oli kummaliselt tõsine, silmad aga vaatasid karmilt ja nukralt. «Kurat temast aru saab!» mõtles doktor. «Ta on kena inimene, kuid siiski… psühhopaat…»
«Miks te siis lõunasöögile ei läinud, Andrei Iljitš?» küsis Goldberg kütteruumist eemaldudes. «Võiksite vähemalt näha, missugune talveaed on tehtud laboratooriumist. Serveerimine aga paneb lausa imestama.»
«Tont nendega! Ma ei või taluda neid inseneride lõunasööke,» krimpsutas Bobrov nägu. «Hooplevad, lärmavad, ütlevad üksteisele taktituid meelitusi, ja siis need traditsioonilised purjuspäised tervisejoomised, mille ajal oraatorid endid ja oma lauanaabreid viinaga üle valavad… Vastik!..»
«Jajah,