kujunesid tema kasuks, üheksakümmend üheksa sajast olid vastu. «Kui ettevaatamatult, oh, kui ettevaatamatult!» sosistas ta.
Tahtepingutusega sai ta viimaks oma erutusest jagu, tõukas rusikaga määrdunud patja, heitis selili ja sulges silmad. Tema hirmsast pingest ülekoormatud aju puhkas. Mõned minutid täielikku liikumatust värskendasid teda. Ta tõusis püsti, valas klaasi madeirat ja jõi ühe sõõmuga ära. Kui kuum juga valgus üle keha laiali, hakkas ta toas kõndima, otsides metoodilise järjekindlusega neid väheseid pääsemisvõimalusi.
Ettevaatlikult painutas ta põrandaliistu juurest eemale lahtitulnud tapeediserva, tõmbas selle tagant välja jooniste lehed ja keeras need torusse. Võttis riiulitelt mõned raamatud ja pakkis kõik selle koos jooniste ning füüsikaaparaatide osadega kohvrisse. Alatasa kuulatades viis ta kohvri alla keldrisse ja peitis selle seal ühte pimedasse puukuuri prügihunnikusse. Läks uuesti üles oma tuppa, võttis kirjutuslaua sahtlist revolvri, vaatas üle ja pistis tagumisse püksitaskusse.
Kell oli kolmveerand viis. Ta heitis uuesti pikali ja suitsetas ühe paberossi teise järel, suitsuotsi nurka pildudes. «Muidugi ei leidnud nad!» peaaegu karjatas ta, hüppas diivanilt jalule ja hakkas jälle toas nurgast nurka tormama.
Õhtuhämaruses tõmbas ta rohmakad säärsaapad jalga, ajas purjeriidest mantli selga ja lahkus majast.
11
Südaöösel kutsuti kuueteistkümnenda miilitsajaoskonna korrapidaja telefonile. Kärsitu hääl ütles talle kõrva:
«Krestovkale, suvilasse, kus üleeile pandi toime mõrv, saata viivitamatult miilitsasalk …»
Hääl katkes. Korrapidaja pomises telefonitorusse sõimusõna. Võttis ühenduse kontroll-lauaga. Selgus, et helistati Sõudespordikoolist. Helistas Sõudespordikooli. Seal helises telefon kaua, lõpuks lausus unine hääl:
«Mida soovite?»
«Kas teilt helistati?»
«Helistati jah,» vastas hääl haigutades.
«Kes helistas? … Kas nägite?»
«Ei, meil on elekter rikkis. Öeldi, et seltsimees Šelga korraldusel.»
Pool tundi hiljem hüppasid neli militsionääri mahajäetud suvila juures Krestovkal veoautolt maha. Kustuv ehakuma punas sumedalt kaskede taga. Vaikuses oli kuulda nõrku oigeid.
Lambanahkses kasukas mees lamas tagatrepi lähedal silmili maas. Ta pöörati ümber – osutus valvuriks. Tema kõrval vedeles kloroformiga läbiimmutatud vatitropp.
Tagauks oli pärani lahti. Lukk eest ära kistud. Kui militsionäärid suvilasse tungisid, hüüdis keldrist kellegi summutatud hääl:
«Luuk, kangutage luuk köögis lahti, seltsimehed …»
Kööki, seina äärde oli kuhjatud üksteise otsa laudu, kaste ja raskeid kotte. Need loobiti laiali ja luuk tõsteti üles.
Keldrist kargas välja Šelga, üleni ämblikuvõrkudes, tolmune, silmad metsistunud.
«Kähku siia!» hüüdis ta ja kadus ukse taha. «Andke valgust, rutem!»
Taskulampide valgusel nähti (raudvoodiga) toas põrandal kaht tühjaks lastud revolvrit, pruuni sametmütsi ja vastikuid kibeda lõhnaga oksejälgi.
«Ettevaatlikumalt!» hüüdis Šelga. «Ärge hingake, minge ära, see on surm!»
Taandudes ja militsionääre ukse poole surudes vahtis ta õudusega, jälkustundega põrandal vedelevat inimese sõrme suurust metalltorukest.
12
Nagu kõik suurekaliibrilised ärimehed võttis keemiakuningas Rolling äriasjus vastu selleks spetsiaalselt üüritud ruumis, office’is, kus tema sekretär filtreeris jutulesoovijaid, tehes kindlaks nende tähtsuse astme, luges nende mõtteid ja vastas ülima viisakusega kõikidele küsimustele. Stenografist muutis inimsõnade kristallideks. Rollingi ideed, mis (kui võtta nende aritmeetiline keskmine aasta jooksul ja korrutada rahalise ekvivalendiga) maksid umbkaudu: viiskümmend tuhat dollarit anorgaanilise keemia kuninga iga sekundipikkune ideelõik. Nelja masinakirjutaja mandlikujulised küüned lendlesid lakkamatult nelja «Underwood’i» klahvidel. Alati kerkis jooksupoiss otsemaid pärast väljakutset Rollingi silme ette nagu tema tahte tihenenud mateeria.
Rollingi office Malesherbes’i bulvaril oli sünge ja soliidne ruum. Tumeda damastiga tapetseeritud seinad, tumedad bobrikud põrandal, tume nahkmööbel. Klaasiga kaetud tumedatel laudadel lebasid reklaamide kogud, juhtnahka köidetud käsiraamatud, keemiatehaste prospektid. Mõned lahinguväljadelt toodud roostes gaasimürsud ja pommipilduja kaunistasid kaminat.
Kõrgete, tumedast pähklipuust uste taga kabinetis, diagrammide, kartogrammide ja fotode keskel istus keemiakuningas Rolling. Filtrist läbipääsenud jutulesoovijad astusid bobrikvaipa mööda käratult vastuvõtutuppa, istusid nahktoolidele ja vaatasid ärevusega pähklipuust ust. Seal, ukse taga, oli kuninga kabinetis juba isegi õhk uskumatult hinnaline, sest sellest tungisid läbi mõtted, mis maksid viiskümmend tuhat dollarit sekundis.
Missugune inimlik süda oleks küll jäänud rahulikuks, kui vastuvõtutoa pühalikus vaikuses hakkab äkki liikuma pähklipuust ukse massiivne, kera hoidva käpa kujuline pronksist link ja ilmub nähtavale tumehallis kuues, kogu maailmale tuntud põskhabemega, talumatult ebasõbralik väike mees, peaaegu üliinimene, kelle kollakalt haiglane nägu meenutab kogu maailmale tuntud toodete marki: nelja musta triibuga kollast ringi. Ust paotades puuris kuningas oma pilgu külastajasse ja ütles tugeva ameerika aktsendiga: «Palun.»
13
Sekretär küsis (ülima viisakusega), hoides kuldpliiatsit kahe sõrme vahel:
«Vabandage, teie nimi?»
«Kindral Subbotin, venelane … emigrant.»
Vastaja kergitas vihaselt õlgu ja tõmbas kokkukäkerdatud taskurätiga üle hallide vurrude. Sekretär, kes naeratas nii, nagu puudutaks jutt kõige meeldivamaid ja sõbralikumaid asju, laskis pliiatsil käia üle märkmikulehe ja küsis juba täiesti ettevaatlikult:
«Missugune eesmärk, härra Subbotin, on teie kavatsetaval kõnelusel mister Rollingiga?»
«Erakordne, väga oluline.»
«Võib-olla, ma katsun seda lühidalt sõnastada mister Rollingile esitamiseks.»
«Teate, eesmärk on niiöelda lihtne, plaan … Vastastikune kasu …»
«Plaan, mis puudutab keemiavõitlust bolševikega, saan ma õigesti aru?» küsis sekretär.
«Täiesti õige … Ma kavatsen esitada mister Rollingile.»
«Ma kardan,» katkestas teda sekretär võluva viisakusega ja tema meeldiv nägu kujutas isegi kannatust, «ma kardan, et mister Rolling on selletaoliste plaanidega pisut üle koormatud. Möödunud nädalast peale on meile sissetulnud ainuüksi venelastelt sada kakskümmend neli bolševike vastu suunatud keemiasõja ettepanekut. Meil on portfellis Harkovi, Moskva ja Petrogradi üheaegse õhu- ja keemiarünnaku suurepärane dispositsioon. Dispositsiooni autor asetab jõud teravmeelselt puhverriikide platsdarmidele, väga, väga huvitavalt. Autor annab isegi täpse eelarve: kuus tuhat kaheksasada viiskümmend tonni sinepigaasi – nende pealinnade elanike täielikuks hävitamiseks.»
Kindral Subbotin, kellel veri tõusis pähe ja nägu üleni punaseks läks, segas vahele:
«Milles siis asi seisab, mister, kuidas te nimi nüüd oligi! Minu plaan pole halvem, kuid seegi on suurepärane plaan. Tuleb tegutseda! Sõnadelt tegudele üle minna … Mille taga siis asi seisab?»
«Kallis kindral, asi seisab ainult selle taga, et mister Rolling ei näe esialgu oma kulutustele ekvivalenti.»
«Missugust ekvivalenti?»
«Heita lennukitelt alla kuus tuhat kaheksasada viiskümmend tonni sinepigaasi ei tee mister Rollingile raskusi, kuid selleks on vaja teha mõningaid kulutusi. Sõda maksab raha, kas pole tõsi? Esitatavates plaanides näeb mister Rolling seni ainult kulusid. Kuid bolševike