kuulsin,” ütlesin ma mitte just parajal ajal, „et teie kindlust kavatsevad rünnata baškiirid.”
„Kellelt sa seda oled kuulnud?” küsis Ivan Kuzmitš.
„Nii räägiti mulle Orenburgis,” vastasin mina.
„Tühi jutt!” ütles komandant. „Meil pole ammu midagi kuulda olnud. Baškiirid on araks tehtud, ka kirgiisid on õppust saanud. Pole karta, et meie kallale tikuksid, ja kui tulevadki, siis annaksin neile säärase sauna, et nad kümneks aastaks vakka jääksid.”
„Ja teie ei karda,” jätkasin ma, pöördudes kapteniemanda poole, „jääda kindlusse, mida ähvardab nii palju hädaohte?”
„Harjumus,” vastas ta, „sellest saab juba kakskümmend aastat, kui meid polgust siia saadeti, ja hoidku jumal, kuidas ma küll neid neetud paganaid kartsin! Kui juhtusin vahel nägema nende ilvesemütse või kuulma nende vingumist, kas usud, kullake, süda otse seisatas! Nüüd aga olen nii harjunud, et isegi paigast ei liigu, kui meile ütlema tullakse, et kindluse ümber nuhivad kurjategijad.”
„Vassilissa Jegorovna on ülivahva daam,” märkis Švabrin tähtsalt, „Ivan Kuzmitš võib seda tunnistada.”
„Jah, kuulukse küll,” ütles Ivan Kuzmitš, „see eit pole kartlikkude killast.”
„Aga Marja Ivanovna?” küsisin ma. „Kas ta on niisama vahva kui teiegi?”
„Kas Maša on vahva?” vastas ta ema. Ei, Maša on argpüks. Tänini ei või ta püssipauku kuulda, kohe lööb vabisema. Ja kui kahe aasta eest tuli Ivan Kuzmitšil pähe minu nimepäeval meie suurtükki paugutada, siis tema, mu tuvike, pidi hirmu pärast teise ilma minema. Sest saadik me enam ei paugutagi neetud suurtükki.”
Me tõusime lauast. Kapten ühes emandaga läksid magama; mina aga sammusin Švabrini poole, kellega veetsingi kogu õhtu.
IV peatükk
KAHEVÕITLUS
Sa suvatse nüüd vastu panna mulle, siis näed, kuis surun oma mõõgaotsa rindu sulle.
Möödus mõni nädal ja elu Belogorskaja kindluses muutus mulle mitte üksnes talutavaks, vaid isegi mõnusaks. Komandandi majas võeti mind nagu, sugulast vastu. Nii mees kui naine olid kõige auväärsemad inimesed. Soldatilapsest ohvitseriks tõusnud Ivan Kuzmitš oli harimatu ning lihtne mees, kuid kõige ausam ning heasüdamlikum. Naine valitses ta üle, mis oli kooskõlas ta muretusega. Vassilissa Jegorovna vaatas ta teenistuseasjadele nagu oma majapidamisele ja valitses kindlust nagu oma majakest. Marja Ivanovna lakkas peagi mind võõristamast. Me tutvusime. Leidsin temas mõistliku ning tundelise neiu. Märkamatult kiindusin heatahtlikku perekonda, isegi garnisoni ühe silmaga leitnandisse Ivan Ignatjitšisse, kelle kohta Švabrin rääkis, ta olevat lubamatus vahekorras Vassilissa Jegorovnaga, millel polnud mingit tõe varjugi, kuid selle üle Švabrin ei muretsenud.
Olin ülendatud ohvitseriks. Teenistus ei koormanud mind. Kõrvalises kindluses ei olnud ülevaatusi, ei õppusi ega vahiteenistust. Komandant õpetas vahete-vahel omal soovil soldateid, kuid ei saavutanud veel seda, et nad kõik oleksid teadnud, milline külg on parem, milline vasak. Švabrinil olid mõned prantsuskeelsed raamatud. Hakkasin lugema ja minus tärkas huvi kirjanduse vastu. Hommikuti ma lugesin, harjutasin tõlkimist, vahel ka värsside luuletamist; lõunastasin pea alati komandandi juures, kus tavaliselt veetsin ülejäänud päeva, ja sinna ilmus vahel õhtuti ka isa Gerassim naise Akulina Pamfilovnaga, suurima uudistekandjaga ümbruskonnas. Švabrinit nägin mõistagi iga päev, kuid ta jutt muutus mulle kord-korralt ikka ebameeldivamaks. Ta alalised naljad komandandi perekonna arvel ei meeldinud mulle sugugi, eriti aga torkavad märkused Marja Ivanovna kohta. Teistsugust seltskonda kindluses ei olnud, kuid ma ei soovinudki teist.
Hoolimata ennustusist baškiirid mässama ei hakanud. Kindluse ümber valitses rahu. Kuid see rahu katkes äkki koduse tüliga.
Olen juba maininud, et ma teotsesin kirjandusega. Minu katsetused olid tolle aja kohta võrdlemisi head ja Aleksander Petrovitš Sumarokov kiitis neid mõne aasta pärast väga. Kord õnnestus mul kirjutada laulukest, millega ma rahul olin. Teadagi otsivad luuletajad vahel nõuküsimuse katte all heatahtlikku kuulajat. Niisiis, oma laulukese ümber kirjutanud, viisin selle Švabrinile, kes kogu kindluses ainukesena suuteline oli luuleteost hindama. Lühikese sissejuhatuse järel võtsin taskust oma vihu ja lugesin talle järgmised värsid ette:
Armumõtet hajutades
teda püüdsin unusta’,
Maša juurest põgenedes
lootsin, et saan vabaks ma.
Ent need silmad, mis mind köitsid,
ikka säravad mu eel.
Hämmeldust nad hinge kandsid,
kaotand rahu minu meel.
Kurba lugu kuulda saades,
Maša, mulle halasta,
õnnetule pilku saates,
võlutud on sinust ta.
„Mis sa sellest arvad?” küsisin Švabrinilt, oodates kiitust, nagu mulle tingimata võlgnetavat tasu. Kuid minu suureks meelepahaks tavaliselt leplik Švabrin teatas kategooriliselt, et minu laul on ebaõnnestunud.
„Miks nii?” küsisin, varjates oma meelepaha.
„Sellepärast,” vastas ta „et niisugused salmikud on väärt mu õpetajat Vassili Kirillovitš Tredjakovskit ja meenutavad mulle väga ta armukupleesid.”
Siis võttis ta minult vihu ja hakkas halastamatult analüüsima iga värssi ja iga sõna, mõnitades mind kõige torkavamal viisil. Ma ei suutnud seda välja kannatada, rebisin oma vihiku ta käest ja ütlesin, et ma enam iialgi oma kirjandeid talle ei näita, Švabrin naeris ka selle ähvarduse üle.
„Saame näha,” ütles ta, „kas sa pead oma sõna; luuletajaile on kuulaja niisama tarvilik nagu Ivan Kuzmitšile pudel napsi söögi alla. Aga kes on see Marja, kellele sa oma hella kirge ja armuvalu avaldad? On see ehk viimaks Marja Ivanovna?”
„Pole sinu asi, kes ka see Marja oleks,” vastasin süngestudes. „Ma ei nõua su arvamist ega su oletusi.”
„Ohoo! Isekas salmisepp ja tagasihoidlik armuke!” jätkas Švabrin mind üha enam ärritades.
„Aga kuula sõbralikku nõuannet: kui tahad edasi jõuda, siis soovitan teotseda mitte salmikestega.”
„Mis see tähendab, mu härra? Palun selgita.”
„Hea meelega. See tähendab, kui sa tahad, et Maša Mironova külastaks sind videvikul, siis kingi talle õrnade värsside asemel paar kõrvarõngaid.”
Mu veri kihvatas.
„Kuid miks sul temast selline arvamine on?” küsisin ma, vaevaga tagasi hoides oma põlastust.
„Aga sellepärast,” vastas ta põrguliku naeratusega, „et tean kogemuste järgi ta viise ning kombeid.”
„Sa valetad, lurjus!” kisendasin ma raevudes, „sa valetad kõige häbitumal kombel.”
Švabrin muutus näost.
„Seda ma sulle ei jäta,” ütles ta, rutjudes mu kätt. „Te annate mulle rahulduse.”
„Ole hea, millal tahad!” vastasin rõõmustades.
Sel hetkel olin valmis teda lõhki kiskuma.
Läksin kohe Ivan Ignatjitši juurde ja leidsin ta istumas, nõel käes: komandandi-emanda ülesandel lükkis ta seeni niidi otsa, et neid talviseks varuks kuivatada.
„Aa, Peeter Andreitš!” sõnas ta mind silmates.
„Tere tulemast! Mis tuul teid siia kandis? Mis asjas, kui küsida tohin?”
Seletasin talle lühidalt, et ma läksin Aleksei Ivanõtšiga tülli ja et teda, Ivan Ignatjitšit, palun mulle sekundandiks tulla. Ta kuulas