mitteoskamise tõttu. See tundus talle nähtavasti veider. Ta silmitses mind nagu kahetsedes; siiski sobis me jutt. Sain teada, et ta nimi on Ivan Ivanovitš Zurin, et ta on ** husaripolgu rittmeister ja viibib Simbirskis noorsõdurite värbamisel ning on peatunud trahteris. Zurin kutsus mind endaga koos sõduri kombel sööma, mida jumal andnud. Olin meeleldi nõus. Istusime lauda. Zurin jõi ohtralt ja kostitas ka mind, öeldes, et pean harjuma teenistusega; ta jutustas mulle väeteenistusest anekdoote, mille üle ma naerust peaaegu kõver olin, ja me tõusime lauast täitsa sõbrameestena. Nüüd pakkus ta end mulle piljardimängu õpetama.
„See on hädatarvilik meiesugustele kroonumeestele,” kõneles ta. „Retkel viibides näiteks satud kuhugi alevikku; mis peale hakata? Ei taha ju alati juute nahutada. Lähed tahtmatult trahterisse ja hakkad piljardit mängima; selleks pead aga mängu oskama!”
Olin täiesti veendud ja asusin suure usinusega õppima. Zurin ergutas mind valjusti, imetles mu kiireid edusaanme, ja pärast mõningaid harjutusi pani ette raha peale mängida, üks kross korralt, mitte võitmiseks, vaid nii, et ainult mitte muidu mängida, mis, tema sõnade järgi, olevat kõige viletsam harjumus. Olin ka sellega päri, Zurin aga käskis tuua punši, manitses mind maitsta seda, korrates, et teenistusega peab harjuma; aga mis on teenistus punšita! Ma kuulasin teda. Sealjuures jätkus meie mäng. Mida tihedamini rüüpasin oma klaasist, seda ülemeelsemaks muutusin. Kuulid lendasid alatasa üle piljardi serva, mina ägestusin, tõrelesin markööriga, kes arvestas jumal teab kuidas, tunnist tundi kõrgendasin mängu – ühesõnaga, käitusin nagu vabadusse rabelnud jõmpsikas. Aeg aga möödus märkamatult. Zurin heitis pilgu kellale, pani kepi ära ja teatas mulle, ma olevat kaotanud sada rubla. See hämmeldas mind veidi. Minu raha oli Saveljitši käes. Hakkasin vabandama. Zurin katkestas mind:
„Armas aeg! ära muretse. Ma võin ka oodata; seni aga sõidame Arinuška manu.”
Mis parata! Päeva lõpetasin sama arutult kui olin alanud. Õhtustasime Arinuška juures. Zurin kallas mulle alatasa juurde, korrates, et teenistusega peab harjuma. Lauast tõustes seisin vaevalt jalul; keskööl sõidutas Zurin mu trahterisse.
Saveljitš tuli meile trepile vastu. Ta lõi käsi kokku, nähes minu teenistusagaruse kahtlematuid tunnuseid.
„Mis on sinuga juhtunud, isand?” ütles ta heledal häälel. „Kus sa end nii täis oled kaaninud? Oh sa issake! Iialgi pole säärast patutegu ette tulnud!”
„Pea suu, vana känd!” vastasin ma talle tokerdudes, „sa oled vist purjus; käi magama… ja pane ka mind.”
Teisel päeval ärkasin peavaluga, mäletades ähmaselt toonaseid sündmusi. Mu mõlgutusi katkestas Saveljitš, kes teetassiga sisse astus.
„Varakult, Peeter Andreitš,” sõnas ta mulle pead vangutades, „varakult hakkad pummeldama. Kellesse sa küll oled läinud? Ei isa ega vanaisa, kumbki polnud vist joodikud, emast rääkimata: eluaeg ei suvatsenud peale kalja midagi suhu võtta. Aga kes on kõiges süüdi? Neetud musjöö. Ilmast-ilma tuli ette, et jooksis Antipovna manu: „Madam se vu prii (Je vous prie – pr. k. – ma palun teid) napsu.” Säh sulle nüüd se vu prii! Ega või midagi ütelda: head õppust andis penipoeg. Ja oli nüüd tarvis teda paganat hoidjaks palgata! Nagu härral oma inimesi poleks olnud!”
Mul oli häbi. Ma pöördusin kõrvale ja ütlesin talle:
„Mine ära, Saveljitš; ma ei taha teed.” Ent raske oli Saveljitšil suud sulgeda, kui ta vahel jutlust algas.
„Näed nüüd, Peeter Andreitš, mis tähendab pummeldada. Peake on raske ja süüa kah ei taha. Joodik inimene ei kõlba millekski… Kui jooksid õige kurgi soolvett meega, kõige parem oleks aga pead parandada poole klaasikese nastoikaga. Vahest käsid tuua?”
Sel hetkel astus sisse poisike ja ulatas mulle kirjakese I. J. Zurinilt. Avasin selle ja lugesin järgimisi ridu:
„Armas Peeter Andrejevitš, ole hea, saada mulle mu poisiga sada rubla, mis sa eile mulle kaotasid. Mul on äärmine rahakitsikus.
Polnud midagi parata. Ilmestusin ükskõikseks ja pöördudes Saveljitši poole, kes hoolitses mu raha, pesu kui ka tehingute eest, käskisin anda poisile sada rubla.
„Kuidas? Milleks?” päris hämmastunud Saveljitš.
„Ma võlgnen talle,” vastasin võimaliku jahedusega.
„Võlgned?” vaidles Saveljitš üha suuremasse hämmastusse sattudes. „Millal sa siis, armuline härra, talle võlgu jääda jõudsid? Asi pole nagu korras. Olgugi sinu tahtmine, härra, aga raha ma välja ei anna.”
Ma mõtlesin, et kui ma sel otsustaval hetkel ei suuda jagu saada kangekaelsest vanamehest, küllap mul siis edaspidi on raske vabaneda ta hooldusest, ja uhket pilku talle heites sõnasin:
„Olen sinu isand, aga sina minu teener. Raha on minu. Mängisin selle maha, sest et nõnda heaks arvasin; sulle aga soovitan mitte targutada ja teha, mis sul kästakse.”
Saveljitš oli nii rabatud mu sõnadest, et käsi kokku lõi ja oma kohale tardus.
„Mis sa siis seisad!” käratasin vihaselt. Saveljitš puhkes nutma.
„Kullake, Peeter Andreitš,” lausus ta väriseval häälel, „ära kooleta mind kurvastusega. Sa mu silmavalgus, kuula mind, vanameest: kirjuta sellele röövlile, et sa naljatasid, et meil sääraseid rahasid pole olemaski. Sada rubla! Sa armuline jumal! Ütle, et vanemad keelasid sul kõvva-kõvasti millegi muu kui pähklite peale mängida…”
„Küllalt valest,” katkestasin teda karmilt, „anna raha siia, või ma kihutan su ülepeakaela minema.”
Saveljitš vaatas mind sügava kurvastusega ja läks mu võla järele. Mul oli kahju vaesest vanamehest, kuid ma tahtsin vabadusse pääseda ja näidata, et ma enam laps pole. Raha saadeti Zurinile ära. Saveljitš kiirustas mind eemale viima neetud trahterist. Ta ilmus teatega, et hobused ootavad. Rahutu sisetundega ja tumma kahetsusega sõitsin Simbirskist välja, jumalaga jätmata oma õpetajaga ja lootmata temaga millalgi veel kohtuda.
II peatükk
TEEJUHT
Kolkake, oh sa mu kolkake, võhivõõras nurgake!
Kas siis ise olen siia tulnud ma, või on hüva ratsu siia kandnud mind?
Ei, mind toonud siia võõrsile uljas reipus ja agarus, kõrtsi humalavee uimastus.
Mu reisumõtisklused polnud just väga mõnusad. Mu kaotus oli tolleaegsete hindade kohaselt küllalt suur. Südamepõhjas ei võinud ma jätta tunnistamata, et mu käitumine Simbirski trahteris oli olnud rumal, ning tundsin end süüdlasena Saveljitši ees. See kõik piinas mind. Tahtsin temaga tingimata leppida, ega teadnud, millest alata. Viimaks ütlesin talle:
„No-noh, Saveljitš, aitab, lepime ära, olen süüdi; ise näen, et olen süüdi. Eile ma vallatlesin ja solvasin sind päris asjata. Tõotan edaspidi mõistlikum olla ja su sõna kuulata. Noh, ära pahanda, lepime ära.”
„Ah, kullake, Peeter Andreitš!” vastas ta sügava ohkega, „ma ju olen vihane iseenda peale, ise olen ma igapidi süüdi. Kuidas küll võisin sind üksi trahterisse jätta! Mis parata? Vanakuri eksitas mind: mõtlesin köstriemanda poole sisse astuda, vaderikesega kokku saada. Nõndaks; astusin vaderi poole ja oligi pahandus käes. Selge häda, muud midagi! Kuidas ma ilmun härraste silmaalla? Mis nad ütlevad, kui teada saavad, et laps joob ja mängib?”
Et lohutada vaest Saveljitšit, andsin talle sõna edaspidi tema nõusolekuta mitte ühtegi kopikat raisata. Vähehaaval rahunes ta, kuigi ikka veel harva omaette torises, pead raputades: „Sada rubla! pole naljaasi!”
Lähenesin sihtkohale. Minu ümber laiusid kinkudest ning jäärakutest läbitud nukrad kõrbed. Kõik oli lumega kaetud. Päike loojus. Kibitka sõitis mööda kitsast teed, ehk täpsemini, mööda talumeeste regedest jäetud jälgi. Korraga hakkas postipoiss kõrvale vahtima, pöördus lõpuks mütsi peast võttes