ees seisma ja silmitses viivu numbrit kuuskümmend kolm. Selg tundis külma. Ta võttis end kokku. Helistas. Nöör hakkas sahisema, värav paotus. Ta lipsas pimedasse väravaalusesse. Väravavahi hääl torises eemalt: «Öösel on tarvis magada, tagasi peab tulema õigel ajal.» Kuid ta ei küsinud, kes sisse tuli.
Zojat valdas hirmus ärevus. Tema ees avanes madal pime tunnel. Gaasilamp valgustas tumeda õlivärviga võõbatud krobelisi seinu. Semjonovi juhtnöörid olid järgmised: tunneli lõpus vasakule, keerdtreppi mööda üles, kolmas korrus, vasakule, tuba number üksteist.
Tunneli keskel jäi Zoja seisma. Talle näis, et kaugel, vasakul, vaatas keegi kiiresti välja ning kadus. Kas mitte tagasi minna? Ta jäi kuulatama – mitte ainustki heli. Ta ruttas käänakul asuvasse haisvasse trepikotta. Siit algas kitsas, kusagilt ülalt valgustatud keerdtrepp. Zoja hakkas kikivarvul üles minema, kartes puudutada kleepuvaid käsipuid.
Kogu maja magas. Teise korruse trepikojast viis mahakoorunud värviga võlvkaar pimedasse koridori. Ülespoole minnes vaatas Zoja tagasi ja talle tundus uuesti, et võlvi tagant vaatas keegi välja ning kadus …
Ainult see polnud mitte Gaston Pardinokk … «Ei, ei, Gaston ei ole veel käinud, ta ei võinud siin olla, ei jõudnud …» Kolmanda korruse trepikojas tõmbas Zoja hinge tagasi. Kui Garinit pole kodus, ootab ta teda siin hommikuni. Kui ta on kodus ja magab, ei lähe ta enne ära, kui on saanud kätte selle, mille ta võttis laualt Malesherbes’i bulvaril.
Zoja tõmbas kindad käest, kohendas pisut juukseid mütsi all ja hakkas vinklis ärapöörduvat koridori mööda vasakule minema. Viiendal uksel seisis suurelt valge värviga maalitult – 11. Zoja vajutas lingile, uks avanes kergelt.
Väikesesse tuppa langes läbi lahtise akna kuuvalgus. Põrandal vedeles avatud kohver. Kõledalt valendasid laialipillatud paberid. Seina ääres pesunõu ja kummuti vahel istus põrandal särgiväel mees, tema paljad põlved olid üles tõstetud, paljad jalalabad näisid hiiglasuurtena … Kuupaiste valgustas poolt nägu, läikis päraniavatud silm ja valendasid hambad – mees naeratas. Paotanud suu ja hinge kinni pidades vahtis Zoja tardunud naeratavat nägu – see oli Garin.
Täna hommikul oli Zoja öelnud «Globe’i» kohvikus Gaston Pardinokale: «Varasta Garinilt joonised ja aparaat ja kui saad, tapa ära.» Täna õhtul nägi ta läbi vina šampanjapokaali kohal Garini silmi ja tundis: kui niisugune mees vaid viipab, jätab ta kõik sinnapaika, unustab, järgneb talle. Öösel, kui ta sai aru ohust ja sööstis otsima Gastoni, et temast ette jõuda, ei teadnud ta veel isegi, mis ajas teda säärases mures ringi jooksma mööda öist Pariisi ja tõi viimaks Rue des Gobelins’ile. Mis tunded sundisid seda tarka, külma, kalki naist avama ust tema poolt surmale määratud mehe tuppa?
Ta vahtis Garini hambaid ja pungis silma. Ta karjatas kähedalt ja allasurutult, astus ligi ja kummardus tema kohale. Mees oli surnud – nägu siniseks tõmbunud, kaelal ülestursunud kriimustused. See oli toosama nägu – kõhnunud, ligitõmbav, erutatud silmadega nägu, konfetid siidjas habemes … Zoja haaras kinni pesulaua jäisest marmorist ja ajas end vaevaliselt sirgu. Ta unustas, milleks oli tulnud. Mõru sülg täitis suu. «Puudub veel, et ma meelemärkusetult põrandale ei prantsata.» Viimase jõupingutusega kiskus ta nööbi teda poova krae eest. Hakkas minema ukse poole. Uksel seisis Garin.
Samuti nagu sellelgi seal põrandal, läikisid tema tardunud naeratusest paljastatud hambad. Garin tõstis sõrme ja ähvardas. Zoja taipas, surus käe suule, et mitte karjatada. Süda kloppis, nagu oleks ta vee alt välja sukeldunud … «Elus, elus …»
«Tapetud pole mina,» ütles Garin sosinal ja ähvardas edasi, «Te tapsite Victor Lenoire’i, minu abilise … Rolling läheb giljotiinile …»
«Elus, elus,» kordas Zoja kähedalt.
«Milleks te siin olete?»
«Ma otsisin Gastoni …»
«Keda, keda?»
«Seda, kellele andsin käsu teid tappa …»
«Ma nägin seda ette,» lausus Garin talle silma vaadates.
Zoja vastas nagu unes:
«Kui Gaston oleks tapnud teid, oleksin ma lõpetanud oma elu …»
«Ma ei mõista …»
Zoja kordas tema järel, otsekui minestuses olles, oma kustuva häälega: «Ma ei mõista isegi …»
See kõnelus toimus uksel. Aknaist paistis, kuidas kuu loojus grafiitkatuse taha. Lastes pilgul toas ringi ekselda, sõnas Garin vaikselt:
«Kas tulite Rollingi autograafi järele?»
«Jah. Halastage.»
«Kellele? Rollingile?»
«Ei. Minule. Halastage,» kordas ta.
Äkki ajas Garin end sirgu ja jäi kuulatama. Järsu liigutusega tõmbas ta Zoja ukse taha. Jätkates tema käsivarre surumist ülalpool küünarnukki, vaatas Garin võlvkaare taha trepile …
«Lähme. Ma saadan teid siit läbi pargi välja … Kuulge, te olete hämmastav naine,» Garini silmades välgatas meeletu huumor, «meie teed on kokku jooksnud … Kas te tajute seda? …»
Ta tõttas koos Zojaga keerdtreppi mööda alla. Naine ei tõrkunud. Alumises trepikojas pöördus Garin kuhugi pimedusse, seisatas, süütas vahatiku ja keeras suure vaevaga lahti nähtavasti juba palju aastaid suletult seisnud ukse roostes luku.
«Nagu näete, kõik on ette nähtud.» Nad jõudsid tumedate rõskete pargipuude alla. Samal ajal keeras tänavalt väravasse politseisalk, kelle Garin veerand tundi tagasi oli telefoni teel kohale kutsunud.
32
Šelga mäletas hästi «kaotatud etturit» suvilas Krestovkal. Siis (Ametiühingute bulvaril) mõistis ta, et Pjankov-Pitkevitš tuleb tingimata veel kord suvilasse selle järele, mis oli tal peidetud keldrisse.
Õhtuhämaruses (samal päeval) tungis Šelga suvilasse, ilma et ta oleks häirinuid öövahti, ja läks taskulambi valgusel keldrisse. «Etturi» kaotas ta otsekohe: köögis kahe sammu kaugusel luugist seisis Garin. Hetk enne Šelga tulekut kargas ta koos kohvriga keldrist välja ning seisis vastu seina naaldunult ukse taga. Ta lõi Šelga järel mürinal luugi kinni ja hakkas sellele kuhjama söekotte.
Šelga, kes oli taskulambi üles suunanud, vaatas naeratades, kuidas läbi luugi pragude variseb prügi. Ta kavatses rahu tegemiseks läbirääkimistesse astuda, kuid äkki jäi ülal vaikseks. Siis tulid kuuldavale eemaletõttavad sammud, kusagil lajatasid lasud, seejärel kostis metsik karje. Seal käis heitlus neljasõrmelisega. Tund hiljem jõudsid pärale miilitsatöötajad.
Kaotanud etturi, tegi Šelga hea käigu. Otsemaid suvilast kihutas ta miilitsaautol jahtklubisse, äratas klubi korrapidaja, käheda häälega salkus meremehe ja küsis, andmata aega teisel end koguda:
«Mis tuul on?» Meremees vastas muidugi ilma pikalt mõtlemata:
«Süüd-vest.»
«Mitu palli?»
«Viis.»
«Kas vastutate, et kõik jahid on kohal?»
«Vastutan.»
«Missugune valve on teil jahtide juures?»
«Petka, valvur.»
«Lubage ujuvtõkked üle vaadata.»
«Kuulen, ujuvtõkked üle vaadata,» vastas meremees, kes unisest peast ei saanud kuidagi kätt meremehekuue varrukasse.
«Petka!» hüüdis ta ärajoodud häälega, astudes koos Šelgaga klubi rõdule. (Keegi ei vastanud.)
«Tingimata magab kusagil nagu surnu,» ütles meremees ja tõstis tuulevarjuks krae üles.
Valvur leiti lähedalt põõsastest – ta norskas vägevasti, üle pea oli ta tõmmanud kasuka lambanahkse krae. Meremees sajatas. Valvur kraaksatas ja tõusis püsti. Mindi ujuvtõketele, kus terashallil, juba sinama tõmbunud veepinnal õõtsus terve mastide mets. Laine lahmis. Puhusid tugevad tuuleiilid.
«Kas