kiikas päikesest valgustatud jõele ja sügas varbaküüntega teist jalga.
«Seal selles metsatukas on üks suvila, mille aknad ja uksed on laudadega kinni löödud,» sõnas ta. «Nädalat neli tagasi, ma mäletan seda, nägin, et korstnast tõuseb suitsu. Me arvasimegi siis, et seal on kas kodutud lapsed või bandiidid.»
«Olete kedagi selle suvila elanikest näinud?»
«Pidage, Vassili Vitaljevitš. Just neid ma vist nägingi täna.» Ja Taraškin jutustas kahest mehest, kes koidikul olid soisel kaldal maha tulnud.
Šelga noogutas selle peale: «Nii, nii,» tema teraised silmad muutusid pilutaolisteks. «Lähme, näita mulle suvilat,» ütles ta ja kohendas selja taga rihmal rippuva revolvri kabuuri.
5
Suvila kiduras kasesalus näis olevat tühi – välistrepp oli pehastunud, luukidega suletud aknad laudadega kinni löödud. Ärklikorruse aknaklaasid olid purustatud, majanurgad lagunenud vihmaveetorude all olid sammaldunud, akende all kasvas malts.
«Teil on õigus – seal elatakse,» sõnas Šelga, olles silmitsenud suvilat puude tagant, sellejärel tegi ta ettevaatlikult ringi ümber hoone. «Täna on siin käidud … Kuid miks, pagana pihta, pidid nad aknast sisse ronima? Taraškin, lähme, siin on midagi korrast ära.»
Nad lähenesid kiiresti majatrepile. Seal oli näha jalajälgi. Trepist vasakpoolse akna küljes tolknes äsja lahtikistud luuk. Aken oli sissepoole avatud. Akna all niiskel liival – jällegi jalajäljed. Ühed jäljed olid suured, kuulusid nähtavasti raskele mehele, teised olid väiksemad, kitsad, ninad sissepoole.
«Trepil on teise jalatsi jäljed,» ütles Šelga.
Ta heitis pilgu aknasse, vilistas tasa ja hõikas:
«Kuulge, onu, teil on aken lahti, vaadake, et midagi ära ei viida.»
Keegi ei vastanud. Poolpimedast toast immitses magusavõitu ebameeldivat lõhna. Šelga hõikas valjemalt, ronis aknalauale, tõmbas revolvri välja ning hüppas pehmelt tuppa. Taraškin ronis talle järele. Esimene tuba oli tühi, põrandal vedeles purunenud telliskive, krohvipuru ja ajalehetükke. Paokil uks viis kööki. Siin pliidil roostes kummi all, laudadel ja taburettidel seisid priimused, portselantiiglid, klaas- ja metallretordid, purgid ja tsinkkastid. Üks kustuv priimus susises alles.
Šelga hüüdis jälle: «Kuulge, onu!» Vangutas pead ja paotas ettevaatlikult ukse poolpimedasse tuppa, kuhu tungisid läbi luugipragude lamedad päikesekiired.
«Seal ta on!» lausus Šelga.
Toa teises otsas lamas raudvoodil selili lahtiriietamata mees. Tema käed olid üle pea tagasi heidetud ja voodi pulkade külge kinni seotud. Jalgade ümber oli mähitud nöör. Pintsak ja särk olid rinna kohal lõhki käristatud. Pea oli ebaloomulikult Šelga heidetud, habe seisis järsult püsti.
«Ahaa, või niimoodi tegid nad temaga,» ütles Šelga, silmitsedes mõrvatu rinnanibu all kuni käepidemeni sissetorgatud soome pussi.
«Piinati … Vaadake …»
«Vassili Vitaljevitš, see on toosama, kes paadiga tuli. Ta võidi tappa kõige enam poolteist tundi tagasi.»
«Jääge siia, valvake, ärge midagi puutuge, ärge kedagi sisse laske, kas kuulete, Taraškin?»
Mõni minut hiljem kõneles Šelga klubist telefonil:
«Saatke patrullid vaksalitesse … Kontrollida kõiki reisijaid … Patrullid kõigisse võõrastemajadesse. Kontrollida kõiki, kes jõudsid tagasi kella kuue ja kaheksa vahel hommikul. Agent ja koer minu käsutusse.»
6
Enne jälituskoera kohalejõudmist hakkas Šelga suvilat hoolikalt üle vaatama, alustades pööningust.
Kõikjal vedeles prahti, klaasikilde, tapeediräbalaid, roostes konservipurke. Aknaid katsid ämblikuvõrgud, nurkades vohasid hallitus ja seened. Suvila oli nähtavasti maha jäetud juba 1918. aastal. Elamiskõlblikuks osutusid ainult köök ja raudvoodiga tuba. Mitte kusagil jälgegi mugavustest, ei mingisuguseid toidujäätmeid peale tapetu taskust leitud prantssaia ja teevorstijupi.
Siin ei elatud, siin käidi midagi tegemas, mida oli vaja varjata. See oli esimene järeldus, mille Šelga läbiotsimise tulemusena tegi. Köögis ringi vaatamine näitas, et siin töötati mingisuguste keemiliste preparaatidega. Kui ta oli uurinud väikesi tuhahunnikuid pliidil kummi all, kus nähtavasti tehti keemilisi katseid, sirvinud mõnda brošüüri, kus mõnda lehekülge oli märgitud lehenurga kokkumurdmisega, tegi ta teise järelduse: tapetud mees oli tegelnud üksnes kõige tavalisema pürotehnikaga.
See järeldus ajas Šelga ummikusse. Ta otsis veel kord läbi mõrvatu riided – mitte midagi uut ta ei avastanud. Siis lähenes ta küsimusele teisest küljest.
Jalajäljed akna all näitasid, et tapjaid oli kaks, et nad olid tunginud sisse läbi akna, riskides vältimatult kohata vastupanu, sest mees suvilas pidi tingimata kuulma ärakistava luugi raginat.
See tähendas, et mõrtsukatel oli iga hinna eest vaja kas siis kätte saada midagi erakordselt tähtsat, või surmata meest suvilas.
Edasi: kui oletada, et nad tahtsid teda ainult surmata, siis esiteks, nad oleksid võinud seda teha lihtsamalt – näiteks varitsenud teda kusagil teel suvilasse, ja teiseks, tapetu asend voodil näitas, et teda piinati, teda ei tapetud kohe. Mõrtsukatel oli tarvis sellelt mehelt midagi teada saada, mida tema ei tahtnud öelda.
Mida nad võisid temalt välja pinnida? Kas raha? On raske oletada, et inimene, kes läheb öösel mahajäetud suvilasse pürotehnikaga tegelema, võtaks kaasa palju raha. Õigem oleks arvata, et mõrvarid tahtsid teada saada mingisugust saladust seoses tapetu öise tegevusega.
Mõtete kulg viis Šelga niiviisi köögi uuele uurimisele. Ta nihutas kastid seina äärest eemale ja leidis keldrisse viiva ruudukujulise luugi – suvilates ehitatakse kelder sageli otse köögi põranda alla. Taraškin süütas küünlajupi ja heitis kõhuli, valgustades rõsket keldrit, kuhu Šelga pehkimalöönud libedat redelit mööda ettevaatlikult ronis.
«Tulge õige küünlaga siia!» hüüdis Šelga pimedusest. «Näete, kus tal oli see päris laboratoorium.»
Kelder võttis enda alla kogu suvilaaluse pinna: telliskivist seinte ääres seisid pukkidel mõned planklauad, gaasiballoonid, väike mootor ja dünamo, klaasvannid, kus tavaliselt tehakse elektrolüüsi, lukksepatööriistad ja kõikjal laudadel – tuhahunnikud …
«Kas sa näed, millega tema siin tegeles,» ütles Šelga mõninga hämmeldusega, silmitsedes keldri seina vastu toetatud jämedaid puuprusse ja plekitahvleid. Nii plekitahvlid kui ka prussid olid paljudest kohtadest läbi puuritud, mõned pooleks lõigatud, läbilõigete ja aukude kohad näisid olevat kõrvetatud ja sulanud.
Püsti seisvas tammepuust lauas olid need augud millimeetrist väiksema diameetriga, otsekui nõelapisted. Laua keskele oli täkitud suurte tähtedega: «P. P. Garin». Šelga pööras laua ümber: tagaküljel olid needsamad tähed tagurpidi – kolmetolline laud oli selle kirjaga mingil arusaamatul viisil läbi põletatud.
«Ptüi sa, kurat,» ütles Šelga, «ei, P. P. Garin ei tegelnud siin pürotehnikaga.»
«Vassili Vitaljevitš, aga mis see siis on?» küsis Taraškin, näidates umbes poolteise tolli kõrgust ja alt ligi tolli laiust püramiidikest, mis oli kokku pressitud mingisugusest hallist ainest.
«Kust te leidsite?»
«Neid on seal terve kastitäis.»
Šelga keerutas püramiidi käes, nuusutas ja pani lauaservale, torkas tema külje sisse süüdatud tiku ja läks keldri kaugemasse nurka. Tikk põles ära, püramiid süttis silmipimestavalt heleda sinkjasvalge leegiga. Ta põles mõned sekundid üle viie minuti, ilma suitsuta, peaaegu lõhnata.
«Ma ei soovita edaspidi sääraseid katseid teha,» lausus Šelga, «püramiid oleks võinud osutuda gaasiküünlaks. Siis poleks me keldrist eluga pääsenud. Väga hea, – mida me siis teada