seda tundsid mehed, nagu oleksid nad just praegu sündinud sellesse kaunisse maailma, mis on seda väärt, et hakataks teda viimaks ometi korrastama.
26
Teise korruse lahtisel rõdul, kus joodi teed, jutustas Taraškin eilsest poisikesest: «Kärmas ja tark poiss, lihtsalt tore.» Ta kummardus üle rinnatise ja hõikas: «Ivan, tule õige siia!»
Kohe hakkasid trepil põntsuma paljad jalad. Ivan ilmus rõdule. Räbala jaki oli ta seljast ära võtnud. (Sanitaarsetel kaalutlustel põletati see köögis ära.) Jalas olid tal sõudesportlase lühikesed püksid ja paljal ihul uskumatult vana kalevist vest, eest nöörijuppidega kinni sõlmitud.
«Siin ta nüüd on,» ütles Taraškin, sõrmega poisi peale näidates, «kui palju ma talle rääkinud olen, et ta vesti maha võtaks, aga mitte mingi hinna eest ei taha ta seda teha. Kuidas sa suplema lähed, küsin ma sinult? Oleks veel vestki mõni asi, aga lihtsalt sopp.»
«Mina supelda ei saa,» lausus Ivan.
«Sind tuleb saunas pesta, sa oled üleni must ja räpane.»
«Ma ei või end saunas pesta. Näh, siit saadik võin,» Ivan näitas nabale, kõhkles veidi ja nihkus uksele lähemale.
Taraškin, kes kratsis küüntega sääremarju, kuhu jäid päevituse peale valged jäljed, käratas pahaselt:
«Tee temaga, mis tahad!»
«Miks sa’s nii,» küsis Šelga, «kas sa kardad vett või?»
Poiss vaatas talle naeratamata otsa: «Ei, ma ei karda.»
«Miks sa siis supelda ei taha?»
Poiss lõi silmad maha ja surus huuled kangekaelselt kokku.
«Kardad vesti maha võtta, kardad, et ära varastatakse või?» küsis Šelga. Poiss kehitas õlgu ja muigas.
«Tead mis, Ivan: et sa supelda ei taha – see on su oma asi, aga vesti me sulle selga jätta ei või. Võta minu vest, see tõmba seljast.»
Šelga hakkas oma vesti lahti nööpima. Ivan tõmbus tagasi. Ta silmamunad lõid rahutult keerlema. Korraks heitis ta paluva pilgu Taraškinile ja nihutas end kogu aeg, külg ees, avatud klaasukse lähedale, mis viis pimedasse sisetrepile.
«Ohoo, niimoodi me mängima ei hakka!» Šelga tõusis püsti, keeras ukse lukku, tõmbas võtme välja ning istus otse ukse ette.
«Noh, võta maha!»
Poiss vaatas ringi nagu väike loomake. Ta seisis nüüd päris ukse lähedal – selg vastu klaase. Tema kulmud olid kortsu tõmbunud. Äkki heitis ta otsustavalt räbalad enda seljast ja ulatas Šelgale: «Säh, anna oma.»
Kuid Šelga vaatas juba suurima üllatusega mitte enam poissi, vaid tema õlast mööda – ukseklaasidele.
«Andke,» kordas Ivan vihaselt, «mida te naerate? Egas’ te väikesed ole!»
«Küll on ikka naljatilk!» Šelga pahvatas valjusti naerma. «Pööra õige selg minu poole. (Otsekui tõuke tõttu põrkas poiss kuklaga vastu klaasi.) Pöördu ringi, niikuinii näen, mis su seljale on kirjutatud.»
Taraškin kargas püsti. Poiss lendas kerge tombuna üle rõdu ja veeretas end üle rinnatise. Taraškin jõudis teda hädavaevu lennult kinni haarata. Ivan lõi teravad hambad tema kätte.
«Küll on hull! Jäta hammustamine!»
Taraškin surus poisi tugevasti enda vastu, silitas tema sinkjashalli raseeritud pead.
«Täiesti metsik poiss. Väriseb kui hiir. Jäta juba, ega me sulle liiga tee!»
Poiss rahunes tema käte vahel, ainult süda kloppis. Järsku sosistas ta temale kõrva:
«Ärge lubage teda, ei tohi minu selja pealt lugeda. Mitte kellelegi pole lubatud. Mind tapetakse selle eest ära.»
«Ei me loe, see pole meile huvitav,» kordas Taraškin, naeru pärast luksudes.
Šelga seisis sel ajal terrassi teises otsas, näris küüsi, vidutas silmi nagu inimene, kes lahendab mõistatust. Äkki kargas ta ligi ja hoolimata Taraškini vastupanust pööras poisi selja enda poole.
Hämmastus, peaaegu õudustunne tekkisid tema näole. Tindipliiatsiga oli allapoole abaluid poisikese kõhnale seljale higist laialivalgunud ja poolenisti kustunud tähtedega kirjutatud: «… Pjotr Gar…ile. Tulem…sed kõige paljutõot… Oliviini sügavust oletan viiel kilome…ril, jätk… uurimist, vaj… abi… Nälg… rutta ekspedits…»
«Garin, see on Garin!» hüüdis Šelga. Sel momendil kihutas mürinal ja paukudes klubi hoovi kriminaaljälituse mootorratas ja agent hõikas alt: «Seltsimees Šelga, teile on kiirtelegramm …» See oli Garini telegramm Pariisist.
27
Kuldpliiats puudutas märkmikku: «Teie nimi, härra?»
«Pjankov-Pitkevitš.»
«Teie külastuse eesmärk? …»
«Teatage mister Rollingile,» ütles Garin, «et mulle on tehtud ülesandeks pidada läbirääkimisi talle tuntud insener Garini aparaadi asjus.»
Sekretär kadus silmapilkselt. Hetk hiljem astus Garin pähklipuust uksest sisse keemiakuninga kabinetti. Rolling kirjutas. Silmi tõstmata pakkus ta istet. Seejärel jällegi üles vaatamata: «Väikesi rahalisi operatsioone aetakse minu sekretäri kaudu,» nõrga käega haaras ta kirjapressi ja toksas kirjutatut, «ent sellest hoolimata olen valmis teid kuulama. Annan kaks minutit. Mis on kuulda uut insener Garinist?»
Visanud jala üle teise ja pannud väljasirutatud käed põlvele, ütles Garin: «Insener Garin tahab teada, kas te olete üksikasjaliselt tuttav tema aparaadi otstarbega.»
«Jah,» vastas Rolling, «tööstuslikel eesmärkidel, kuivõrd ma tean, äratab aparaat mõningat huvi. Ma rääkisin mõne meie kontserni juhatusliikmega, nad on nõus omandama patenti.»
«Aparaat ei ole ette nähtud tööstuslikuks otstarbeks,» vastas Garin järsult, «see aparaat on purustustööde tegemiseks. Tõsi küll, seda aparaati võib edukalt kasutada metallurgias ja mäetööstuses. Kuid praegusel ajal on insener Garinil teistlaadi kavatsused.»
«Kas poliitilised?»
«Hee … Poliitika huvitab insener Garinit vähe. Tema loodab nimelt maksma panna just niisuguse sotsiaalse korra, mis on talle kõige enam meeltmööda.»
«Kuskohas maksma panna?»
«Iseenesestki mõista, et kõikjal, kõigil viiel mandril.»
«Ohoo!» hüüatas Rolling.
«Rahunege, insener Garin ei ole kommunist. Kuid tema pole ka täiesti teie mees. Ma kordan – tal on laialdased kavatsused. Insener Garini aparaat annab talle võimaluse ellu viia kõige meeletuma fantaasia. Aparaat on juba ehitatud, seda võib demonstreerida kas või täna.»
«Hm!» lausus Rolling.
«Garin jälgis teie tegevust, mister Rolling, ja leiab, et teie haare on üsna hea, kuid teil puudub suur idee. Noh, olgu keemiakontsern. Olgu pealegi keemiline õhusõda. Noh, muudate Euroopa Ameerika turuks … Kõik see on tühine, ei ole keskset ideed. Insener Garin pakub teile koostööd.»
«Olete teie või tema hullumeelne?» küsis Rolling.
Garin puhkes naerma ja hõõrus sõrmega tugevasti nina külge.
«Teate mis, hea on juba seegi, et te kuulate mind mitte kaks, vaid üheksa ja pool minutit.»
«Ma olen valmis pakkuma insener Garinile viiskümmend tuhat franki tema leiutise patendi eest,» ütles Rolling ja hakkas jälle kirjutama.
«Kas ettepanekust tuleb aru saada nii: jõu või kavalusega kavatsete aparaadi oma võimusesse saada ja Gariniga õiendada arved täpselt samuti nagu tema abilisega Krestovka saarel?»
Rolling pani sulepea kiiresti käest ja ainult kaks punast plekki tema põsenukkidel reetsid erutust. Ta võttis tuhatoosist suitseva sigari,