tõepoolest hiiglasena Euroopa töösturite hulgas. Ta murdis rinnaga läbi. Tema vaateväli oli kitsuke. Ta nägi enda ees üht eesmärki: koondada ühe inimese (tema enda) kätte maailma keemiatööstus.
Zoja Monrose õppis kiiresti tundma tema iseloomu ja tema võitlusvõtteid. Ta taipas, milles seisis Rollingi jõud ja tema nõrkus. Rolling orienteerus halvasti poliitikas ja kõneles mõnikord rumalusi revolutsioonist ja bolševikest. Zoja Monrose ümbritses teda märkamatult vajalike ja kasulike inimestega. Viis ta kokku ajakirjanike maailmaga ja juhtis kõnelusi. Ta ostis ära väikseid kroonikatoimetajaid, kelle peale Rolling ei pööranud tähelepanu, kuid nemad osutasid talle rohkem teeneid kui soliidsed ajakirjanikud, sest nad tungisid nagu moskiitod elu kõikidesse piludesse.
Kui Zoja Monrose «korraldas» parlamendis parempoolse deputaadi väikese kõne «tiheda kontakti loomise vajadusest Ameerika tööstusega Prantsuse keemiakaitse tõhustamiseks», surus Rolling esimest korda nagu mees mehel, sõbralikult raputades, tema kätt:
«Väga hea, ma võtan teid sekretäriks palgaga kakskümmend seitse dollarit nädalas.»
Rolling jäi uskuma Zoja Monrose’i kasulikkusesse ja muutus temaga ärimehelikult, see tähendab lõplikult avameelseks.
17
Zoja Monrose pidas sidet mõningate vene emigrantidega. Neist üks, Semjonov, oli tal alalisel palgal. Ta oli sõja ajal hariduse saanud keemiainsener, seejärel praporštšik, siis valgekaardi ohvitser ja tegeles emigratsioonis väikeste komisjonidega.
Zoja Monrose’i juures juhatas ta vastuluuret. Ta tõi Zojale Nõukogude ajakirju ja ajalehti, andis talle edasi teateid, keelepeksu ja kuuldusi. Ta oli kohusetruu, toimekas ega põlanud midagi.
Kord näitas Zoja Monrose Rollingile väljalõiget Tallinna ajalehest, kus teatati Petrogradis ehitatavast suure purustusjõuga aparaadist. Rolling pahvatas naerma:
«Lori, keegi ei löö kartma … Teil on liiga elav kujutlusvõime. Bolševikud ei suuda mitte midagi ehitada.»
Siis kutsus Zoja Semjonovi einele ja see jutustas antud sõnumi kohta kummalise loo:
«… Üheksateistkümnendal aastal, veidi aega enne minu põgenemist, kohtasin ma Petrogradis tänaval tuttavat poolakat Staš Tyklinskit, kellega ma koos lõpetasin tehnoloogilise instituudi. Kott oli tal seljas, jalad mähitud vaibatükkidesse, palitul kriidiga kirjutatud numbrid – järjekordade jäljed. Ühe sõnaga, kõik nagu pidigi olema. Kuid nägu oli tal elevil. Pilgutas silma. Milles, asi seisab?
«Ma sattusin,» ütles ta, «niisugusele kullasoonele, et oi-oi-oi! – miljonid! Mis ma nüüd räägin – sajad miljonid (muidugi kullas!).» Iseenesestki mõista käisin talle peale, et jutustagu.
Tema ainult naeris. Sellega meie jutt tookord lõppeski. Paar nädalat hiljem käisin ma Vassili saarel, kus elas Tyklinski. Mulle tuli meelde tema kullasoon ja ma mõtlesin, et küsin õige miljonärilt pool naela suhkrut. Astusin sisse. Tyklinski lamas, olles peaaegu suremas, käsi ja rind sidemeis.
«Kes sind küll nii läbi kolkis?»
«Oota,» vastas ta, «kui püha neitsi aitab ja ma terveks saan, tapan ta.»
«Kelle?»
«Garini.»
Ja ta jutustas, tõsi küll katkendlikult ja uduselt, soovimata üksikasju avaldada, sellest, kuidas tema vana tuttav, insener Garin, oli talle teinud ettepaneku valmistada söeküünlaid mingi erakordse purustusjõuga aparaadi jaoks. Et Tyklinskis huvi äratada, lubas ta temale tulude pealt teatud protsendi. Ta lootis pärast katsetuste lõpuleviimist valmis aparaadiga Rootsi putkata, võtta seal patent ja hakata ise aparaati kasutama.
Tyklinski asus innukalt söeküünlaid valmistama. Ülesanne oli selline, et nende minimaalse suuruse juures eralduks võimalikult suurem hulk soojust. Aparaadi konstruktsiooni pidas Garin saladuses, ta ütles, et selle põhimõte on uskumatult lihtne ja sellepärast paljastab vähimgi vihje saladuse. Tyklinski varustas teda küünaldega, ent mitte korrakski ei saanud ta Garinit nii kaugele, et see oleks talle aparaati näidanud.
Säärane umbusaldus ajas Tyklinskit vihale. Nad tülitsesid sageli. Kord luuras ta Garinit selle kohani, kus viimane katseid sooritas – poollagunenud majas Petrogradi linnaosa ühel kõrvalisel tänaval. Tyklinski hiilis Garini kannul sinna ja kolas kaua mööda mingisuguseid treppe ja sisselöödud akendega tühje tube, kuni lõpuks kuulis keldris tugevat, otsekui väljapurskuvast aurujoast tekitatud sisinat ja haistis põlevate söeküünalde tuttavat lõhna.
Ta ronis ettevaatlikult keldrisse, kuid kõmistas purunenud telliskivide otsa, kukkus, tegi müra ja nägi umbes kolmekümne sammu kaugusel endast, võlvi taga, tattninalambi valgusel Garini raevust moonutatud nägu.
«Kes, kes siin on?» hüüatas Garin metsikult ja samal ajal hüppas seinalt silmipimestav kiir, mitte jämedam kui sukavarras, ning lõikas põiki üle Tyklinski rinna ja käe.
Tyklinski tuli meelemärkusele koidikul, kaua hüüdis ta appi ja nõretades verest ronis käpuli keldrist välja. Möödaminejad korjasid ta üles ja toimetasid käsikärul koju. Kui ta terveks sai, algas sõda Poolaga ning tal tuli Petrogradist jalga lasta.»
See jutustus avaldas Zoja Monrose’ile erakordset muljet. Rolling muigas umbusklikult: tema uskus ainult lämmatavate gaaside jõusse. Soomuslaevad, kindlused, kahurid, kohmakad armeed – kõik need olid tema arvates barbaarsuse igandeiks. Lennukid ja keemia – need olid ainsad vägevad sõjariistad. Aga mingisugused aparaadid, Petrogradist – jamps ja veel kord jamps!
Ent Zoja Monrose ei rahunenud. Ta saatis Semjonovi Soome, et sealt hankida täpseid teateid Garini kohta. Semjonovi poolt palgatud valgekaardi ohvitser läks suuskadel üle Vene piiri, leidis Petrogradis Garini, rääkis temaga ja tegi talle isegi ettepaneku töötada koos. Garin käitus väga ettevaatlikult. Talle oli nähtavasti teada, et teda välismaalt jälgitakse. Oma aparaadist rääkis ta selles mõttes, et seda, kes saab selle aparaadi oma valdusse, ootab muinasjutuline vägevus.
Katsed aparaadi mudeliga andsid hiilgavaid tulemusi. Ta ootas ainult püramiidküünalde viimistlustööde lõpuleviimist.
18
Varakevadisel vihmasel pühapäevaõhtul peegeldusid akende ja lugematute laternate tuled Pariisi tänavate asfaldil.
Otsekui musti kanaleid mööda kihutasid otsatu hulga tulede all märjad autod, jooksid, põrkasid kokku ja keerlesid läbiligunenud vihmavarjud. Vihmasomp oli küllastunud bulvarite läppunud rõskusest, köögiviljapoodide, bensiinisuitsu ja parfüümi lõhnadest.
Vihmavesi nirises alla mööda grafiitkatuseid, mööda palkonivõresid, mööda kohvikute kohale üleslöödud suuri triibulisi päikesekatteid. Häguselt süttisid, keerlesid ja sirasid udus kõikvõimalike lõbustuste tulireklaamid.
Väikesed inimesed – poesellid ja müüjannad, ametnikud ja teenistujad – lahutasid sel päeval oma meelt, kuidas kellelgi võimalik. Tähtsad, soliidsed inimesed, ärimehed – istusid kodus kardina ees.
Pühapäev oli pööbli päev, mis oli talle antud järamiseks. Zoja Monrose istus, jalad enda all, laial diivanil keset arvukaid patju. Ta suitsetas ja vaatas kaminatulle. Rolling, frakk seljas, jalad järil, oli võtnud aset suures tugitoolis. Ka tema suitsetas ja vaatas sütele.
Tema kaminatulest valgustatud nägu näis hõõguvpunasena, maailma käskija lihav nina, habemesse kasvanud põsed ja poolavatud laugudega kergelt põletikulised silmad. Ta andus mõnusale igavustundele, mis oli kord nädalas vajalik, et anda ajule ja närvidele puhkust. Zoja Monrose sirutas enda ette välja ilusad paljad käsivarred ja lausus:
«Rolling, lõunast on juba kaks tundi möödas.»
«Jah,» vastas mees, «mina arvan samuti nagu teiegi, et seedeprotsess on lõppenud.»
Zoja Monrose’i selged, peaaegu unistavad silmad libisesid üle tema näo. Tasa ja tõsise häälega nimetas ta Rollingit eesnime pidi. Mees vastas, ilma et ta oleks end oma soojas tugitoolis liigutanud:
«Jah, ma kuulan teid, mu maimuke.»
Luba